Aiva teatab keegi vabakonnas asju arutades, et saadame nüüd ministrile, meerile ja kindlasti ka presidendile kirja, või veel võimsam, teeme ühispöördumise. Enamasti kirjutatakse dokumendiregistri musta auku ja eneserahulduslik pressiteade; või harta kõigile eestimaa rahvastele, mis mõjub hüsteeriliselt sõltumata allkirjastanute arvust või mainest. Inimeste veenmiseks tuleb nendega ikka vahetult rääkida, neid kaasata, neile näidata. Nii probleeme kui ka lahendusi.
Ikka kohtab aga klišeesid, mis rahuliku arutelu väärtust muudkui pisendavad. Moodusta komisjon, kui ideed tappa tahad. Mis pagana mõttetalgud, see pole ju ära tegemine? No kaua võib jahvatada, hakkame lõpuks tegutsema! Eriti venekeelsete elanike arust peab arutelu just nimelt vähemasti resolutsiooniga lõppema, arvamusfestival jääb neile eriti võõraks.
Kaasamine ning osalemine aga tähendavadki võimalikult paljudega läbi rääkimist, et tegu õige saaks. Koosolekutel osalemise ning nende juhtimise kultuur võib olla teinekord nadi, aga silmast silma asjade arutamine paistab siiani tõhusaim viis keskpõrandal trehvata.
Kui sa teemat valdad, räägid selgelt ja lühidalt, rahulikult nagunii, võetakse sind üsna tõenäoliselt kuulda. Ametnikel ja poliitikutel on ju endil ka vaja mõistlikke ideid, et õigusloome saaks kvaliteetne ning parteidel koguneks toetajaid. Kes kipub tühja lobisema ja liialdustesse kalduma, pole üheski olukorras tõsiseltvõetav. Laia pintsliga illustreerimine ja alati igaks juhuks hukatuse kraaksumine kipuvad aga vabakonna arsenalis ettepoole.
Mõnigi kord nõustun kriitikutega, kes huvigruppide räuskamist eneseolu õigustamiseks peavad. Kui me ikka regulaarselt ja resoluutselt ei vastandu, pole me head huvikaitsjad ja kindlasti pole me kodanikuühiskond, kui me valitsuselt veel ka raha vastu võtame. Pole aga näha, et kompromissitud ilmaremontijad oma huvide kaitsmises väga edukad oleksid. Et valitsus maksabki – ka kriitiliste – ekspertarvamuste eest, peaks olema hoopis levinum, mitte vastupidi.
Sektorite või institutsioonide vahel ei saa olla suhteid kui selliseid. Koostööprotokoll ja kas või kaasamise hea tava on kõigest paberiribad tuules, päriselus taandub kõik ikka inimestele, nende omadustele ja isiklikule klapile. Meie riiki juhivad ametnikud ning nendega tuleb poliitikutest enamgi läbi saada, tahame või ei.
Õnnetuseks sõltub väikeses riigis jubedalt ühest inimest: nii nagu piiratud ametnik võib aastateks valdkonna tasakaalus arengu halvata, suudab seda ka sõge aktivist. Kui keegi sulle ikka inimesena vastik on, ei taha sa teda nähagi, rääkimata kuulda võtmisest. Ametnikku saab sundida küll järgima põhiseadust või head haldustava (mis pole isegi kirja pandud), kuid inimest ei saa kohustada teisega läbi saama, ammugi mõnd huvigrupi esindajat usaldama.
Alles usaldus paneb aga demokraatia tööle. Minu kogemuses toimib kaasamine ideaalilähedaselt, kui suhted on nii head, et ametnik helistab nõu küsimiseks minule, mitte ma ei pea ise oherdiaugust sisse pressima. Kui ta usaldab mulle AK märkega dokumente. Kui ma leian enda kirjutatut memorandumist, mille alusel valitsus põhimõttelise otsuse teeb. Eeldusel muidugi, et ma ei esinda rikast ja jõulist ärihuvi, vaid avalikkuse omi. Muidu oleks tegu lobitööga selle halvimas tähenduses.
Kirja saatmisega samane umbtee on ka petitsiooniõigus. Kena, et selline võimalus rahvakogu tuules loodi, aga esiteks on igal mõeldaval siilil ja mättal parlamendis oma toetusrühm. Teiseks, kui sa ei leia ühtainust riigikogu liiget – piisav eelnõu esitamiseks –, kes su ideed toetaks ja selle oma kolleegidele maha müüks, on 1000 või 10 000 allkirja kogumine lihtsalt kollektiivne ajaraisk ja endale illusiooni loomine, et vaat kus nüüd tegime. Samahästi võid need pookstavid munakivi ümber puserdatuna Eiki Nestori aknast sisse visata – mõju on sarnane.
Üsna vähetõhus tundub oma suhtelises vägivaldsuses ka meeleavaldus demokraatia tööriistana ning ega ma lõppeks usu otsedemokraatiassegi. Viimane oleks taas kole kulukas viis populismibuumis demokraatiat mängida, kui sama küsimuse saaks laua või mitme taga selgeks rääkida. Vaid siis olen ma ka veendunud, et inimesed on omale asja selgeks teinud ja mõistavad tehtava otsuse tagamaid ning mõju, mitte ei vajutata laiki alla kõige lihtsamale lahendusele väga keerulise probleemi juures.
Eesti praeguse ühiskonna toimekokteil esindamisest ja osalemisest on juba piisavalt küps demokraatia, kus vabakond ei peaks näitama musklit, vaid argumenti. Jõud kipub tekitama vastujõu, sõbralikkus ja asjalikkus võimendavad jälle noid omadusi. Ja kui keegi sind kuude või aastate kaupa kuulda ei võta ja muid põhjusi (parteipoliitika, ärihuvi) ei esine, maksab äkki lõputu ulgumise vahelduseks oma vabaühendusele uus juht valida. •
Arutelu teemal “Poliitiline eksperiment: kas kodanikuühiskonna meetodid töötavad?” toimub arvamusfestivali osalusdemokraatia alal 12. augustil kell 16. Osalevad iigikogu esimees Eiki Nestor, vabaühenduste liidust Alari Rammo ja Loomuse juhataja Kadri Taperson. Juttu juhib portaali Estonian World peatoimetaja Silver Tambur.
Artikkel on avaldatud ERRi arvamusportaalis sarja raames, millega vabaühenduste liit ja ERR aitavad juhatada sisse Paides 11.-12. augustil toimuva arvamusfestivali.
