Pisku tunnustus kuue miljoni hämara euro eest
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Nädalapäevade jooksul saab parlamendilt heakskiidu riigieelarve. Lehest saab peagi lugeda, milliseid lasteaedu, spordiseltse ja vabaühendusi saatis sellel aastal Riigikogu liikmete soosing ning keda otsustati kinniste uste taga, eelarve II ja III lugemise vahel, premeerida toetusega remonditöödeks, projektideks või lihtsalt tegevuse jätkamiseks. Sellel aastal on kinkimistuhin veel eriti hull, sest polariseerunud avalik debatt on jõudmas riigieelarvesse – erakonnad kibelevad meelehead pakkuma oma maailmavaatelistele liitlastele.
Ligipääs ressurssidele, sh rahale, tulgu see era- või avalikest allikatest, on ühinemisvabaduse üks komponente, sest ilma vahenditeta ei ole kodanikualgatuslikel organisatsioonidel võimalik teha tõhusat tööd ei inimõiguste kaitseks, kogukonna sidustamiseks, noorte harimiseks, paremate teenuste pakkumiseks, milleks iganes. Kodanikuühiskond on elujõuline, kui vabaühendused on aktiivsed ning efektiivsed seal, kus avalik võim seda mingitel põhjustel ei saa või ei suuda. Riigi asi on luua tingimused selleks, et seadused lubaksid tööks ka vahendeid koguda, aga nutikamad riigid investeerivad ka ise teadlikult kodanikualgatusse samamoodi kui majanduse elavdamisse. Mida rohkem julged raha sisse panna, seda suuremat kasu saada võid, aga loomulikult vaid siis, kui investeeringud on targalt tehtud, hoolega kaalutud, aegsasti võimalikku mõjugi hinnatud. Vabaühenduste rahastamine on osa poliitikast.
Lapsevanemalik suhtumine vabaühendustesse kui abi vajajatesse või noorematesse õdedesse-vendadesse, kellele aeg ajalt kommi anda, et neil ka natukene oleks või nad liiga pahuraks ei läheks, ei iseloomusta võrdset partnerlussuhet avaliku võimu ning vabakonna vahel. Riigikogu liikmete katuserahana “jagatud” otsetoetused aga sellist suhtumist just näitavad: jagan ja valitsen, eriliselt hoolitsen oma sõprade eest.
Juba sõnapaar “raha jagamine”, mida tihti katuseraha puhul kasutatakse, tekitab maksumaksjana vastumeelsust. Kui aga otsuseid tehakse igasuguse pikema plaanita ning avaliku huviga seostamata, pole see sõnavalik vale. Kuigi üksikuna on enamasti nimekirja saanud ühendused õigustatud ja nende hea käekäik läheb korda rohkematele inimestele kui nad ise või neid toetanud fraktsiooni liikmed.
Seda veidram on, et kõik need olulised valdkonnad – näiteks võrdne kohtlemine või maaelu areng, mida aastast aastasse üksikute sutsakatena toetatakse – ning koostöö vabaühendustega nendel teemadel päris poliitikatesse enamasti ei mahu ning saadikud selles osas midagi ette võtta ei taha või ei suuda. Isiklikult korra aastas üksikutele organisatsioonidele abi pakkuda näib aga olevat popp kompensatsioon. Kujutage ette näiteks suhet tööandjaga, kus töötajaga on kokkulepe küll töö sisus ja tulemustes, kuid tasu ja töövahendite saamine sõltub sellest, kas tunnete õiget inimest ning kuidas see inimene aasta lõpus ühel päeval otsustab.
On väga palju teemasid, kus kodanikuühiskonnal saab olla määravam roll kui seni, ja on äärmiselt kahetsusväärne, et tööd, mida vabaühendused neis valdkondades teevad, märgataksegi vaid novembrikuus. Toidupanga tegevust peabki toetama, sest abivajajaid on palju ning vabatahtlikud teevad juba rohkem kui organisastioon päriselt kanda jõuab, kusjuures ühing teeb toiduabi jagamisega väga palju seda, mis riigi või linnade-valdade ülesandeks. Küll tasuks te vaeva, ütlevad ametnikud, kuid vahendeid ei ole. Riigikogu veidi novembris leiab, mis on korraks ju hea, kuigi mõistlikum oleks pingutada hoopis kokkulepete nimel, mis annaks Toidupangale kindlustunde ning piisava ressursi abi vahendamiseks kogu aasta vältel. Samamoodi on olulised eesmärgid naiste varjupaikadel, külaliikumisel või paraolümpial ning nende teemade ees on ka võimekad organisatsioonid, kes on kõik väärt seda, et nendega lepitaks kokku püsivamas koostöös ilma aastalõpu-hirmude, rahatooja nimesildi ja võimaliku mõjuvõimuta.
Võimusuhe tahes-tahtmata katuseraha puhul tekib – on siis organisatsioonid, mida erakond rahastada otsustab, partei kontrolli all, või püüab ta neid kontrollida, on nad ideoloogiliselt kasulikud või on tarvis näidata oma poliitilist poolehoidu. Keegi ei tea, kelle suva järgi ning millistel kaalutlustel nimekirjad fraktsioonide kabinettides moodustuvad. Pole teada, kas läbirääkimistel jäävad õhku teened või saavad kasu vahendajad, või kas toetusega käivad kaasas muud tingimused. Ammugi seda, mida ühiskond selle kuue miljoni euro tulemusena päeva lõpuks näeb või kus kasu saab.
Eriti häirib see, et Riigikogu liikme õigus otsustada eelarve üle ja määrata piskutki meelehead oma lemmikteemale või koduvallale, mida alati katuseraha ettekäändeks tuuakse, kaalub üles põhimõtte, et riigi raha kasutamine tervikuna peaks olema läbipaistev ja hoolega kaalutud. Ma ei tea mitte ühtki teist (head) rahastamispraktikat, kus eelarve eest vastutajad sel moel oma õigust kasutaks. Kujutame ette näiteks fondi koosolekut, kus nõukogu liikmed lükkavad piltlikult laualt kõik hindamiskriteeriumid ja jätavad ära konkursid, jagavad hoopis eelarve omavahel ning oma sisetunde ja parema äranägemise järgi määravad toetused. Kui mängus on avalikud vahendid, on tavaliselt reeglid hoopis karmimad ning võrdne ligipääs toetustele, selged otsustamise kriteeriumid ning igasugune huvide konflikti vältimine eriliselt olulised. Valijate mandaat ei ole siin õigustus.
Teiseks on nukker, kui Riigikogu liikmed, auväärsed ning intelligentsed inimesed, keda oleme usaldanud leidma lahendusi keerukatele ühiskondlikele väljakutsetele, näevadki oma tegevuse ülimat tulemust üksnes kord aastas nimekirja saadud “oma küla poistes”. Strateegilisemaid tööviise ja otsuseid kaudu saaks ehk katused märksa kiiremini parandatud ning palju enam suid toidetud. Vabaühenduste väiketoetuste asemel võiks saadik seista selle eest, et Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile lubatud, kuid saamata eelarvetõus ikka teoks saaks, mitte proovida ise kompensatsiooniks sihtasutuse töötajate tööd ära teha.
Kolmandaks probleemiks katuserahade puhul on, et suur osa vabaühendustest on oma liikmete või toetajatega leppinud kokku eetilise käitumise põhimõtetes ning läbipaistmatu või ebaõiglaselt eraldatud raha vastuvõtmine ei kuulu vooruslike valikute hulka. Nii võib “heategija” tekitada kas teadmata või teadlikult organisatsioonis sisepingeid või sunnib hoopis rahapuuduses vabaühenduse oma põhimõtetest loobuma. See on piinlik.
Kodaniku omanikutunne selle üle, kuidas riigi rahaga käitutakse, on ju õigustatud. Samasugust kirge, millega erakonnad siin kiireid läbirääkimisi peavad ning nimekirju otsustavad, ootaks maksumaksja ning valijana hoopis lahenduste otsimisel keerukatele probleemidele ja vabaühenduste kaasamisel sellesse. Tahan näha rohkem väärikust ja rohkem tarkust raha kasutamisel.
