Ene Ergma tervituskõne
Väga raske on täna kõneleda Eesti kodanikuühiskonnast, kui siinsamaski akende all on veel ajutised piirdeaiad ja keegi ei tea, millist mõju viimase nädala sündmused meile kõigile lõpuks avaldavad. Võibolla näitas viimane nädal just meie kodanikuühiskonna ja integratsiooni mittetäiuslikkust?
Siin Eestimaal arvasime me naiivselt, et ümbritsev keskkond aitab integratsioonile kaasa. Me unustasime, et enamik venekeelsest elanikkonnast elab Vene Föderatsiooni inforuumis, kus õhutatakse tagant nostalgiat Nõukogude Liidu järele. Nüüd on aga kõigele vaatamata oluline teha õiged järeldused, leida õiged väljakutsed ka kodanikuühiskonnale.
Ma väga loodan, et me oskame seda teadmist asjalikult ühiskonna arenguks ära kasutada; et me oskame näha, kus ka ise eksinud oleme ja mis peamine – et me veel ksenofoobsemaks ei muutuks.
On ju viimasel ajal armastanud nii kodanikud, sotsioloogid kui ka poliitikud rääkida, et Eesti kodanikuühiskond on lõpuks hoo sisse saanud, et oleme aktiivsemad ja targemad kui kunagi varem. Näideteks tuuakse enamasti mulluseid presidendivalimisi, Sakala keskuse kaitsmist, Ülle Aaskivi sõnavõttu siinsamas ja veel mõningaid juhtumeid, kus rahvas on pead tõstnud, ühe eesmärgi nimel kokku tulnud.
Öeldakse isegi, et esimest korda pärast taasiseseisvumist on Eestimaa hakanud leidma taas üksmeelt ja ühiseid põhjusi oma jõudude koondamiseks. Tõsi, seda öeldi enne eelmist nädalat, aga ma ei kaotaks lootust.
Suure innustuse kõrval leidsid mullu sama suurt kodanike vastuseisu mõningate ühiskonnategelaste väljaütlemised liistude juures püsimisest või poliitika tegemise kohtadest. Erinegu meie arvamused nende või teiste näidete osas, kuid koostöö jõudu ei saa vaidlustada.
Koostöö on ka meie tänase tunnustamisürituse märksõna ning ma räägin parem paar sõna koostööst selle maja poolt, kus me praegu viibime.
Arvan, et kodanikuühendused ootavad palju uuest koalitsioonileppest, kus on esmakordselt sees kodanikuühiskonna peatükk. Olgem aktiivsed ja kasutagem siis seda võimalust ära!
Tööle asunud Riigikogu koosseissul tuleb veel kevadel või ehk hoopis sügisel enne riigieelarve menetlemist tingimata korda ajada üks auvõlg meie kodanike ees – viia läbi kodanikuühiskonna teemaline arutelu olulise tähtsusega riikliku küsimusena.
Mulle tundub, et on toimunud suur nihe paremuse suunas.
Poliitikud on hakanud mõistma, et kodanikuühiskonna areng mõjub positiivselt kogu riigi arengule. Kodanike pidev osalemine poliitikas, mitte ainult valimiste ajal, tagab ju üheselt toetuse Riigikogu saalis tehtavatele otsustele. Me pole siin selleks, et valitseda neli aastat kodanikelt saadud mandaadiga, vaid et esindada iga päev rahva huvisid, kaasates neid ja käia kaasas muutustega ühiskonnas.
Vaadates kui palju räägiti enne tänavusi valimisi kodanikuaktiivsuse toetamise tähtsusest, usun ja loodan ma, et üheteistkümnes Riigikogu ei korralda ainult ärajäänud arutelu kodanikuühiskonna arengu hetkeseisust, vaid näitab kodanikuühiskonna toetusrühma eestvedamisel selget toetust protsessi jätkumisele.
Täna olemegi siin koos, et tunnustada meie ühiskonna tõelisi eestvedajaid ja teenäitajaid ja olge selle lühikese sõnavõtuga tervitatud taas Toompea lossis. Ma vabandan, et see tervitus ei olnud väga rõõmus.
