Viimased artiklid:
Viimased uudised:
See on juba alanud. Jõulukampaaniad heategudeks. Näiteks tuli minu motoklubi postkasti kiri üleskutsega viia jõulude ajal lastekodulastele kommi. Varsti selgub, mille ostmiseks tänavuse ”Jõulutunneli” annetused lähevad, ja toidupoodide kassadesse tulevad müügile väikesed kellukesed, mille ostmisega toetad beebidele selle masina ostmist, mis teeb “bing!”
Ärge saage valesti aru, ma olen ise ka kommisõber ja ma mõistan kõiki maailma maiasmokki. Aga esiteks on maiad lapsed lastekodus aasta läbi ja teiseks ei ole kommipakk kindlasti see, mis nende elu või jõulud paremaks teeb. Sellepärast olen juba aasta algusest teinud iga kuu väikese annetuse SOS Lastekülale. See on väike, aga kui tosinaga korrutada, siis aasta lõpuks on mu annetus ehk kokku suuremgi kui Eesti keskmine jõuluaegne. Ma pole veel otsustanud, kas uuest aastast suurendan seda püsikorraldust või lisan teise väikese mõnele teisele organisatsioonile.
Ja no ärge ikka valesti aru saage; ma olen ise ka beebide ellujäämise poolt, olen helistanud tunnelisse ja ostan neid tilinaid poekassast igal aastal, hea juunikuus trammi oodates taskupõhjas näpu vahel veeretada ja mõelda, et mõni enneaegne saab tänu sellele kergemini hingata. Aga enneaegsed tahavad hingata aasta läbi.
Annetuskampaaniaid korraldatakse üldiselt kahel juhul: siis, kui on annetusi väga vaja, ja siis, kui on annetusi väga lihtne saada. Jõulude ajal on väga lihtne saada, sest kõigile tundub, et see on see aeg, kui peab lahke olema, eriti kui ülejäänud aasta jooksul ollakse rohkem nagu iseendale mõelnud.
Kampaania korras hoolimine on muidugi parem kui üldse mitte hoolimine. Aga paneme selle korraks teise vormi. Märts olevat hea teeninduse kuu, selline kampaania on. Kuidas teile meeldiks, kui märtsis kõik ettekandjad ja müüjad, torumehed ja bussijuhid teile lahkelt naeratavad, koos arvega iirise ulatavad ja üldse parimat kliendikogemust pakuvad, aga aprillist veebruarini istuvad needsamad tüübid, jalad laual, ja ütlevad “ma ei viitsi praegu, kiired ajad on”. Ma pole küll lapsekodulaps olnud, aga see tunne ei saa palju erineda.
Enamgi veel – kui aprillist veebruarini ühestki kliendist välja ei tehtaks, kuid märtsis, hea teeninduse kuul, kõik kliendid tormijooksuga lahkuse ja hea teeninduse sildi all pikali joostakse, tahaks kliendistaatusest üldse põgeneda, ehkki iiris muidugi on päris hea.
Ma pole küll lastekodulaps olnud, aga kuuldavasti on tõesti mõnel populaarsemal kohe tegu, et kõiki lahkeid lastega mängima tulijaid detsembris jõuda vastu võtta või osata ära tõrjuda.
Ja üldse. Kes tahaks elada nagu näitusesaalis, kus kord aastas käib hulk võõraid sinuga “tegelemas”. See on nende laste kodu ja tõsiasi, et neil pole päris sellist kodu nagu sinu lastel, ei tähenda, et nad peavad sind, võõrast inimest, vastu võtma siis, kui sina härdas pühademeeleolus oled.
Ärge ikka saage valesti aru – ma ei ütle, et ärge andke või ärge minge. Vastupidi, andke rohkem ja minge ise ka rohkem! Aga minge kogu aeg. Pole organisatsiooni, kes tuleks kokku vaid detsembris, kõik nad tegutsevad ja aitavad abivajajaid kogu aeg.
Detsembrikuise kommipaki asemel minge nendega jaanuaris kelgutama, veebruaris lumekindlust ehitama, märtsis lauamänge mängima, aprillis väljamõeldud loomi joonistama, tehke nende lastega koos jaanituld ja vaadake nendega koos augustiöös tähti. Alustage juhatajatega läbi rääkimisest, mida ja kuidas on vaja ja hea, ning võtke endale regulaarne kohustus.
Jah, see on vabatahtlik panus, aga kohustus sellegipoolest – lapsed kiinduvad, loodavad, tõlgendavad, ootavad. Ühtki last ei aita üksik visiit või üksik kommipakk.
Aga see on ainult lastekodude näide. Laiendage seda. Iga varjupaigakoer tahab jalutamas käia ja puhtas puuris elada, aga nad tahavad seda aprillis samamoodi kui detsembris. Toidupanga kliendid vajavad toiduabi kaksteist kuud. Vähemused vajavad õigusabikaitset igal aastaajal. Kui tõstame pilgu Eesti lastelt maakerale, ei lähe tuju paremaks. Kui ostame õiglast kohvi ja šokolaadi ainult õiglase kaubanduse nädalal, on see küll parem kui mitte midagi, aga tegelikult see üks ost veel ei aita kakaokasvatavaja lapsi orjatöölt kooli. Asjal on mõtet ikka siis, kui ostate õiglast igal võimalikul juhul, õiglase kauba nädal on lihtsalt selleks, et probleemi teadvustataks ja need tooted poest üles leitaks. Ühekordsete kohvitopside vältimise päevale võiks ju järgneda mõte, et tegelikult võib iga päev kaasakohvi omaenda kruusi sisse osta, sest massiliselt prügikasti rändavad plastkaanega papptopsid süvendavad planeedi prügiprobleemi iga jumala päev. Ostuvabale päevale võiks järgneda mingigi analüüs, kas on vaja igaks hooajaks uusi tosse ja igal aastal uut telefoni. Loetelu on lõputu, aga lühidalt: iga kampaania taga on peidus probleem. Mõelgem probleemile, mitte pelgalt kampaaniale.
Pole organisatsiooni, kes tuleks kokku vaid detsembris, kõik nad tegutsevad ja aitavad abivajajaid kogu aeg. Hooli sina ka kogu aeg.
Head uut hoolimise aastat, mis alaku kohe praegu!
Artikkel ilmus Ühisnädala ja advendiaja vahel ERR arvamusportaalis.
