Normaalsuse mõõdupuu ehk kuidas rääkida sellest, mis vallandab hinnangud ja solvangud?

Ikka saan imestavaid pilke, kui oktoobrikuus jäätist söön. Normaalne on ainult suvel, eks? Aga mulle meeldib kogu aeg ning on pigem tavaline, et keegi seda veidrusena kommenteerib. Ega muidugi halvasti öelda, pigem sõbraliku naeratusega: “Oktoobrikuus jäätist! Nojah, see on ka võimalus …” ning sellega on väljendatud, et ma olen veider. Kuid miks on vaja, et ma end jäätist süües veidrikuna tunneks? Pole ime, et keegi ei julge mustanahalisega välja minna või tunnistada, et ütleb söögipalvet!

Mari Öö Sarv uuris arvamuskuraasi ja selle hinda lähemalt,

Triin Toomesaar ja Katerina Danilova toetasid intervjuudega.

Üldiselt käituvad inimesed meie ümber ühtemoodi, ootuspäraselt ja normaalselt. Lõpetavad kooli, leiavad vastassoolise partneri, kolivad kokku, saavad ühe või mõne lapse, kasvatavad tütred tubliks ja poisid tugevaks, tähistavad tähtpäevi ja grilli alkoholiga, käivad avalikes kohtades viisakalt riides, kasutavad nutitelefone ja vaatavad telekat.

Aga mitte kõik.

Ja nendel, kes ei käitu päris nii normaalselt nagu kõik teised, on Eestis raske, sest noh, nad ei ole ju normaalsed.

Pikkade juustega poisid ja seelikut kandvad mehed ei ole normaalsed.

Sõjaväkke läinud naised on tähelepanuväärsed, aga veidi ikka imelikud ka.

Samasoolise partneriga armusuhte pidajad ei ole normaalsed.

Jumalasse uskuvad inimesed ei ole normaalsed, budistid ja moslemid on ajupestud.

Üle kolme lapsega pered on napakad.

Karsked inimesed ei ole normaalsed (kui nad just ei ole alkohoolikud).

Antidepressantide söömine on nõrkadele.

Teraapias käimine on hulludele.

Oma probleemidest rääkimine ei ole üldse viisakaski.

Taimetoitlus on äärmuslik.

Vaktsineerijad ei ole normaalsed.

Mittevaktsineerijad ei ole normaalsed.

Olete ilmselt kõike seda kuulnud. Põhimõtteline vastandumine endast erinevatega läheb isegi nii kaugele, et Delfi Naistekas kogus paari aasta eest klikirekordi kahe artikliga, kus naine kirjutas, kui nõmedad on mehed, ja mees kirjutas vastuseks, kui napakad on naised.

“Mis teil viga on, inimesed!” tahan hüüda. Aga saan sõnasabast kinni, sest sellega ma ütleksin ju ise, et kõik need vastandujad ei ole normaalsed. Jätan ütlemata, nendin: “Oma elu, las elavad!” ja lähen lasteaeda järele oma riikliku kava järgi vaktsineeritud poegadele, kelle lemmikvärv on lilla, kelle valged lokid lehvivad üle pluusikrae, kellele meeldivad lendluudpall ja heegelkummid võrdselt Lego Technicuga, aga kes pole nõus elusat vihmaussi õngekonksu otsa panema, ja vabalt võib juhtuda, et õhtusöögi kõrvale räägime karmast Edgar Savisaare jala kontekstis. Jäätist sööme kõik siis, kui isu tuleb, mitte kalendri järgi. Veider, ma tean. Aga me ei kahjusta kedagi, see on meie elu, las me elame!

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?

Selle pärast, kui paljudele “normaalsuse” kriteeriumidele peab inimene vastama, eelistavad paljud oma “patud” pigem maha salata. Ei iitsatata vaktsineerimatusest ega kodussünnitusest, hoitakse enda teada, et partner petab või lapsel on õpiraskused, käiakse pühakojas salaja ja hoitakse oma seksuaalne sättumus kapiuste taga varjul. Sest kui keegi teada saab, oleme ju ebanormaalsed. Ebanormaalne olemiseks on tarvis julgust.

Ma olen sihilikult toonud süütuid näited. Jäätis, lokid ja soorollid võivad panna inimesi silmi pööritama või kommenteerima, aga mitte sõimama. Aga need süütud näited tallavad selle veidruste mittesallimise teekonna sisse. Teekonna, mille lõpus on lai vihakõnemaantee, kus “igaühel on õigus oma arvamusele” näiteks selle kohta, et homod ei vääri perekonda või neegrid elamisluba. Muidugi ei jõua iga “Hisver, sulle päriselt maitseb see või!” silmapööritaja vihakõneni, küll aga on iga vihakõneleja alustanud väikestest ebanormaalsuste väljatoomistest.

Rein Raud, Kadi Viik, Krister Paris, Anvar Samost ja Hille Hanso avaldasid sel suvel Facebookis ja ajakirjanduses ähvardused, mis nad said pagulaste kaitseks avalikult arvamuse avaldamise järel. Hille Hanso on eksperdina võtnud palju sõna Lähis-Ida teemadel ning leiab, et arenenud riigina on Eesti võimuses nõrgemaid aidata. “Sellega seoses on mind ähvardatud igasuguse vägivallaga. Alates sellest, et loodetakse, et mind grupivägistatakse, on ähvardatud pea otsast rebida, näkku sülitada, on sõimatud, mu peret ähvardatud. Kui kirjutasin kooseluseaduse arutamise ajal mõned artiklid sooneutraalse kooseluseaduse toetuseks, helistati mu vanematekoju ja ka nemad said sõimata,” loetleb Hanso oma arvamuse avaldamise hinda.

Tasakaalu huvides olgu öeldud, et Hanso kontole laekus ka positiivset vastukaja. “Maailmaparandajad tavaliselt ei pea paljuks teisigi innustada ja kiita. Neile pole oluline niivõrd mina-põhine maailm, pigem meie-põhine,” kirjeldab Hanso toetajaid.

Osa arvajaist lahkub sellise stsenaariumi peale areenilt üldse, osa kolib paremini toimivasse ruumi, lahmijad jäävad mainstream’i valitsema, uskudes, et nad on võitnud, sest teised ju lahkusid.

Kuidas siis rääkida sellest, millest “ei tohi” rääkida?

Arvamusfestivalil kogunesid hellade teemade üle arutlema vähema joomise eest kõnelev Riina Raudne, psühhiaater Helena Lass ning väitlejad Marko Lepik ja Margo Loor. “Kuidas rääkida sellest, millest Eestis ei tohi rääkida” kõlas pealkiri, mis tõi kohale huvilisi, kellest paljud varsti lahkusid. Hiljem oli kuulda, et nad ei oodanud arutelu selle üle, miks me ühiskond stigmatiseerib teistmoodi käitumist ja arvamist ning kuidas sellest üle saada, vaid lootsid kätši tabuteemadel. Kätši, vastandumist ega isegi viisakat argumenteerimist, kas normaalne on vaktsineerida või mitte või kuhu paigutada homod, tõesti ei tulnud, ning see polnudki eesmärk.

Esmalt otsisime põhjusi, miks Eestis ei saa rääkida tervest hulgast teemadest. Miks kohtume silmapööritajate ja tagaselja sosistajatega seltskonnas, kuni sildikleepimise ja sopaloomiseni avalikus arvamusruumis, kui julgeme öelda, mida arvame, noh näiteks vaktsineerimisest?

Kasutan vaktsineerimise näidet palju, sest see on lihtsalt eriti tore. Margo Loor tunnistab, et tänavust “hellade teemade” arutelu Arvamusfestivalil ajendas vaktsineerimine. Kui ta mullu vaktsineerimise teemal arutelu tahtis teha, keeldusid pooldajad tulemast, kuna “teisel pool on ainult lollus ja pole kellegagi vestelda”, vastased keeldusid selgitusega, et nad kallatakse mädade tomatite või nende verbaalse ekvivalendiga üle.

Väitlusseltsi pikaajaline juht Margo Loor räägib, et on üles kasvanud argumenteeritud diskussiooni usus ja veendunud, et just nii selgub ühiskonnale sobiv tõde või vähemalt valik selleks hetkeks. “Kui aga mõlemad pooled keeldusid avalikust arutlemisest, läksid signaaltuled punaseks. Hakkasin märkama momente, kus inimesed hoidusid arutelust,” ütleb Loor. “Mõtlen, kas väitluskoolituse mõttest õpetada inimesi end paremini  väljendama ja argumente kasutama, on jupp puudu. See jupp, kuis teha nii, et pooled mitte ainult ei väljenda omi, vaid kuulavad  ka teise poole argumente.” Ta ütleb, et on seda avastamas, aga mitte veel päriselt lõpuni lahendanud.

Helena Lass toob sisse skaala, mille alusel vaadeldakse indiviidi käitumist reguleerivat psüühet, ning leiab siit paralleele ja selgitusi. Kokkuvõttes on see seotud bioloogilise organismi ellujäämisega – kõige sügavamal on see maksimaalselt ohustatud ja kõige kõrgemal maksimaalselt soositud. Kõige sügavam tasand, kus võime viibida, on apaatsus – allaandmine, mis viib hääbumise suunas. Järgmises on küll energiat rohkem, kuid aktiivsus leiab rakendust enesekaitse ja rünnakuna – inimene vihkab või vihastab kõige peale, kritiseerib ja süüdistab. Kuigi seda on ühiskonnas raske hallata, on see juba parem kui apaatsus. Järgmine on heas mõttes ükskõiksus – inimene tunneb, et ta pole ohus, ta on ümbritsevaga kursis ja võtab infot vastu, kuid ei panusta aktiivselt, endiselt hirmust teha midagi valesti, sattuda vajadusse end kaitsta ja skaalal tagasi langeda. Siit edasi on ta valmis sobivate algatustega kaasa tulema, tal on oma seisukohad, julgust kambas tegutseda – tema tuleb juba petitsiooni allkirjastama või meeleavaldusele. Ning kõige vabam aste on see, kes ise aktiivselt eest veab. Ta tunneb, et just temast asjad sõltuvadki, ta kutsub teisi kaasa ja teised tulevad ka. Lassi arvamuse kohaselt olid eestlased 50 aastat poliitilise süsteemi poolt apaatsusesse surutud, sealt me alustasime ja tõenäoliselt oleme nüüd viha juurde jõudnud. Ta leiab, et viha faasi ei saa vältida, kuid siia ei saa ka toppama jääda.

Kui 50 aastat oli võimalik vaid üks normaalsus ning teisel arvamusel olid ebameeldivad tagajärjed, siis ongi palju loota, et ühtäkki on ühiskondlikult normaalne nii vaktsineerida kui ka mitte vaktsineerida, samade õigustega nii hetero- kui homopered. “Normaalsuse mõõdupuu olen mina” on aga olnud uus norm pärast seda, kui riik normaalsust ei määranud.

Õnneks siiski mitte igaühele. 25 aastat vabadust on toonud juba piisavalt avaramat mõtlemist. Niisiis, head kodanikud, meeled valla ja uus normaalsus on mitmekesisus!

Mitu tõde on paras?

Peale ühe-tõe-poliitika on Eestis normaalsuse piiratusel siiski veel üks põhjus: meie koolisüsteem hindab tänaseni enamasti ainult ühte õiget vastust, mida teab õpetaja, aga mitte arvamuste paljusust, mida toob arutelu. Kui koolis näed, et sinu arvamus ei loe, siis sa ei vaevugi olema konstruktiivne. Ning kui inimene kujunemisaastatel õpib loiult, et perekonna moodustavad üks mees ja üks naine; et kodutööd on naistele ja mootorrattasõit meestele või et asjad on lihtsalt nii, nagu nad on, ja ära rohkem päri, siis on ju narr loota, et 20. eluaastal koolist lahkudes hindavad nad kümmet erinevat arvamust selle kohta, mis on perekond, kes peseb nõud või kas neegrid elavad Aafrikas või Kohilas. Ei, asjad on nii, nagu nad on, ja mitte teisiti!

Riina Raudne märkis, et iga inimene tahab olla indiviid, kuid kuuluda ka kollektiivi. Siin on nüüd vaja teatavat balansseerimisoskust, kui indiviid tahaks olla taimetoitlane, kuid kollektiiv on omnivoorne; kui indiviidile ei meeldi pohmellid, kuid kollektiivis on tavaks reedeti korralikult juua; kui lasteaiarühma toetavad soorollid, aga paarile poisile meeldib kööginurgas mängida; loetelu võib jätkata nädala lõpuni. Kuidas siis jääda indiviidina iseendaks ilma kollektiivseid suhteid proovile panemata? Keegi peab andma järele või hindama erinevaid normaalsuseid.

Helena Lass annab esimese tööriista: kui inimesed oskavad oma emotsioone paremini märgata ja nende automaatset aktiveerumist reguleerida, pelgavad nad teiste reaktsiooni vähem ning kollektiivi hinnangust ei sõltu nende enesehinnang. Tekib immuunsus, mis peab vastu igale provokatsioonile. Ehk kui jääd sel reedeõhtusel peol õunamahla juurde või ei joo üldse midagi, kehitad sa lihtsalt õlgu, kui keegi küsib, miks sa normaalne ei ole ega joo, ning tantsid temaga rõõmsalt edasi. Käsi püsti, kellel on nii palju enesekindlust, et vahet pole, mida teised arvavad! Helena Lassi sõnul on tavalisemad kaks äärmuslikku emotsionaalset reaktsiooni: vastu rünnata või nö surnut mängida – need on väga iidsed refleksid. Parem on oma juba aktiveerunud emotsioon tuvastada, lasta sellel rahulikult mööduda ning ründamise/lahkumise asemel rahulikult argumenteerida. Mittejoomist muidugi ei peagi argumenteerima.

Marko Lepik annab teise tööriista neile, kellele tõesti tundub, et mõni indiviid on valel teel: lahke kriitika. Ehk ära mõista kiiruga hukka seda, kes sinu meelest valesti käitub, vaid investeeri aega kriitikasse. Üks koht, kust sellist muutust võiks oodata, on juba mainitud haridussüsteem – ärgem öelgem õpilasele, et ta eksib, vaid aidakem tal endal selleni jõuda. Näiteks küsige, kuidas ta vastuseni jõudis (mõttekäiku selgitades võib ta loogikavea ise avastada) või küsige, mis tema lahenduse puhul edasi saab (mõttekäiku jätkates võib vigane loogika rappa viia). Lepik küll tunnistab, et mõni võibolla ei hindagi üksteist respekteerivat debatti nii nagu tema (ja lõviosa Arvamusfestivalile kogunenuist), vaid eelistabki eriarvamused füüsiliselt lahendada. Ning isegi kui hindab, siis kehvemale sõnasepale ja aeglasemale mõtlejale võib tema kiire paljusõnaline argumentatsioon tunduda relvitukstegeva agressiooni, mitte lahke kriitikana.

Hille Hanso leiab, et Eestis on puudu elementaarsest austusest ja viisakusest teiste inimeste vastu. “Ei argumenteerita loogiliselt, tõsiseltvõetava info baasilt, lahmitakse kontrollimata allikatega. Ja kui sõnadest tuleb puudus, ähvardatakse vägivallaga. Tean, et mitu minu ähvardajatestki on olnud enne karistatud inimesed. See näitab, et meie ühiskonnas on probleemide “lahendamine“ vägivallaga tavaline nähtus. Aga minu meelest on verbaalne vägivald samuti haavav ja ma olen igati selle poolt, et peame sellesse tõsisemalt suhtuma,” räägib Hanso.

Millal te kedagi viimati “karistasite”?

Marko Lepik jõudis suvises arutelus selleni, et domineeriva arvamuse hoidjad lihtsalt peavad ruumi tegema ka nõrgematele arvamustele. Mitte seda eemale hoidma arvamusportaalidest, mitte ignoreerima debattidel, mitte mängima, et neid pole olemas.

Riina Raudne annab kolmanda tööriista, mis kehtib nii pisiasjades kui ka suurtes ühiskondlikes teemades. “Millal te kedagi viimati karistasite?” küsis Raudne arutelul osalejatelt. Lass selgitas, et karistamine on ka iga avalik häbistamine, ignoreerimine või sotsiaalne põlgus , millega antakse märku, et “teistmoodi” käituja või arvaja pole kampa teretulnud. “Sotsiaalsele inimesele on see väga suur karistus ja viib skaalal koha allapoole. Kardame häbi- ja abitustunde väljakannatamatust koolieast täiskasvanuni,” kinnitab Lass.

Tõsi ta on, oleme ju kuulnud nii sellest, kuidas sotsiaalmeedia sõbralistidest riisutakse välja vastavalt kas homode pooldajad või nende vastased; või kuuled trammis imekspandavaid kommentaare selle kohta, kui beebitüdrukule on tumesinine jope selga pandud. Mõlemal juhul karistatakse “valesti” arvajat või käitujat, kas siis enda tutvuse ärakeelamise või kommentaaridega. Niisiis, millal te seda viimati tegite, olgu või kogemata? Võibolla tuli hinnanguline ohe, kui keegi pani kohvi sisse sidruni (“Päriselt maitseb nii või?!”), või pööritasite silmi, kui keegi tuli kontorisse ebaargiselt ägeda soenguga (“Pulma lähed või?”)? Aga miks küll? Riina Raudne, kes põhikohaga võitleb selle “normi” vastu, et iga pidu ja tähtpäeva tähistatakse alkoholiga, rõhutab: “On hulk sotsiaalseid norme, mis on oma aja ära elanud. Meie peades on terve rida tarkvara, mis jookseb seal automaatselt ja me isegi ei küsi endilt, kas võiks kuidagi teisiti käituda.” Esimene neist on alkoholitarbimine, aga milleks peatuda seal? Ärkame autopiloodist üles ja küsime endalt, kas “nii on alati olnud” on ka sisuline põhjus kuidagi käitumiseks.

Kui juba diskussiooniks läheb, soovitab Riina Raudne hakatuseks teist inimest ja tema argumenti mõista ning alustada sealt. Näiteks “Mina arvasin ka alguses nii, aga siis…” või “Teadlased arvasid ka kaua aega nii, aga viimased suured uuringud…” Raudne on veendunud, et tavaliselt ei mõtle inimesed oma väärarvamuses midagi paha. Ja siin me mõtleme näiteks selliseid väärarvamusi nagu suuremahuline alkoholitarbimine kogu riigis, mis rahvast reaalselt kahjustab, mitte ei lahterda õigeks/vääraks seda, kas talvel süüakse jäätist või mis värv sobib tüdrukbeebile.

Samas saab sellesama võttega ka soojaotusesse kinni jäänud lapsi või trammikaaslasi mitmekesisuse laiale teele juhatada, kui neile sõbralikult öelda: “Teate, mina arvasin ka alati, et tüdrukute värv on roosa, kuid ükskord olid kõik roosad pluusid pesus ja ma pidin talle venna vana pluusi selga panema ja teate, ta ei muutunudki poisiks!” Samamoodi võib viidata, et hoolimata paljude külaliste hirmust maailm ei plahvata, kui juubelil end purju ei jooda, ning pole ühtki uuringut, mis kinnitaks, et heterod surevad massiliselt ära, kui homopaare nimetada perekonnaks.

Julge arvaja rind on …

Marko Lepik märkis, et Eestis on tõrjutud kogukondi, kes enam ei vaevu ühisruumis olemagi – just selle pärast, et nende avalikke sõnavõtte saadaks sotsiaalne hukkamõist ja “karistamine”, mistõttu püsivad nad isekeskis põranda all. Mida me saame teha, et nad saaksid rahus elada me ühises ruumis?

Sulle ei pea meeldima homod, venelased ega vaktsiinid. Sa võid seda ka välja öelda, et nad sulle el meeldi. Aga ära ütle, et sinu arvamus on õige ja teisiti arvajad eksivad, ning kindlasti ära ütle, et keegi neist tuleks kusagile ära paigutada või oma olemise eest kuidagi karistada. Me ei pea kõik arvama ühtmoodi, aga ärme karistame üksteist teistsugususe eest.

Jõuame tagasi koolini: kool on üks vähestest kohtadest, kus me saame arvamusruumi kujundamisse sekkuda. “Tolerantsus ei tähenda, et oled kõigega nõus, vaid et väärtuseid ja tõdesid võib olla rohkem kui üks ning nad kõik on okei,” sõnastab Helena Lass vajaliku mõtte. Riina Raudne aga märgib, et tema jaoks on “tolerantsus” liiga neutraalne, justkui peaks jõudma vihast nullini. “Me peame üksteise jaoks kohal olema, austama ja armastama. Meil on palju vihakõnet küll, aga oleme ka kaua pidanud vait olema. See on faas, mis tuleb läbi teha ja kus me kõik oleme Eesti elu eksperdid. Kuid arutelu asemel me karistame diskussioonipartnereid sellega, et meie arutelusuhe lõpeb ära, või vähemalt ähvardame sellega,” räägib Raudne.

Margo Loor toob välja, et esiteks on avalikuks kõnelemiseks hellal teemal tarvis, et teema oleks rääkijale oluline. “Ärksa maailmavaatega inimene näeb iga päev kümneid teemasid, mille peale reageerida, aga kõigega ei jõua võidelda. Sa valid välja ainult sellised, mis sulle päriselt olulised on, ja ilmselt ühe korraga,” selgitab Loor. Seda haavatavamaks see su muidugi teeb – kui sulle oluline teema välja naerdakse või rünnaku alla satub, ei ole lihtne õlgu kehitades areenilt lahkuda. Niisiis on sul tarvis emotsionaalset turvalisust – mõnel vähem, mõnel rohkem – ning mingit masti tunnustust. Ka privaatne tunnustus ja toetus aitab avalikul vastandumisel mööda külgi maha joosta.

Abiks on ka eeskujud – keegi, kes ronis püünele ja ütles ausalt, mida arvab, ning jäi ellu. See on pärast ähvarduskirjade avaldamist muidugi päris karm, et peame positiivseks seda, et arvaja jäi ellu. Mõni jääb sopaloopimise all haigeks, mõni ehmub tagasi, mõne vedas tülpimusse, kuid sellegipoolest on nad julgustuseks järgmistele. Rein Raud on Loori sõnul hea näide: kirjutas pagulaste teemal artikli ning sai nii avalikult kui privaatselt kõikvõimalikku vastukaja. Kirjutas uue artikli, kus ta kogu inetu vastukaja avalikkuse ette tõi. “Kuna ta on Rein Raud, siis ta seedis need matsud ära,” muigab Loor. Igaüks muidugi ei ole Rein Raud, kuid selliseid eeskujusid on meil hädasti tarvis.

Sa ei tea kunagi ette, millega sind rünnatakse, kui palju sa suudad kannatada ja kas see kõik lõpuks seda väärt on ja muutus tuleb. Paraku. Kuid kui õnnestubki ühiskonnas suur muutus ära teha, saad oma haavadest sõltumata elusuuruse eneseteostuse heaolu.

• Artikkel
• Arvamus