Pühapäeval, 8. märtsil toimus Tallinnas Unibet Arenal Ene-Liis Semperi korraldatud kontsertetendus “Kus oled sina?”, mis kritiseeris jõuliselt Eesti metsade liigset lagedaksraiumist. Suurejoonelisel sündmusel said sõna ja tähelepanu ka mitmed keskkonnakaitsega tegelevad vabaühendused.
Ene-Liis Semperit inspireeris tema 22-aastane laps, kes küsis juba mitu-mitu aastat tagasi, et kas sina tead, kui halb on üles kasvada sellises põlvkonnas, kes teab, et kõik on halvasti ja midagi ei saa paremaks muuta?
“Me teeme seda kõik pro bono ehk ilma tasu saamata. Tahtsin proovida, kas Eestis on suured kokkulepped võimalikud, sest miski peab olema, milles me suudame kokku leppida. Ma tahan, et inimesed saaksid oma arvamust välja öelda, et lapsed julgeksid metsa minna, et kolmeaastased usuksid, et putukas on oluline kaaslane, et oksa ei murta ilma tungiva vajaduseta. Kui sul ei ole respekti elava vastu, mis sust siis saab,” selgitas ta oma mõtet saates “Hommik Anuga”.
Laval olid paljud tuntud Eesti artistid ning näitlejad Helena Lotman, Tambet Tuisk ja Henrik Kalmet, kes tõid publikuni ka vaheklipid “Kampaaniakool: Pellet presidendiks”. Läbi nende selgitati, kuidas toimub ja toimib avaliku arvamuse mõjutamine ja kujundamine selliselt, et inimesed muutuvad pigem passiivseks ja taluvad järjest enam intensiivistuvat loodusressursside kasutamist, nii et Eesti ühiskond saab aina kahju. Sõna anti ka teadlastele ning näitlikustati, kuidas käib nende ignoreerimine.
Püsimetsamajandaja Rainer Kuuba selgitas, kuidas Eestis raiutakse liiga palju ja liiga noori metsi, mis on kahjulik ka metsatööstusele endale, sest lisaks toorme puudusele saab korralikku palki ehk kallimat materjali ikkagi vanemast metsast.
Akadeemik Maarja Öpik selgitas, kuidas niitude ja metsade ümbruses kasvanud lastel on vähem allergiaid ja parem vaimne tervis. Samuti rääkis ta sellest, et hea toidu kasvamiseks on vaja, et muld oleks elus, on vaja metsi ja niitusid põldude ümber.
Metsaloodus ei ole meist kellestki eraldi, ka metsatööstusele on oluline tema hea käekäik. Loodame, et jõuame ühiskonnana metsade hoidva ja säästliku majandamiseni – et inimestel oleks puid ja puitu ning et metsad oleksid ja jääksid elurikkaks ja alles.
Tsiteerides Ene-Liis Semperi sõnu kontserdi lõpust: kui hävitame loodust, hävitame iseennast!