Hakkamegi kuuendat korda teraste kodanike tähelepanekuid hindama ja räägime leidudest kõva häälega. Ikka selleks, et kampaania muutuks ausamaks ja sisukamaks. Mõni küll poriseb, et milleks järjekordne koodeks või haridus- ja teadusministeeriumi värske juhendki koolidele – kõik on ju niigi selge. Aga endastmõistetav tähendab inimestele eri asju. Ühele on ilmselge, et koolid pole kallutatud poliitpropaganda koht. Teisele on sama klaar, et maksumaksja rahastatav vallaleht on ainuõige paik, kus valitsedes tehtut just praegu külgede kaupa tutvustada. Lööge oma kodukoha viimane või järgmine leht lahti ja küllap näete ise.
Küllap saab kampaania sisukuse printsiibi valguses seekord üheks probleemiks nõue, et lubadused oleksid seotud valitava esinduskogu pädevusega. Juba suvest saati kuuleme loosungeid, mis võivad ideoloogiliselt olla sümpaatsed, aga mis puudutavad näiteks julgeoleku- ja rahvastikupoliitikat, mida pole linnal-vallal vähimatki võimalust teha. Kui ehk suured linnad välja arvata, on parteiliinil ja isegi ilmavaatel kohalike valikutega vähe pistmist.
Olgem siis valijaina nõudlikud ja küsigem kandidaatidelt ikka kohaliku elu lubadusi, selmet anduda mustvalgele süvenemata polariseerimisele. Nagunii eeldab tava, et kandidaadid väldivad hirmutamist, rahvusliku, sotsiaalse, rassilise või muu grupikuuluvuse alusel vastuseisu õhutamist. Ent selle punkti rikkumine on lausa mõne kandidaadi strateegiline valik, mitte õllelaual libastumine.
Võimu kuritarvitamine on endiselt probleem
Seekord teeb valijale asja keerulisemaks nn kahe tooli seadus, millega pisut lahjenes nimekirjale hääli koguvate peibutuspartide probleem – parlamendi liikmed saavadki nüüd samal ajal ka volikogus istuda. Need valimised on siiski kohalikud ja see kandidaat juba on riigikogus, mitte ei püüdle sinna. Seega üleriigilise jutu ajamise võiks tark valija läbi näha. Tavagi näeb ette, et kes ikka ei kavatse volikokku minna, teatab sellest varem avalikult.
Ma ei imestaks põrmugi, kui parlamendifraktsioonide pimeduses jagatava korruptiivse katuserahaga tehtaks tänavu kaupa novembri asemel juba enne valimisi. Ikka häälte ostu eesmärgiga. Kui kampaania sisukuse nõue jääb mõne arust naiivseks, sest reklaamide kahesõnaliste lööklausete vastu ei saa tarbimiskultuuris keegi, siis varastamisele saame me kõik vastu seista. Oma valija tagant pätsatud rahaga tema hääle meelitamine on kõigist rikkumistest küünilisim.
Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni hambad on viimastel aastatel lõpuks lõikuma hakanud ja paljuski kohtute abiga. Kardan, et hulk kandidaate pole küll moraalselt edenenud, vaid lihtsalt ei söanda enam varasema tuimusega n-ö kommunaalteavitust teha. Need kulud nõutakse varem või hiljem neilt või koduparteilt tagasi. Tõmba lõõtsa või jaga kompvekke, enne valimisi on iga liigutus sinu kampaania ja kõik.
Ei ole edukat riiki, kes oleks suutnud avaliku teavituse ja valimispropaganda piiri seadustes tõhusalt reguleerida. Nii jääb meilgi endiselt üle proovida heaga tava ja kurjaga kohtu abil. Eriti kui võimalikud rikkujad on meil vastas kavalusega – suurimad paharetid ei toimeta ju heas usus, vaid otsivad iga viimast kui auku sageli iseendi loodud normide vahel.
Me kõik oleme valimiste valvurid
Kõige hullematele rikkumistele ei saa aga ükski komisjon ega valvur lihtsasti küüsi taha, sest teabe hankimine nõuaks salajast pealtkuulamist. Keerulised ja varjatud rahastusskeemid ettevõtjate, kandidaatide ja reklaamitegijate vahel ei ole 1990-ndate kõik-ju-tegid äraspidine nostalgia, vaid täies elujõus praktika. Haara ainult otsast ja haruta, nagu oleme õppinud käimasolevaist kohtuasjust.
Võimu kuritarvitamine võib seisneda ka pelgalt oma positsiooni ärakasutamises. Peale tervelt paarisaja noore valvuri, kes esimest korda seiravad enne valimisi koolides toimuvat, kutsun ka lapsevanemaid haridusasutustes ringi vaatama. Ilmselt vähem eesti- ja rohkem venekeelses keskkonnas ei vii lasteaia teadetetahvli reklaamideni käsk kõrgemalt, vaid personali hirmusegune lojaalsus.
Hea tava näeb ette, et asutuste töötajad ei osale kampaanias ja avalikud ruumid peavad olema kättesaadavad võrdsetel alustel, mitte üksnes praegusele peremehele. Mõne nähtusega on aga raske võidelda. Kui poliitik ikka tahab 1. septembri aktusel kõneleda ja õpetajate päeval (sobivalt enne kohalikke valimisi) nelke tuua, kuidas sa siis ütled ülemusele, mida ta rääkida tohib või et ta tundlikul ajal üldse ei tuleks?
Valimiste vahel muide alati ei tuldagi. Või on kringlis palju vähem rosinaid. Järelikult pole tegu kena traditsiooniga õpetajaametit tunnustada või haridust väärtustada, vaid ikkagi eeskätt iseenda hüvanguks oma positsiooni kasutamisega.
Esimest korda pärast 2009. aastat kohendasime tänavu pisut valimistava teksti, lisades muu hulgas globaalseid trende trotsiva ootuse, et kontrollimata faktide või valeinfo teadlikku levitamist võiks vältida. Kõlab jällegi elementaarselt, eks? Aga kindlasti te märkate varsti sedagi.
Andke siis ikka teada aadressil valimistava@heakodanik.ee. Valvuritena ootame ka positiivseid näiteid, olgu siis sisukast debatist või ausast kandidaadist. Tegelikult ju tahaksime kiitusi jagada või et meid üldse tarvis poleks.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes.
