Legomehikestest võrsunud tudengirevolutsioon

Henri Kõiv 18. aprill 2017

Foto: Kristin Hansen

Kujuta ette, et pärast Tartu linnapiiri ületamist tajud sa ühtäkki, et oled sattunud noore inimesena kõige arendavamasse kasvukeskkonda maailmas. Sellise utoopilise visiooni nimel on tudengilinnas nüüdseks juba üle kolme aasta sihipäraselt tegutsetud ning tänaseks võib noppida esimesi töövilju. HENRI KÕIV portreteerib Ole Rohkem kogukonda.

Sellise julge eesmärgi lauale pannud Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse (TÜÜE) endine juht Martin A. Noorkõiv usub, et teostatuna võiks sellest tulevikus saada Tartu jaoks eraldi kaubamärk, mis meelitab kohale noori talente ja ühes nendega ka investeeringuid. Noorkõiv loob siin paralleeli Cambridge’i mudeliga, kus tippülikooli seinte vahel tegutsevad üliõpilaste initsiatiivil loodud ja õppuritele intensiivset arenemisvõimalust pakkuvad seltsid (society).

Muidugi, Tartu tudengid organiseerusid sakste kombel juba üle saja aasta tagasi ning pika ajalooga korporatsioonid ja üliõpilasseltsid on siiani elujõulised. Küll aga eristab Cambridge’i Tartust nende seltside suunitlus ja avalik imago. “Kui paluda mõelda tudengiaktiivsusele, kargab inimestele esimesena pähe õlut rüüpav korporant või pardikostüümis Emajõkke hüppamine,” kirjeldab Noorkõiv tänast tegelikkust, millele peaksid nüüd hakkama lisa pakkuma Ole Rohkem koostöövõrgustikku koondunud tudengiorganisatsioonid. Üliõpilaskonna Sihtasutuse (ÜKSA) ülesanne on aktiivse tudengi kuvandit värskendada, tuues pildile neid õppureid, kes koolitöö kõrvalt projekte juhivad, üritusi korraldavad, on ettevõtlikud ja maailma suhtes avatud. Ühesõnaga ideaalsed head kodanikud.

Kuidas selliseid tudengeid Emajõe Ateena linnapildis eristada? Näiteks võib neil õlal rippuda riidest märss kirjaga Ole Rohkem, või siis võivad nad sööginurgas sirvida ajakirja Ole Rohkem, või siis on nende arvuti korpusele kleebitud silt Ole Rohkem. See imperatiiv on tehniliselt ÜKSA bränd, kuid ajapikku on sellest kasvanud välja laiem elustiilikirjeldus, mis hõlmab nelja põhikomponenti: tervislikult elamine, mõtestatult õppimine, maailmamuutmine ja kogemuste omandamine. Hetkel panevad koostöövõrgustiku liikmed näiteks kokku tervisliku tudengiorganisatsiooni mudelit, õppevaldkonna arendamiseks on mitme erialaorganisatsiooni juurde loodud õppekavade, õpirände või õppematerjalidega tegelevad töögrupid. Üldisemalt viitab Ole Rohkem nendele üliõpilastele, kes teevad rohkem, kui peavad, pakkudes sellega lisandväärtust ka kõigile teistele. Mis kõige tähelepanuväärsem – selline asjalikkus on muutumas tudengkonna seas üha soositumaks!

Tõsi, konkreetset statistikat “rohkem olevate” tudengite hulga kohta ÜKSA-l veel pole. Kokku on küll loetud kõikide Tartu tudengiorganisatsioonide liikmed (kokku paar tuhat), kuid see statistika on vigane, sest andmed pole võrreldavad ning need ei välista kattuvusi. Kuna aga ainuüksi Tartu Ülikoolis on 15 000 kraadiomandajat, on ÜKSA tegevjuhi Mirell Prosa hinnangul kasvupotentsiaali veel küllaga.

Loomulikult ei pea kõik üliõpilased rohkem olema ja see pole kunagi olnud ka ÜKSA eesmärk. Prosa selgitab, et ÜKSA ja Ole Rohkem brändi mõju mitteaktiivsetele tudengitele on kaudsem, näiteks tärkab seeläbi mõni väike, kuid mõne passiivse noore profiilile ja huvidele vastav organisatsioon, mis arendab näiteks hoopis arvutimänge. “Me tahame teha nii, et kõrgkoolide ümber oleks paks kiht arendavat sfääri, nii et põhimõtteliselt iga tudeng leiaks endale väljundi väljaspool ülikooli,” ütleb Prosa.

Enne TÜÜE etteotsa asumist juhtis Noorkõiv organisatsiooni, mis kõigi parameetrite järgi koondas tulevasi häid kodanikke ja tegi seda Tartu mastaabis väga edukalt. Võib-olla isegi liiga edukalt, kuid seda DD Akadeemiat tänaseni juhtiva Noorkõivu hinnagul ennekõike innustava konkurentsi puudumise tõttu. See pole kuigi tavaline isegi kolmandas sektoris,
et edukad vabaühendused hakkavad endale ise konkurente juurde tekitama. Noorkõivu loogika oli aga lihtne: kui mitu organisatsiooni võitleb sama sihtgrupi tähelepanu nimel, võidab see, kes on kõige innovaatilisem. ÜKSA vihmavarju all on tudengiorganisatsioonidel oma nippe võimalik üksteisega jagada, parimate praktikate levitamine loob vajaduse üha uute uuenduslike mõtete järele ja sellest võidavad lõpuks kõik üliõpilased.

ÜKSA on organisatsioon, mis veab eest tudengiorganisatsioonide võrgustikku, kuhu kuulub praegu 50 organisatsiooni. Ümarlaua formaat eksisteeris mitteametlikul kujul veel enne ÜKSA loomist, kui käputäis suuremaid tudengiühendusi hakkas regulaarselt ühe laua ümber koos käima. Prosa meenutab, et algselt oli seltskonna laiendamine mõttetu, sest tundus, et teisi tuleb üksnes õpetada. Suurte ja võimekate organisatsioonide domineerimise lõpetamiseks oli vaja luua ka kõigile väiksematele arenguvõimalusi pakkuv katus. Kolm aastat hiljem on organisatsioone, kellega väärt kogemusi vahetada, rohkem kui kahel käel sõrmi. Lisandunud on ka täiesti uusi seltse ja ühendusi. Prosa väitel tulevad paljud alustavad organisatsioonid ÜKSA jutule palvega aidata teha esimesi samme, kusjuures on olnud näha, et abipalujad on saanud julgustust organisatsioonidest, kuhu mõni algataja on ise varem kuulunud, või siis on inspiratsioon tulnud ÜKSA tegevustest laiemalt.

ÜKSA pakutav pakett on nii mõnelegi alustavale tudengiühendusele peibutav. Teadmiste ja praktikate vahetamisele lisaks pakub ÜKSA tudengiorganisatsioonidele koolitusi, konsultatsioone ja rahastust, kolm korda õppeaasta jooksul toimuvad inspireerivad tudengikonverentsid ning ühtse meeskonnana korraldatakse septembris ühisvärbamist. Ennekõike on ÜKSA tegevused mõeldud juhatuste liikmetele, kes peaksid uusi teadmisi vahendama lihtliikmetele ning nende baasil vajadusel korraldama ümber oma tegutsemismudelit. Seeläbi soovitakse “ämbri põhja tõsta”, et kõik organisatsioonid oleksid vähemalt mingil baastasemel, st suudaksid võtta vastu piisaval hulgal noori ning pakkuda neile kõigile võimalust päriselt areneda ja saada üha paremaid kogemusi. Prosa sõnul on peamine, et mõne seltsi või erialaühinguga liitunud tudeng ei peaks kehva juhtimise tõttu pettuma.

Lati kergitamiseks on ÜKSA arenguprogrammid olnud selge fookusega: möödunud aastal keskenduti organisatsiooni missiooni, struktuuri ning tegevuste omavahelisele kooskõlastamisele, tänavu on põhitähelepanu suunatud juhtide motiveerimisele. Selline lähenemine on Prosa sõnul end juba õigustanud – mitu organisatsiooni on rohkem lahti mõtestanud oma tegevusi, paranenud on nii kaasamine kui ka organisatsiooni sisekultuur, struktuur on muutunud selgemaks, arenenud on kommunikatsioonitegevuste ja värbamise võimekus. Seejuures ei võta ÜKSA endale kõiketeadva targa rolli, vaid tutvustab erinevaid praktikaid, jättes organisatsioonidele võimaluse ise valida, kas ja kuidas neid rakendada.

Nii on arengukõverad olnud väga erinevad. Näiteks Bioteaduste Üliõpilaste Selts (BÜS), mis saab varsti nelja-aastaseks, on kiiresti sirgunud 80 liikmega erialaorganisatsiooniks, kus iga liige täidab töögrupis kindlat rolli. BÜS-i esinaise Nele Kuusma sõnul sai selline mudel paika just tänu ÜKSA-le, varem olid paljud liikmed justkui ripakil ega pruukinud tunda ennast kaasatuna. BÜS on kahtlemata ÜKSA suurimaid edulugusid. Nende väikese punkri sein Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi keldrikorrusel on täis sticky note’e, ürituste plakateid, skeeme ja ajurünnakute tulemusi, andes kõrvalseisjale märku, et organisatsiooni arendamiseks saadud tööriistakast leiab siin usinat rakendust. BÜS loodi soovist tekitada ühe eriala tudengite vahel rohkem kogukonnatunnet. Tänaseks konkureerivad koosolemise rõõmu pakkuvad harivad kaminaõhtud sisekoolitustega organisatsiooni liikmeskonnale. Seltsi sekretär Kaisa Põhako usub, et arengutõuke on andnud ÜKSA, mille kaudu levivad ka teiste organisatsioonide head ideed, mida BÜS on edukalt näpanud.

Kopeerimise ja imiteerimisega tasub siiski ettevaatlik olla, nagu näitab Tartu ühe vanima erialaorganisatsiooni näide. Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus (EPSÜ) loodi vahetult pärast taasiseseisvumist ning on sestsaati olnud teistele samalaadsetele heaks eeskujuks: on välja antud juhuväljaannet ja korraldatud regulaarselt suvepäevi, oldud aktiivne ka pealinnas, liikmed suudavad korraldada rahvusvahelisi konverentse ning EPSÜ-st on välja kasvanud mitu uut psühholoogiatudengite algatust. Ometi leidis juhatus pärast ÜKSA-ga liitumist, et tarvis on värskenduskuuri. Tartu eesrindlikuma tudengiorganisatsiooni ehk Eesti Arstiteadlaste Üliõpilaste Seltsi (EAÜS) näitel tehti struktuurireform: eesmärgiks seati efektiivsus, vabatahtlikele määrati selged töökohustused ning senist hipi-vibe’i asendasid formaalsus ja paragrahvid. EPSÜ praeguse juhatuse europea (EPSÜ-s on kõik juhatuse liikmed pead, näiteks leiab veel rahapea, teopea, sulepea – seegi annab edasi hipimentaliteeti) Madis Vasser meenutab, et seejärel hakkas vanker järsult ja ootamatult veerema allamäge: liikmeid hakkas kaduma, sh ka juhatusest, valimised olid kesised, kõik olid ühtäkki ära hirmutatud. Vasseri arvates suretas ametlikum formaat EPSÜ DNA-sse kodeeritud sisemise hipi välja. “Kuskil on peen tasakaal ja kui sa midagi selles valemis muudad, siis võib kõik lõpuks tuksi minna,” võtab Vasser saadud kogemuse kokku. EPSÜ distantseeris ennast kaheks aastaks ÜKSA tegevustest, et tekkinud segadust klaarida. Nüüd ollakse aga ühe kogemuse võrra rikkamana tagasi. “Me ütlesime nüüd kohe välja, et EPSÜ sooviks on olla kõige hipim organisatsioon Tartus, siin on liikmetel lihtsalt hea olla. See on nagu perekond, mis julgustab olema rohkem,” ütles Vasser.

Ühes on aga nii Vasser kui ka BÜS-i liikmed kindlad: omavahelist koostööd on eri instituutidest ja õppevaldkondadest pärit tudengite vahel nüüd märksa rohkem. Tärkamas on midagi kogukonnalaadset. Koostöö baseerub enamasti tutvustel ja ÜKSA programm teeb aktiivseid tudengeid nägupidi tuttavaks – nii sünnivad uued projektid või algatused, näiteks Psühhobussi koostöö Teadusbussiga. Potentsiaali on siiski märksa enamaks. BÜS-i esinaine Nele Kuusma osutab akadeemilistele organisatsioonidele, kellel on pikaajalised ühised traditsioonid ja ühtne kogukonnatunne. “ÜKSA-l tuleb sellega veel tööd teha,” arvab Kuusma.

Töö juba käib. Sellel kevadel jagab ÜKSA näiteks esimest korda auhindu aktiivsetele õppuritele, parimatele tudengiorganisatsioonidele, koostööpartneritele ning märkimisväärse ühiskondliku mõjuga projektidele. Seeläbi soovitakse öelda, et üliõpilased on tõsiseltvõetav ühiskonnagrupp, kes teevad suuri asju, samas on auhinnagalal potentsiaali muutuda pikaajaliste traditsioonidega ürituseks. Auhinnad, muide, pole sugugi mitte tavalised, vaid superkangelaste järgi stiliseeritud kujukesed. See on üks ÜKSA kiiksudest koos Legodega. Nende kontorist võib leida terve armee veidraid legomehikesi , kes sümboliseerivad ÜKSA vabatahtlikke liikmeid. Iga legomehikese taga on oma lugu. Sõjaprintsess Xena järgi oma legomehikese modelleerinud Prosa ütleb, et Legod on osa ÜKSA sisekultuurist – neid kasutati isegi ajurünnakutel! –, kuid klotsid sümboliseerivad ÜKSA tegevusi ka laiemalt: kui miski ei tööta, lammutatakse see maha; ise aga soovitakse olla see klots, mis aitab teistel ehitada kõrgemaid torne. Näiteks on loodud kontakte Tartu start-up kogukonnaga ning Ole Rohkem kontseptsioon on “maha müüdud” nii ülikooli kui ka linna esindajatele.

Millal siis võiks Tartust saada kõige arendavam kasvukeskkond maailmas? Noorkõivu arvates kulub selleks aega ning visioon realiseerub alles siis, kui praegused tudengiorganisatsioonide liikmed saavad lapsi, kes kasvavad üles lugudega seltsidest ja ühingutest, kus oli äge olla, sest seal oli areng, suured ideed, teotahtelised inimesed … ja Legod.

Artikkel ilmus Hea Kodaniku noorteteemalises numbris.

ÜKSA loomislugu

Kõik algas minirevolutsioonist, kui Tartu Ülikooli üliõpilasesinduses (TÜÜE) tegevused löödi kaheks: TÜÜE liikmed jäid tegelema poliitikakujundamisega ülikooli tasandil, kõik need üliõpilased aga, kes huvitusid pigem tudengitele suunatud tegevuste korraldamisest, koondusid Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Sihtasutuse (TÜÜSA) alla. Sellest on tänaseks saanud lihtsalt Üliõpilaskonna Sihtasutus (ÜKSA), et näidata oma avatust tudengitele kõigist Tartu kõrgkoolidest. Tegu ei olnud pelgalt struktuurireformiga, vaid põhimõttelise sisulise muudatusega, kus võeti fookusesse tudengiorganisatsioonide mitmekülgne arendamine ja neile hea kasvukeskkonna loomine.

Legomehikestest võrsunud tudengirevolutsioon

Viimased artiklid:

Viimased uudised:

ÜKSA loomislugu

Kodanikuruum

Vabaühenduste Liit