Kuidas rattale kett tagasi panna?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Marleen Kirsipuu DD Akadeemiast kirjutab, miks peaksid vabaühendused leidma 7.-9. juunil tee Tartusse Changemakers Summitile.
Pool aastat tagasi rääkisin Tartu tudengiorganisatsioonide juhtidele kaasamisest. Koolituse käigus kogusime kokku kotitäie probleeme. Otseses mõttes – iga organisatsiooni esindaja kirjutas paberilipikule probleemi, et sellele koos lahendust otsida, ning suskas selle väiksesse kingikotti.
Sain üsna esindusliku ülevaate tudengiorganisatsioonide liikmetega seotud probleemidest. Ülekaalukalt enim toodi esile liikmete passiivsust. Viimasel ajal vabaühendustega seotud aktivistidega rääkides olen aru saanud, et see probleem ei nuhtle vaid tudengiorganisatsioone. Kaasamine on keeruline kolmandas sektoris laiemalt.
Edu ehitatakse kogukonnale
Loodan, et psühholoogid sõnumitoojat põlema ei pane, kui mainin pisut vananenud Maslow’ vajaduste püramiidi. See mudel aitab hõlpsalt analüüsida, mida organisatsioon oma liikmetele pakkuda võiks.
Püramiidi viie korruse keskele on Maslow paigutanud sotsiaalsed vajadused. See tähendab, et kiindumus ja kollektiivi kuulumise tunne on eeldus aktiivseks panustamiseks. Organisatsioon on oma olemuselt kollektiiv, mis korraldab koos üritusi ja võiks omavahel hästi läbi saada.
Panustamise motivatsiooni eeldus on juba eos täidetud, eks? Ometi on terve Hea Kodaniku ajakirja 2018. aasta sügisnumber pühendatud läbipõlemisele, kuna vabakondlasel on päevas ülesandeid rohkem kui 24 tunni sisse mahub. Ühendusse vabatahtlikke on napi aja tõttu raske kaasata. Kahjuks ei tekita ainuüksi inimeste kokkutoomine kogukonnatunnet. Kogukonna loomise peent kunsti valdavad aga vähesed.
Mis on juhi töö?
Juhi töö on juhtida. Nii avalikus sektoris kui vabakonnas olen märganud, et juhid kipuvad enim vastutustnõudvad ülesanded endale võtma ning delegeerivad kergemad ülesanded hierarhias allapoole.
Vastutuse kandmine on raske, kuid veel raskem on elada teadmisega, et usaldasid ülesanne kellelegi, kes sellega hakkama ei saanud. Tudengiorganisatsioonidega vesteldes mainisid nii mõnedki juhid, et lihtsam on asjad ise ruttu ära teha, kui liikmetele edasi anda.
Olles ise tegev Domus Dorpatensises, olen kogenud, kuidas juhtkond annab keerulised ülesanded vabatahtlike juhtida, nii ka mulle endale. Isiklikust kogemusest saan öelda, et vastutuse jagamine loob organisatsiooni sees tugevad sidemed. Loomulikult lähevad asjad aeg-ajalt ka tuksi, kuid suure tõenäosusega saab kogemusest õppida ja võib peaaegu kindel olla, et järgmisel korral samasse ämbrisse ei astu.
Süües kasvab isu ja õnnestunud projektide järel tekib soov panustada veel ja veel.
Kui vastutus ei too motivatsiooni
Ainult vastutuse jagamisest alati siiski ei piisa. Sageli võib kuulda organisatsiooni liikmeid küsimas – miks me seda kõike teeme? Igati vajalik küsimus.
Vabaühenduse liige soovib tõenäoliselt maailma muuta. Ta panustab ühendusse oma kõige kallima ressursi, ajaga. Seega peaks iga tegevus vabaühenduses teenima suuremat eesmärki, aitama kaasa organisatsiooni visiooni saavutamisele. Missioonist kõrvalekaldumine lämmatab motivatsiooni.
Vabaühenduse strateegia on seega ülioluline, kuid praktikas keerukas komponent. Vabaühenduse liikmed teavad, mida nad tahavad saavutada, kuid vajalike sammude osas üksmeele leidmine võib kujuneda raskeks.
Soovin, et saaksin siinkohal jagada nippe ja trikke, kuidas hoida strateegia abil liikmete motivatsiooni kõrgel. Aga ma ei saa, sest mul pole kogemust. Õnneks tean ühte kohta, mis toob kokku vabaühendused, kellel vastav kogemus on.
Kutse vabakondlasele
Projekt, mida Domus Dorpatensisega ellu viin, on Changemakers Summit. Varem noortele pühendatud konverents tähistab sel aastal oma 10. juubelit, mis tähendab, et aeg on kasvada suureks. Meie eesmärk on nüüd ja edaspidi kord aastas tuua kokku Eesti ja hiljem ka lähiriikide vabakond, et luua uusi kontakte, jagada praktikaid ja kogemusi ning rääkida juhtimisest ja tulevikust. Mõnusas keskkonnas, kuid ka koos lõbusate elementidega. See on justkui TEDx kolmandale sektorile.
Meil kõigil vabakonnas on ühine eesmärk – teha midagi päriselt paremaks. Selleks ei ole vaja igaühel eraldi nurgas jalgratast leiutada. Parem on leppida kokku, milliseid komponente igaüks tegema peaks, et siis koos see ratas kokku panna. Niisiis kutsun teid kõiki 7.-9. juunil Tartusse, et ühist eesmärki tähistada, üksteist inspireerida ja mõtteid koguda. Maailmamuutjad kohtuvad (taas) Tartus!
Vaata lähemalt: https://changemakerssummit.org/
