9/11 – tragöödia ja kodanikuharidus ühes paketis
13. aprill 2016
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
EMSLi uuringugrupp ehk SIIM TUISK tutvustab Robert D. Putnami tõdemust, et 9/11 terroriakt aktiveeris ühiskondlikult ja poliitiliselt terve põlvkonna jagu inimesi.
Thomas H. Sander ja Robert D. Putnam kirjutasid 2010. aastal artikli “Still Bowling Alone?”, mis käsitleb Putnami hittraamatus “Bowling Alone: America’s Declining Social Capital” 2000. aastal kirja pandut ja sellele järgne nud kümne aasta jooksul juhtunut. Mõne lausega kokkuvõetult: Ameerika kodani kuaktiivsus vähenes 2001. aastani järjest, st iga järgnev põlvkond oli vähem aktiivne; 9/11 kasvatas aga aktiivsust nii poliitikahuviliste kui ka poliitikast rääkijate seas.
Tõus võimaldas Barack Obamal noorte vabatahtlike abiga valimised võita ning aastal 2010 oli ühe mõõdikuna 36% üli koolide esmakursuslastest viimase aasta jooksul poliitilisi arutelusid pidanud. Ühtepidi see võib tunduda väike, aga veel aastal 2001, enne lennukite kokkupõrget New Yorgi tunnuseks olnud hoonetega, oli see hulk vaid 16%. Artikli põhiküsimusteks olidki, miks, kes ja kuidas muutusid terroriakti järel aktiivsemaks.
Putnam on välja toonud, kuidas teises maailmasõjas võidelnud ameeriklased on oma lastelastega võrreldes kaks korda usaldavamad, käivad 75% tõenäolisemalt valimas ja osalevad rohkem kui kaks korda sagedamini kogukondlikes projektides. Kuid nende aktiivsus ei kandunud üle lastele ega lastelastele. 2000. aastal ilmunud raamatu “Bowling Alone” järelsõnas teeb autor Putnam ühe prohvetliku tõdemuse: suur rahvuslik kriis võiks noorte osalust taas kasvatada ja üksikuid positiivseid märke on vabatahtliku panustamise levikus juba näha.
Aasta hiljem juhtus see, mida praegu märgitakse “koodiga” 9/11: terroristid kaaperdasid reisilennukid ja juhtisid need New Yorgi kõrghoonetesse – hävisid nii lennukid kui ka hooned, enam kui 3000 inimesest rääkimata.
Ja järsku huvitusid kõik, eriti noored, poliitikast. Täiskasvanute seas langes aktiivsus varsti pärast tragöödiat tagasi tavapärasele tasemele, kuid kord “äratatud” noored jäidki aktiivseks. Rünnak tõestas, et me oleme kõik seotud, ning isegi need, kel on õnn elada privilegeeritumas piirkonnas, sõltuvad ühiskondliku ohu tasemest ja riigi pakutavatest turvavõrkudest. Kas kodanikuaktiivsus jääb kõrgele ka Lähis-Ida pagulaskriisist või globaalsest soojenemisest tingitud ärevuse tõttu, selgub hiljem.
“Still Bowling Alone?” käib läbi ka mõned terroriaktist sõltumatud muutused-uutmised, näiteks Twitteri ja Facebooki kasutamise poliitilistes kampaaniates ja selle, kuidas rohujuuretasandi tegevused, mis olid valimiste võitmiseks hädavajalikud, pakkusid justkui sissejuhatust võimu teostamisse, koolitades teisipidi ka rahvast. Aktiveerunute hulgas levis ka arvamus, et igal valimisel hääletamine on kodaniku kohus. Kuna võidu tõenäosus suurenes oluliselt massilise vabatahtlike kasutamise ja nende koolitamisega, siis muutusid kampaaniad sellisest mudelist sõltuvaks. Kui aktiveeritud vabatahtlikud jäävad ka edaspidi poliitikast huvitatuks, jälgides neile olulisi teemasid, võib just nõnda kodanikuaktiivsus püsivalt kõrgemale tasemele jääda. Kuid praegu on aktiivsuse languse või tõusu püsivuse kohta veel vähe andmeid.
Väga oluline küsimus on ka see, kes muutus aktiivsemaks. Kellel oli võimalus ja kes pigem jäi välja? Aktiivsemad olid pigem kõrgemalt haritute järglased ja tõus ei laienenud töölisklassi poegadele. See lõhe eri sotsiaalsete klasside valikute vahel süveneb järjest. Erand oli vaid mustanahaliste seas, seal ei paistnud nii tugevat erinevust, aga Ameerika Ühendriikides elavad mustanahalised on keskmiselt vähem aktiivsed niikuinii.
Nendel lastel, kel “pole midagi”, on järjest vähem ka sotsiaalset kapitali. Nad pigem ei käi kirikus, on koolivälisel ajal üksinda ega loo sisukaid sidemeid vanemate ega mentoritega, käivad vähem trennis ja huviringides ja kui mõõta indikaatorit indikaatori järel, enesehinnangust akadeemilise edasiminekuni, sõpruskonna variatsiooni ja suuruseni, vabatahtlikkuseni, siis need, “kel on”, liiguvad üles ja need, “kel pole”, alla. See on just sotsiaalne erinevus – klassi, mitte rassierinevus. Kui neid erinevusi ei hakata jõuliselt vähendama, võime varsti rääkida Ühendriikidest kui kastiühiskonnast.
Seni on olnud Ameerikas ühiskondlik arusaam, et ei ole vahet, kui kõrgele keegi saavutusredelil ronida suudab (ka Warren Buffeti või Bill Gatesi tasemele), kui kõigil on võimalus ülespoole liikuda ja alustatakse enamvähem samast punktist. Loomulikult pole see kõigi jaoks reaalne, tõdeb Putnam, aga mõtteviisina on laialt levinud. Mida enam erinevad nähtavalt aga alguspunkt ja liikumiskiirus, seda laiemalt kaob usk Ameerika unelmasse, mis muutub vaid mõnesse konkreetsesse privilegeeritud klassi kuulujate omaks.
PS: Võtan endale vabaduse lisada siia üks lõik Ameerika poliitikast, mida ei olnud refereeringu aluseks olevas artiklis kirjas. Teatud tüüpi alternatiivi kastiühiskonna perspektiivile pakub isegi Donald Trump. Laias laastus on tema toetajaskond tunnipalga saajad, kelle ostujõud ja poliitiline olulisus on mitu kümnendit vähenenud. Kui Trumpi üles äratatud inimesed teemadesse ka sisuliselt süvenema hakkaksid, siis võib olla tõenäoline, et mõlema suure partei programmidesse lisatakse ka neid puudutavaid teemasid – mitte vaid pensionäridele, investoritele ja kindlast palgast elavatele suunatut, sest viimased kolm on suutnud aktiivselt oma huve kaitsta. Aeg näitab, kas vihast ja ilmajäetusest sünnib ka midagi positiivset või kanaldub see pigem hävitavalt.
