Võimalik Tallinnas, võimalik igal pool
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Hea Kodaniku talvenumbri teemaks on elu väljaspool Tallinna. Avaessees mõtiskleb eneseteostuse võimaluste üle ka väljaspool keskusi Riigikogu liige Lauri Läänemets.
Olen pärit Tallinnast, kuid nagu minuealiste põlvkonnas tavaks, veetnud kõik suved Lõuna-Eestis vanaema-vanaisa juures, kus aastatega kujunesid lemmiktegevusteks viljakoristus, heinategemine ja mustikate korjamine. Viimased kuus aastat olen aga elanud Järvamaal, Paide ja Türi vahel Väätsal. Nii on minu taust võimaldanud näha Eesti elu iga külje pealt ja see on andnud ka julguse võtta Järvamaal ette kõikvõimalikke tegevusi, mida pigem suurlinnaga seostatakse.
Tihtilugu kiputakse võimalusi ja tegevusi lahterdama suurlinna ja ülejäänud Eesti omadeks, justkui suurlinna asju ei saaks teha mujal. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine ja selline mõttekäik hakkab piirama meie ettevõtmisi, lämmatab initsiatiivi ja võtab julguse.
Peaaegu kõik, mis on võimalik Tallinnas, on võimalik igal pool Eestis, kuid väga paljut sellest, mida saame mujal Eestis teha, ei ole võimalik teha Tallinnas. Suurim erinevus seisneb selles, et Tallinnas ei ole metsi, põlde, rabasid ja vaikust. Majad, autod, inimesed on igal pool olemas ja kui vaja, saab neid ehitada või neisse kedagi elama kutsuda.
Kõige olulisemad on inimesed. Inimene algatab, inimene ehitab, inimene teostab, inimene kutsub teisi, inspireerib, leiab raha ja kaasamõtlejad. Kui teil on tahe, siis tehke!
Minu elu üks paremaid näiteid on Väätsa Põhikool, milles õppis 2014. aastal 106 õpilast ja see arv vähenes. Kõik prognoosid näitasid negatiivset trendi. Vallavanema kui kogukonna esindajana aitasin seada koolile uued eesmärgid: saada valla arengu mootoriks ehk siis mõelda laiemalt – mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele, mõjule ettevõtlusele, kultuurielule, inimeste suhtumisele – ja teiseks viia ellu haridusuuendusi, nagu riikliku haridusstrateegia täiemahuline, jõuline rakendamine.
Loomulikult oli pisaraid, sest ambitsioon oli mõistetamatult suur. Loomulikult pidin koos koolijuhtidega vahel ise Tallinna või Tartusse koostööd ja näiteid otsima minema, et pakkuda tuge ja veenduda – oleme õigel teel.
Nüüd on Väätsa Põhikool üks Eesti haridusuuenduse lipulaevadest. Õpilaste arv on kasvanud 150 peale, lisandunud koostöölepingud ülikoolidega, juhitakse kosmosekoolide võrgustikku. Direktor käis paari aasta eest OECD maailma haridusministrite kokkusaamisel ja selgitas, kuidas haridusuuendusi ellu viia. Väikese maakooli direktor, mitte keegi Tallinnast või Tartust. Kui vaid tahad, on kõik võimalik.
Abiks on sellel teel suhted, info ja teadmised. See kõik on meie endi kätes. Kunagine USA president Bill Clinton alustas ülikooli ajal teadlikult kontaktivõrgustiku loomist, et saavutada elus seda, mida soovib. Valem on järgmine: mida rohkem erinevaid asju teed, seda rohkem lisandub kokkupuuteid erinevate inimestega. Mida rohkem kontakte, seda rohkem infot ja võimalusi.
Mida teha aga siis, kui tegijaid on vähe? Siis tuleb neid juurde kutsuda. Omavalitsuse või maakonna tasandil panustaks ma raha heade inimeste tagasi kutsumisse. Näiteks programm “100 kõige andekamat Põlva noort koju tagasi”. Mitte ainult need, kes viitele õppisid, vaid andekad inimesed igal elualal. Või “100 kõige suurema võrgustikuga Valgamaa noort koju tagasi”. Võib vaid aimata, mida selline loovuse ja teadmiste hulk meie kodukohaga teeks.
Osalesin hiljuti ühel arutelul, kus noorem põlvkond nimetas oma kodulinna pommiauguks. Milline suurepärane võimalus, mõtlesin mina. Kohas, kus kõik tundub tasaselt kulgevat, on iga teistmoodi algatus või sündmus võrdeline maavärinaga ja ei saa mitte ainult kohalike, vaid ka üleriiklikku tähelepanu. Sest neid inimesi Tallinna kortermajades, sealhulgas ka ajakirjanikke, kelle süda ihkab Kalamaja moodi ägeda elu järele väiksemas paigas, on tegelikult väga palju.
Üks mulle teadaolev õnnestumist võimendav asjaolu valitseb siin maailmas veel. See on koostegemine. Üksi on võimalik võita maratone, aga kogukondlik kordaminek eeldab ühist tegutsemist. Me kõik oleme kogenud, et idee on hea, kuid kaasa ei tulda. Minu rohi selle vastu on olnud varajane alustamine. Jõuluprojektist räägin juunis. Natukene. Annan võimaluse mõttega harjuda. Siis augustis ja oktoobris lükkame tempo peale.
Meil on mitmeid hästi toimivaid kogukondlikke ettevõtmisi. Näiteks kortermajade festival kolhoosi ajal põllu nurgale ehitatud majade vahel. See kannab konkreetset sõnumit kogu Eestile – Kalamaja või Supilinna päevad on sama ehedalt võimalikud igal pool. Inimesed on sama ägedad, sama tegusad. Lumememmesid ehitame talvel üle tuhande, kui saab – tasuta turismimagnet, aga veelgi enam tekitab noortes peredes soovi meile elama tulla.
Üks hulljulgemaid plaane oli Teeme Ära talgute raames ühe päevaga rabasse peaaegu kaks kilomeetrit laudteed ehitada. Kui raha ei ole, aga on tahet, siis rohkem kui kolmesaja inimesega osutus see võimalikuks. Väikesel kogukonnal on suurlinna ees tohutu eelis – see ei ole anonüümne, selle kirjutamata reegleid on võimalik päris kiiresti ümber kujundada. Ennekõike hea eeskujuga.
Eestis on väga palju tublisid kogukondi, vabaühendusi, omavalitsusi, inimesi, kes iga päev tõestavad, et kõik on igal pool Eestis võimalik, see on kättevõtmise asi. Jah, vahel on raskem, elu on ka vahel ebaõiglasem, kuid miski pole võimatu. Edukas olemiseks ei ole vaja käituda pealinna liivakasti reeglite järgi – need on loodud seal hakkama saamiseks. Laskem oma mõte vabaks. Suuremal osal muredest on ka teine külg – võimaluste külg.
Ilmus Hea Kodaniku talvenumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
