Vabakonna kära riigi raha ümber: nõuame ausat rahastussüsteemi!

Maris Jõgeva, Maiu Lauring 16. detsember 2015

Foto: Mari Öö Sarv

Novembrikuu lõpus, täpselt kodanikupäeva järel, kogunesid EMSLi kutsel sadakond eestvedajat vabakonnast ning mõned nende partnerid, et kärada vabaühenduste riigieelarvest rahastamise ümber. Miks seda tehti ning mis käramise tulemusena sündida võiks, kirjutavad MARIS JÕGEVA ja MAIU LAURING.

Kas anda riigieelarvest Pae lasteaia sõimerühmale 4000 eurot mänguasjade ostmiseks või Adavere naistantsurühmale 5000 eurot esinemisrõivaste soetamiseks? Ei suudagi otsustada, kas jaburam on, et parlament selliste asjadega tegeleb, või see, miks üks tantsurühm peaks riigieelarvest rahvariided saama, aga ülejäänud ei saa. Veel jaburam on olukord, kus sul on hea mõte, küsid selle kuludeks X eurot – rahastaja otsustab, et su plaan väärib toetust, aga annab sulle tegevusteks kordi väiksema summa … ja ootab sama tulemust. Seegi pole veel kõik. Kuidas käituda, kui ministeerium ootab sult käitumist partnerina – ootab, et sa oled kogu aeg olemas, vastad kirjadele, saadad ettepanekuid –, aga palgaraha saadab küsima projektivoorust ning lisab, et küll sa saad, ministeerium ise valvab, et saaksid.

Selle üle vabakond käraski: rahastamisotsused on siiani liiga poliitiliselt mõjutatud, nii et määrav ei ole alati su lahendatava probleemi teravus või töö tõhusus, vaid see, keda sa tunned. Teiseks mureks on, et ministeeriumid pelgavad sõlmida pikaajalisi partnerluslepinguid ning paljud projektikonkursidki ei ole 2013. aastal valminud vabaühenduste riigieelarvest rahastamise juhendmaterjali järgides korraldatud. See kulutab nii kodanikuaktivistide kui ka ametnike väärtuslikku aega ja energiat kasutule paberitööle või suuremas pildis väikese mõjuga pisiprojektidele.

Katuseraha skeem tuleb kaotada

Nn katuseraha süsteem, riigieelarve II ja III lugemise vahel fraktsioonides tehtud ettepanekute alusel üksikute investeeringute või organisatsioonide otsetoetused, loodi omal ajal mõjutusvahendiks, et valitsuse kokkupandud eelarve läheks parlamendis libedamalt läbi. Igal aastal reserveeritakse eelarvest valdkondade arvelt miljonid eurod Riigikogu fraktsioonidele ja saadikutele. Kõige positiivsem võimalik vaade on, et katuserahaga saavad saadikud teha riigieelarves vigade parandust, leides aasta lõpus katet asjadele, mis on jäänud tegemata, või vajadustele, mis jäänud märkamata.

Praktikas ei ole aga teada, kas nende otsustega probleemid tegelikult leevendust saavad. Peamine probleem on, et ei taotlemise protsess ega otsuste alused ei ole läbipaistvad. Vägisi näib ja rahvasuust tõendub, et on päris palju häälte ostmist ning et Riigikogu liikmete sõpradel on niisugusele rahale kergem ligipääs. Ei ole ka võimalik neid otsuseid seostada laiemalt ühiskonna huvidega või riigi strateegiliste eesmärkidega, mille saavutamiseks just sellised toetused vajalikud on. Lisaks ei ole olemas ülevaadet selle kohta, mil määral ja milliseid tulemusi on need toetused andnud.

Ja veel. Selline rahastamise mudel mõjutab ka ametnike tööd, kes peavad hiljem leidma viisakad ja juriidiliselt korrektsed lahendused sadade otsuste elluviimiseks kiirkorras ja reegliteväliselt. Riigijuhtimise poolelt on probleemiks, et selline aastaid kestnud üksikute aukude lappimine ei lahenda struktuurseid probleeme, nagu näiteks KOVide rahastamise ja tulubaasiga seonduv või sotsiaalvaldkonna suutmatus tagada teenuste jätkusuutlikkust.

Siseministeerium, Sotsiaalministeerium ja Kultuuriministeerium on olnud eeskujuks sellega, et on loonud ühenduste toetamise korra või seda uuendanud.

Kuid neist tuleb ka välja katuseraha toetustele erisuse loomine: avalikud konkursid toimuvad kõigi teiste meetmete/ programmide vahenditele, v.a “Vabariigi Valitsuse otsusega või Riigikogus eelarve menetlemisel tehtud otsused”, mis lähevad sisuliselt otse toetuslepingu koostamisele.

Kärajatel nõustuti, et katuseraha peab kaotama oma legitiimsuse nii poliitikute kui ka valijate seas.

Kuna niisugune rahastamise mudel mõjutab suuresti vabaühenduste tööd, loob EMSL koalitsiooni, kes hakkab otsima lahendusi selle praktika lõpetamiseks, ning selgitab avalikkusele, miks süsteemi muutmine vajalik on.

Hasartmängumaksu kasutamise otsused ministeeriumidesse

Kuigi hasartmängumaksust tulevate toetuste puhul rahastatakse õilsaid tegusid pahede maksustamise abil, on see siiski lisatulu riigieelarvesse, mida headeks eesmärkideks kasutada saab. Toetuste menetlemise ja otsustamise ning raha kasutamise viis vajab aga uuendamist väga mitmel põhjusel. Toetusotsused on tihti juhuslikud ja omavahel seostamata, mitte just tingimata seotud valdkonna arendamise strateegiliste eesmärkidega ning ei ole ka kindel, et need aitavad päriselt lahendada probleeme spordis, kultuuris, sotsiaalteenuste pakkumises, tervishoius ja hariduses. Segamini on projekti- ja tegevustoetused, takistades neis valdkondades ministeeriumide strateegilise koostöö ja oluliste vabaühendustest partnerite suutlikkuse arengut.

Linnalegend on, et poliitikutest nõukogu tõstab oma äranägemise järgi toetuste saajate pingeridu ümber, kuid poliitikute sõnul sellist nööbikeerutamist ei ole. Nii või teisiti pole ühtki argumenti, miks poliitikutel on vaja neis otsustes kaasa rääkida. Kärajate ettepanek on hasartmängumaksu nõukogu kaotada: raha saab anda hoopis valdkondade arengut korraldavate ministeeriumide vastutada, et pädevad ametnikud saaksid neid vahendeid kasutada sihtotstarbeliselt oma valdkondades probleemide lahendamiseks kõige tõhusamal moel. Nii täiendaks hasartmängumaksu vahendid senise dubleerimise asemel teisi programme ja sünniks tugev koosmõju.

Otsused, milliseid konkursse hasartmängurahale korraldatakse, kellele ja millistel eesmärkidel toetust võimaldatakse, peavad olema üheselt arusaadavad ning seotud pikemate strateegiliste plaanidega. Lisaks pandi kärajatel ette järgmist:

Mudel peab olema seaduse tasandil paindlik ja mitte kinnistama organisatsioone tingimusteta toetuse juurde.
Hasartmängumaksu toetused peavad vastavalt ühenduste rahastamise juhendile toetama vabaühenduste võimekust.
Mudel peab lubama uute ideede testimist, sest just sotsiaalse innovatsiooni ja vabakonna start-up’ide toetamisest on enim puudus.
Selgelt peavad eristuma tegevustoetused ja uus mudel peab pakkuma pikemaajalist kindlust neile, kes on riigile strateegiliselt olulised koostööpartnerid vabakonnast ja kelle tegevusi niikuinii HMNist ja teistest allikatest pidevalt rahastatakse.
Toetuste tulemuslikkuse ja mõju hindamine peab saama kohustuslikuks ning vahendite kasutamisest, toetuste mõjust ning toetatud vabaühenduste töö tulemustest ootab avalikkus ülevaateid.

Pikemalt ja paremini

Ministeeriumid peavad kaardistama valdkonnad, kus on mõistlik leppida kokku pikemaajalises partnerluses vabaühendustega. Eeskujuks on praegu Siseministeerium, kes on nii siseturvalisuse teemal kui ka kodanikuühiskonna arendamises leidnud partnerid, kes aitavad riigil neil teemadel poliitikat nii kujundada kui ka ellu viia. Tegevustoetus ei ole projektitoetus – lepingud peavad olema pikaajalised,
tulemusekesksed, lubama partnerile arendustegevust ja tegevusplaani paindlikkust, teisalt tagama vabaühenduse sõltumatuse.

Koostöökohti otsides tulekski keskenduda märksa enam strateegiliste plaanide elluviimisele ning tagada partnerile poliitikakujundamises osalemiseks või teenuste arendamiseks/osutamiseks vajalik kindlustunne. Loomulikult tuleb strateegilised partnerid leida avalike konkursside teel.

Projektikonkursside korrastamisel tuleb aga rahastamise juhend samuti kasutusse võtta. Näiteks tunnetavad vabaühendused, et nad on liiga vähe kaasatud rahastamiskordade ning -voorude kujundamisse, mistõttu lähevad tihti juba seetõttu valdkondades vajadus ja rahastus lahku. Teiseks kurdetakse, et otsused on halvasti põhjendatud või ei ole kokkulepitud kriteeriumidega seotud. Paraku hinnatakse projektikonkursside tulemuslikkust ka liiga vähe, hindamise eelduseks on aga selge eesmärgiseade, hoolega kaalutud tulemusindikaatorid. Otsustamisel saaks eelistada enam komisjone, kuhu kaasatakse eksperte väljastpoolt ametnike ringi.

Viime need ettepanekud riigivalitsejatele

Käramise tulemusena valmib peagi kodanikuühenduste rahastamise variraport. Selles annab vabaühenduste liit ülevaate juhendi järgimisest kõigis ministeeriumides ja juhib tähelepanu asjaolule, et vabakond nõuab ja ootab valitsuse heakskiidetud kodanikuühenduste rahastamise juhendmaterjali kasutusse võtmist kõigis valdkondades. Meie ette kerkivad head eeskujud, aga ka ministeeriumid, kus ei ole vabaühendustest partnerite vajadustest hoolimata juhendit täielikult kasutusse võetud. Variraport annab hinnanguid senisele tegevusele ja selgitab, mida saab juhendit järgides paremaks teha.

Kärajatelt kogunenud neid ja teisi kriipivaid rahastamisnäiteid kasutab vabaühenduste liit EMSL nii variraportis ministeeriumidele hinnangu andmisel kui ka oma huvikaitsetöö järgmiste sammude planeerimisel: me ei jäta rahule katuseraha, täpsustame ettepanekuid hasartmängumaksu kasutamise korra ülevaatamiseks ning otsime paremateks lahendusteks liitlasi, hea rahastamise põhimõtteid jagame aga vabaühenduste seas, et oleks rohkem julgust ja teadmist mõjusamat rahastust nõuda

Vabakonna kära riigi raha ümber: nõuame ausat rahastussüsteemi!

Viimased artiklid:

Viimased uudised:

Kodanikuruum

Vabaühenduste Liit

￼Vabakonna kära riigi raha ümber: nõuame ausat rahastussüsteemi!

Viimased artiklid:

Viimased uudised:

Kodanikuruum

Vabaühenduste Liit

Vabakonna kära riigi raha ümber: nõuame ausat rahastussüsteemi!