Varro Vooglaid: probleem pole vihakõne, vaid võõra ideoloogia pealesurumine

Oktoobris 2015, kui Eesti otsis habrast piiri vihakõne ja sõnavabaduse vahel, vestles ANDREI LIIMETS sallivuse, viha, demokraatia ja tõe teemadel SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja Varro Vooglaidiga. Et Hea Kodanik ei oleks liberaalse vabakonna poole kaldu. 

Erinevate vähemuste kontekstis on palju räägitud vihakõnest. Ühed nõuavad selle suhtes rangemaid õiguslikke meetmeid, teised näevad neid suukorvistamisena. Kuhu tõmbate teie piiri – millal saab sõnavabadusest vihakõne?

Vihakõne on paraku tugeva ideoloogilise alatooniga mõiste, mille sisu on kole ähmane. Olgugi et olen rääkinud sellest paljudega, pole ma veel kohanud isikut, ka juristide seas, kes suudaks vihakõne mõiste vähegi rahuldaval viisil piiritleda ja selgitada, kuidas see on eristatav lihtsalt vihaselt kõnelemisest. Ka Justiitsministeeriumis “vihakõne” keelu laiendamise teemal toimunud ümarlauad tõid selle probleemi esile. Näiteks homoorganisatsioonide esindajad väljendasid soovi, et keeld laieneks isegi tegudele nagu diskrimineerimisele kallutamine ja solvamine.

Kui küsisin aga kõnealuse teemaga tegelevalt Justiitsministeeriumi ametnikult, kuidas peaks konkreetsetes küsimustes “vihakõne” keeldu tõlgendama, sain vastuse, et eks kohtupraktika pane asjad paika. Õigusloome, eriti karistusõiguse vallas, ei tohiks aga nõnda käia, et seaduse looja ei tea isegi, milline on normi kohaldamisala. Vastasel juhul taandub see, mida “vihakõne” keeld tähendab ja kust selle piirid jooksevad, üksikute kohtunike maailmavaatelistele eelistustele või lihtsalt suvaotsusele.

Kui suur probleem vihakõne teie meelest täna Eestis on? Kas, millal ja kuidas seda piirata tuleks?

Ei ole kahtlust, et “vihakõne” kriminaliseerimise püüdlused lähtuvad mitte niivõrd ühiskondlikust reaalsusest ja sellest tingitud vajadusest, vaid peaasjalikult väljastpoolt Eestit tulevast ideoloogilisest ja poliitilisest survest. Ka avalikust ja ametkondlikust diskussioonist on pidevalt käinud läbi väide, et “vihakõne” keeldu tuleb laiendada peamiselt Euroopa Liidu nõudmiste tõttu. See on aga kriminaalõigusloomeks äraspidine lähtekoht, eriti veel ühiskondliku vabaduse seisukohast sedavõrd tundlikus küsimuses.

Seejuures näib, et kogu “vihakõne” problemaatika on Eestis, justnagu ka mujal lääneriikides kunstlikult esile kergitatud. Eriti just viimastel aastatel on hakatud nii ajakirjanduse, poliitikute, välisriikide kui ka eri organisatsioonide osalusel meie ühiskonnale aina agressiivsemalt peale suruma rahva enamikule vastuvõetamatut vasakliberaalset ideoloogilist programmi. Selline teguviis on ootuspäraselt riivanud paljusid inimesi, kes ei saa aru, miks püütakse meie kultuuri aluseid nii agressiivselt ümber kujundada, ning kes ei ole sellega ka nõus. See on omakorda kutsunud esile palju emotsioone, mille pinnalt tegutsedes on viletsama lastetoaga inimesed lasknud peamiselt meedia poolt ärilistel kaalutlustel pakutavat anonüümset kommentaariumi kasutades käiku ka krõbedamad väljaütlemised.

Neile, kes on huvitatud uue ideoloogia ühiskondlikust juurutamisest, on selline asjade käik olnud aga nagu kingitus. Ühiskonna üldpilti arvestades neile üksikutele krõbedatele väljaütlemistele viidates on hakatud üldistavalt ja meelevaldselt suurt osa ühiskonnast avalikult mõnitama, hurjutama ja häbimärgistama, justkui oleks valdav osa meie rahvast sallimatu, kitsarinnaline, tagurlik, venemeelne, foobiline, vihkajalik, sallimatu jne. Paraku on selles näotus ettevõtmises osalenud isegi president, valitsuse liikmed ja parlamendi esimees. Loomulikult on see inimestele solvav ja alandav, mistõttu köetakse nii käitudes paljude emotsioonid veelgi enam üles. Nõnda aina paisuva probleemi “lahendusena” käiakse lõpuks välja “vihakõne” kriminaliseerimise plaan, kuid aina enam inimesi ei näe selles mitte lahendust, vaid ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlust.

Kokkuvõtlikult öeldes ei ole minu meelest tõsisemaks probleemiks mitte “vihakõne”, vaid see, et ühiskonnale võõra ideoloogia pealesurumisega kutsutakse esile vihaseid reaktsioone. See, et inimesed tahavad kaitsta oma maailmavaatelisi tõekspidamisi ja meie ühiskonna kultuurilist järjepidevust, on igati normaalne ja ka kiiduväärne, olgugi et seda tuleks püüda teha väärikal ja tasakaalukal moel. Küll aga ei ole midagi kiiduväärset uue ideoloogilise süsteemi vaimselt vägivaldse kehtestamise püüdluses – teeseldes demokraatiat, ignoreerides rahva enamiku tahet ja eirates meie kultuuri alusväärtusi. Igal juhul oleks võimupositsioonidel olevatel inimestel ja neil, keda Toomas Haug hiljuti tabavalt nimetas uuteks ideoloogiatöötajateks, tagumine aeg heita tõsine pilk peeglisse.

Unustada ei tohi sedagi, et ühiskondliku vaenu õhutamine on praegugi Eestis keelatud ning karistusseadustiku §-ga 151 on selle eest nähtud ette ka karistus. “Vihakõne” kriminaliseerimisest huvitatud isikud väidavad, et see keeld on liialt kitsas ega võimalda inimesi tegelikult karistada. Ma väidan vastupidist, et juba praegu on vaenu õhutamise keelu koosseis määratletud liialt laialt, kätkedes mitte üksi keeldu kutsuda üles vihkamisele ja vägivallale, vaid ka diskrimineerimisele, mis on jällegi raskesti piiritletav kategooria. Ma olen nõus, et otsesed ja selged üleskutsed vägivallale peavad olema keelatud, kui nendega kaasneb reaalne oht kellegi elule või tervisele, ent nii on see ka praegu kehtiva seaduse kohaselt.

Pagulasküsimusest on saanud Eesti ühiskonna ühtsuse suurim proovikivi. Avalikkus on teravalt leeridesse kistud ja tundub, et poolehoidjad ja vastased ei suudagi teineteisega rahulikult ja argumenteeritult rääkida. Uskudes, et omal moel tahavad Eesti riigile ja ühiskonnale head mõlemad – kuidas sellises olukorras ühist keelt leida?

Mulle tundub iseenesestmõistetav, et riigis, mis on end põhiseadusega määratlenud demokraatlikuna, tuleks kõige tõsisemate ja enim lahknevusi tekitavate küsimuste otsustamisel lähtuda rahva enamiku tahtest. Ehk teisisõnu; kui me tegelikult tahame elada demokraatliku ühiskonnakorraldusega riigis, tuleb demokraatlikke printsiipe tegelikult rakendada, mitte ainult teeselda austust nende vastu.

Samas on läbinähtav, kuidas rahva enamiku tahte järgimises nähakse ohtu alati just siis, kui see ei lähe kokku Euroopa Liidu võimustruktuurides dominantse vasakliberaalse ideoloogia kehtestamise püüdlusega, olgu küsimuseks homosuhete õiguslik tunnustamine perekonnana ja abieluna või uste avamine massiimmigratsioonile. Sellisel juhul tembeldatakse rahva enamiku tahtele apelleerimine populismiks ning kinnitatakse, et inimõiguste üle hääletamine on mõeldamatu. Paraku unustatakse ära, et kogu meile teadaolev inimõiguste kataloog on ise poliitiliste kokkulepete, hääletamiste ja kompromisside tulemus ning et selle tõlgendused on lõpmatu ja ägeda ideoloogilise kempluse tandriks.

Ainsaks alternatiiviks rahva enamiku tahtest juhindumisele on see, kui me aktsepteerime ühiskonnana sarnaselt antiikaja ja kristlike filosoofide õpetusega, et eksisteerib objektiivne moraalne tõde – nimetagem seda loomuseaduseks, igaveseks seaduseks või jumalikuks seaduseks –, mis on nii isikliku kui ka ühiskondliku elu korraldusse puutuvate küsimuste langetamisel absoluutseks standardiks. Sellisel juhul ei oleks tõesti oluline, mida rahva enamik ühest või teisest küsimusest arvab, sest kui miski on objektiivselt vale, siis ei muuda ka paljude inimeste vastupidine arvamus seda õigeks. Kuid just sellist maailmavaatelist alust ei taha kaasajal levinud materialistlik, relativistlik ja liberalistlik ideoloogia kuidagi aktsepteerida.

Viitate päris palju tõele, aga ka rahva enamikule. Kust ühiskond selle tõe leida võiks? Üks lahendus on muidugi religioonipärand, aga Eesti on enamasti omakorda võrdlemisi usuleige riik. Kes ja mille põhjal siis selle tõestandardi määratlema peaks?

Küsimus, mis on tõde ja kuidas on see inimesele tunnetatav, on ilmselt kõige olulisem küsimus üldse – selle ümber ei ole keerelnud mitte ainult kõik suured religioonid, vaid ka valdav osa filosoofia ajaloost.

Juba eelkristlikul ajal jõudsid suured antiikfilosoofid eesotsas Platoni ja Aristotelesega äratundmiseni, et eksisteerivad meeleliselt hoomamatud kõrgemad põhimõtted, mis on inimesele kui ratsionaalsele olendile mõistuslikult tunnetatavad. Just neist põhimõtetest ammutati kõige oleva sügavamat tähendust, millele toetudes korrastada oma elu ja ka ühiskondlikke suhteid. Osaks nendest kõrgematest põhimõtetest on inimese enda loomusesse kirjutatud kõlbelised seadused, mis annavad meile arusaamise õigest ja valest ning heast ja kurjast. Seejuures peeti seda, mis on ilus, tõene ja hea, objektiivseks antuseks, olevaks endaks ehk millekski selliseks, mida inimesel kui vaba tahtega olendil on võimalus avastada või mitte avastada, järgida või mitte järgida, ent mitte vastavalt oma tahtele ümber kujundada.

Alates hiliskeskajast ja eriti intensiivselt nn valgustusajast saati on selline metafüüsiline maailmapilt muudkui taandunud, mistõttu oleme jõudnud olukorda, kus dominantne ideoloogia keeldub üldse tunnistamast kõrgema, vaimse reaalsuse ja sellega seonduvalt ka moraalse tõe olemasolu. René Guenon on seda protsessi iseloomustades tabavalt öelnud, et meie praegune tsivilisatsioon, mis ei tunnista enam kõrgemate alusprintsiipide olemasolu ja rajaneb üksnes nende eitamisel, on kaotanud võimaluse mõista teisi tsivilisatsioone ja olla nendega ühenduses, sest ühendus, mis oleks tõeliselt sügav ja tõhus, saab sündida ikkagi vaid läbi kõrgema tasandi ehk selle, milleks pole materialistliku ideoloogia pinnalt mingisuguseid eeldusi.

Mida pidanuks valitsus pagulasteemal teisiti tegema, et praegust ühiskonna lõhenemist ennetada ja vältida? Mida peaks riik nüüd edasi tegema?

Mingisugust sügavuti minevat ühiskonna lõhenemist ei oleks ega ka tuleks, kui valitsus ei lähtuks oma tegevuses mitte ideoloogilistest tõmbetuultest, omakasust, oportunismist, välisriikide ja Euroopa Liidu diktaadist ja parteipoliitilise kemplemise nõudmistest, vaid austusest meie kultuuri alusväärtuste, meie ühiskonna kultuurilise terviklikkuse, inimloomusest lähtuvate moraalsete põhiprintsiipide, ühise hüve ja rahva enamiku tahtmise vastu. Eestil on hädasti tarvis terve peremehetunde taastamist – seda nii riigiks kui ka kodanikuks olemise mõtestamise tasandil.

Valitsus peaks enese jaoks selgeks mõtlema, keda ja mida ta teenib. Peaminister ühes oma kabineti liikmetega peaks iseendalt siiralt küsima, kas ta on Eesti rahva esindajaks Brüsseli võimustruktuuride ees või Brüsseli võimustruktuuride esindajaks Eesti rahva ees.

Siin ei ole võimalik leida toimivaid lahendusi mingite uute poliittehnoloogiliste nippide, nõksude või strateegiate rakendamisest – tarvis on lihtsalt langetada põhimõtteline ja fundamentaalse tähtsusega valik, kas Eesti Vabariik on iseseisev riik ja ka tegutseb vastavalt, pidades silmas ennekõike oma maa ja rahva heaolu, või on tegu lihtsalt ühe osakonnaga globaalsete võimusuhete administreerimise süsteemis.

Globaliseerunud maailma struktuurid umbes kahesaja riigi vahel on binaarsest vastandusest pisut keerukamad, kas siia ei mahu ka rohkelt vahepealseid võimalikke tasakaalupunkte?

Kahtlemata on globaalsete võimusuhete struktuur keeruline ja ma ei taha luua lihtsustatud pilti. Kuid samas tõstatatakse meie ühiskonna ja riigi tuleviku mõtestamisel tõepoolest aina sagedamini küsimus, kas 21. sajandil on Euroopa ideoloogilises ja poliitilises ruumis veel üldse kohta suveräänsetele riikidele, rääkimata rahvusriikidest. Üha tihedamini on kuulda ka avalikke väljaütlemisi, et see on parimal juhul kaheldav. Heaks näiteks oli mõne kuu tagune Jüri Raidla artikkel, kus ta väljendas seisukohta, et põhiseaduse mõtte kohaselt oleks Eesti iseseisvus kõige paremini tagatud siis, kui me lahustuksime osaks Euroopa Föderatsioonist. Kõnekal kombel arutlesime aga alles veidi enam kui kümne aasta eest selle üle, kas põhiseadus, mille kohaselt on Eesti iseseisvus aegumatu ja võõrandamatu, üldse lubab meil Euroopa Liitu astuda ja märkimisväärsest osast iseseisvusest ehk ise otsustamise õigusest loobuda.

Enam kui aasta tagasi väitlesite “Kolmeraudses” Tarmo Jüristoga. See oli ere näide, kuidas kaks intelligentset, ehkki paljudes küsimustes diametraalselt erinevatel seisukohtadel inimest suudavad omavahel sisuliselt ja viisakalt arutleda. Samas on inimeste põhilisi uskumusi ja arvamusi alati keeruline muuta. Kuivõrd usute tugevama argumendiga veenmise võimalikkusesse?

Loomulikult usun ma selle võimalikkusesse. Ent ka kõige tugevam argument ei suuda veenda inimest, kellel puudub austus tõe vastu või kes sihilikult ei tahagi tõde teada. Selleks et inimene võiks üleüldse pidada võimalikuks, et tema seisukoht võib olla vale, peab ta eeldusena tunnistama tõe olemasolu.

Paraku on praegusel ajal eriti akadeemilistes ringkondades ja noorte seas laialt levinud relativistlik hoiak, mille omaks võtnud inimesed ei usu üldse, et miski – eriti veel moraalses maailmas – on tõene või vale; vastupidi, relativistliku hoiakuga inimene peab oma arvamust ja tundeid tõe kriteeriumiks ning tema jaoks sõltub kõik subjekti hinnangust. Kui inimene püüab aga allutada tõde enesele, mitte ennast tõele, siis ei ole mõtet loota, et oma seisukoha väärust nähes hakkaks ta tõe poole hoidma. Just sellise hoiaku pinnalt on võrsunud ka meie “arvamiskultuur”, kus räägitakse, räägitakse ja räägitakse, ilma eesmärgita tõe poole liikuda ja oma seisukohti sellega vastavusse viia – oma elu või ühiskonna ja tõe vahelise harmoonia taotlemisest rääkimata. Rangelt võttes ei ole tegu arutlemise, vaid tundlemisega.

Lisaks austusele tõe vastu eeldab igasugune dialoog selle sõna tõelises tähenduses ka dialoogi poolteks olevate isikute vastastikust lugupidamist. See lugupidamine peab muu hulgas väljenduma kategoorilises hoidumises demagoogiast ja muudest alatutest võtetest, mis ei lähtu mitte tõetaotlusest, vaid iga hinnaga oma nägemuse kehtestamise ja teise alistamise püüdlusest. Just siin näen ma Eesti “avalikus arutelus” teist väga tõsist kitsaskohta – isegi paljud ajakirjanikud on hakanud inimesi, kel on neist erinevad ideoloogilised tõekspidamised, sildistama ja alandama, lastes kergekäeliselt lendu halvustavad sõnad nagu “homofoob”, “ksenofoob”, “rassist”, “venemeelne”, “kitsarinnaline”, “tagurlik”, “harimatu” jne. Mitte ilma asjata ei ole näiteks Priit Hõbemägi öelnud, et sageli on ajakirjanduslikust diskussioonist saanud diktatuur ning et need, kes julgevad välja öelda dominantse ideoloogiaga mitteühilduva seisukoha, saavad kohe peksa ning et neid püütakse tampida maa sisse ja häbistada nii, et nad enam iialgi ei julgeks oma arusaamadega välja tulla.

Sellisele pinnale ei saa argumenteeritud ja lugupidavat ühiskondlikku arutelu rajada, välja arvatud juhul, kui arutelu all peetakse silmas seda, kui juba olulistes küsimustes samadel ideoloogilistel seisukohtadel olevad inimesed kiidavad teineteisele takka, taandades kogu diskussiooni detailidele.

Kui sageli ise tunnete või olete tundnud, et kellegi argument on sundinud teid oma seisukohtades kahtlema või neid kohendama?

Kohtan seda sageli ja pean privileegiks võimalust arutleda targemate inimestega, kellelt on võimalik õppida. Tegelikult on see ju kingitus, kui keegi suudab meile veenvalt näidata, et meie arusaamine sellest, kuidas asjad on, ei vasta tegelikkusele – see vabastab meid valest ja juhatab teed tõe poole. Just selle pärast on hea mõte lugeda kõige suuremate mõtlejate teoseid, sest võimalus tugineda oma maailmatunnetuse puhastamisel eelnevate põlvede akumuleeritud tarkusele on hindamatu.

Teie ja Markus Järvi seisukohavõtud ja mõttekäigud on enamasti läbi mõeldud ning põhjalikud. Samal ajal tundub, et paljudes, kes nende seisukohtadega hästi suhestuvad,  õhutavad nad üpris primitiivset agressiivsust. Piltlikult: põhimõttelisest vastasseisust on lühike tee kivi heitmiseni. Kas te ei karda, et arvamusliidrina kihutate üles inimesi, kes küll jagavad teie seisukohti, aga mitte analüüsivõimet ja kainet mõistust, ning et see on omakorda ühiskonnale ohtlik?

Ei karda, sest ma usaldan inimeste tervet mõistust. Ja isegi kui kardaksin, siis ilmselgelt ei saaks lahenduseks olla oma seisukohtade väljendamisest loobumine. Pigem kardan ma seda, et need, kes suruvad rahvale peale võõrast ideoloogilist programmi, tekitavad sellise mastaabiga pinged, mille põhjustatud kahju ühiskonnale on raske ette kujutada ja ka korvata. Päris tõsiselt: see ei ole naljaasi.

Kas peate ennast avatud ja sallivaks inimeseks? Kuivõrd kergesti või raskesti on need mõisted ühitatavad traditsioonidele ning objektiivsele tõele toetuva maailmavaatega?

Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata mitte ainult selle pärast, et enesele on raske hinnanguid anda, vaid ka seetõttu, et ilmselt võib sallivusest ja avatusest põhimõtteliselt erineval moel aru saada. Kui pidada sallivuse all silmas näiteks seda, kas ma kiidan kõik seaduse piiresse jäävad otsused, valikud ja eluviisid moraalselt heaks, siis ilmselt ma väga salliv inimene ei ole. Kui näha sallivust aga suutlikkuses taluda enese kõrval inimesi, kelle valikuid ja eluviisi ma heaks ei kiida, siis usun, et olen piisavalt salliv. Avatusega on sarnased lood. Absoluutne avatus oleks vastuolus terve mõistusega ning see tähendaks põhimõttelagedust – isegi inimorganismil on immuunsüsteem, mis peab hoolitsema selle eest, et keha ei oleks kahjulikele ja potentsiaalselt hukatuslikele mõjudele avatud. Avatud tuleb olla sellele, mis on õige ja hea, mitte aga ükskõik millele.

Kindlasti võin öelda, et sallivus ja avatus ei ole minu väärtuste hierarhias kuigi kõrgel kohal. Sarnaselt paljude teiste inimeste ja eriti eelmiste põlvedega püüan oma moraalsed horisondid seada sootuks teisiti, nähes neid ennekõike terves suhtes tõe, headuse ja iluga ning seda suhet väljendavates voorustes, nagu armastus, õiglus, arukus, julgus, püsivus, hoolivus, siirus, lahkus, truudus, kannatlikkus, suuremeelsus, väärikus, aulisus, töökus, tänulikkus jne.

Milliste mõtetega vaatate algatusi nagu “Sõbralik Eesti”? Kas teie meelest on Eesti praegu sõbralik riik?

Paraku näen selles projektis märkimisväärset annust ideoloogilist propagandat. See, et suur osa Eesti ühiskonnast ei soovi võtta omaks vasakliberaalset ideoloogiat ega lepi selle kehtestamisega meie ühiskonnakorralduse alusstruktuurina, ei tähenda, et neid vaevaks sõbralikkuse puudus, sallimatus, kitsarinnalisus või mõni muu isiksuslik defekt. Mulle ei meeldi sugugi, et suurele osale rahvast sisendatakse mingit kollektiivset süütunnet pelgalt selle pärast, et nad tahavad hoida kultuurilist järjepidevust ja terviklikkust ning elada kooskõlas meile kümnete eelnevate põlvede poolt edasi antud väärtuste, tavade ja elutunnetusega.

Pigem näib mulle, et need, kes jutlustavad ühiskonnale sallivusest, peaksid hakkama endale aru andma lihtsast tõsiasjast: oluline osa sallivusest on aktsepteerida, et väga suur osa Eesti ühiskonnast ei taha nende ideoloogilist programmi omaks võtta ja et see ei tee neist ei moraalselt ega ka kultuuriliselt alaarenenud kontingenti. Üleüldse tuleks ühiskondlikult oluliste küsimuste arutamisel kasuks, kui apelleeritaks vähem emotsioonidele ja rohkem mõistusele. Näiteks küsimustel, kas omavahel seksuaalselt läbikäivad inimesed moodustavad perekonna või kas Eestile on hea uste avamine moslemiimmigratsioonile, ei ole midagi pistmist sõbralikkusega.

Mis teile tänases Eestis kõige enam meeldib?

Mulle meeldib Eesti loodus, mis on karge, puhas, lihtne ja just sellisena omal iseäralikul moel tohutult ilus. Mulle meeldib ka see sügav ja kaunis kristlik kultuuripärand, mille eelnevad põlved on loonud, meile edasi andnud ning mille kaudu on meid põimitud Euroopa kultuuriruumi. Mulle meeldib see osa Eestist, millest ajalehtede veergudel sageli ei räägita – terve talupojamõistus, väärikas maaelu, armastavad, suured ja tugevad perekonnad, ent paraku on see kõik hääbumas. Meie aja dominantne kultuuriline kliima, mis kahtlemata mõjutab inimeste ja ühiskonna kujunemist, on rajatud sootuks teistele alustele kui need väärtused, mida mina hindan. Küsimus ongi selles, kas seame oma moraalsed horisondid sallivuse ja avatuse või hoopis tõe, headuse ja ilu ning armastuse, au ja väärikuse järgi.

Ja kas need välistavad tingimata teineteist? Eelnevad põlved, rahva enamik, sõdisid ju kunagi sellesama kristliku kultuuripärandi ja Euroopa kultuuriruumi vastu.

Ei, need ei pea teineteist välistama, ent üksnes juhul, kui valitseb selge arusaam nende hüvede hierarhilisest suhtest. Hetkest, mil sallivus ja avatus seatakse tõest, ilust ja headusest ning muudest igavikulistest väärtustest kõrgemale, muutub nende rahumeelne kooseksistents võimatuks.

Eesti ristiusustamine on aga pikem teema, mida ei jõua siinkohal mõttekal moel käsitleda. Usun siiralt, et Eesti integreerimine Euroopa kristlikku kultuuriruumi on olnud meie rahvale suur kingitus, olgugi et protsess, mille kaudu see toimus, ja teatud poliitilised struktuurid, mis sellega kaasnesid, väärivad kriitilist tähelepanu.

• Artikkel
• Nägu nime juurde