Annetajad teevad tubli tööd. Riik, astu ka oma samm
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Tänastel annetamistalgutel leiavad loodetavasti paljud tee heategevuse juurde, nii nagu “Teeme ära” talgud on meid juba üle kümne aasta õpetanud hindama kogukonnategevusi ja vabatahtlikku tööd. Ka riigil on aeg astuda uued sammud annetamise edendamiseks, kirjutab annetamistalgute korraldaja, Vabariigi Presidendi vabakonnanõunik Urmo Kübar.
Mõne nädala eest said Eesti heategevusorganisatsioonid Maksu- ja Tolliametilt meeldiva kirja: uuest aastast on inimestel võimalik enammakstud tulumaks juba tuludeklaratsiooni täites suunata oma pangakonto asemel otse enda valitud heategevuseks.
See on tore väike samm, mille Vabaühenduste Liit viie aasta eest koos mitme muu heategevust soodustava ideega valitsusele ette pani. Ülemöödunud aasta lõpus lubas toonane valitsus selle ära teha, mõtte võttis üle ka praegune koalitsioon ning uuest aastast saabki see teoks. Küllap toob see meie heategevusse kümneid tuhandeid ja ehk isegi rohkem lisa-eurosid.
Samas ootab endiselt otsustamist heategevusele potentsiaalselt sootuks suurema mõjuga ettepanek kõrvaldada tulumaksuseadusest ajale jalgu jäänud punktid, mis annetamise soodustamise asemel on seda hoopis piirama hakanud.
Maksusoodustused annetamisele kehtivad Eestis, nagu arenenud riikides üldiselt, juba mõnda aega. Et üksikisikuna neist osa saada, peab olema täidetud kolm tingimust.
Kaks esimest on lihtsad – annetuse saaja peab kuuluma soodustatud ühingute nimekirja (selliseid on meil praegu kaks ja pool tuhat, seega valikut jätkub) ning annetaja peab olema talle teada andnud oma isikukoodi.
Kui nende kahe tingimusega asjad korras, ei peagi annetaja õieti muud tegema – hakates tuludeklaratsiooni esitama, on ta annetused seal juba mahaarvamiste lahtris kirjas. Näiteks 100-eurone annetus maksab talle sel juhul tegelikult 80 eurot ning ülejäänud 20 võtab riik tagantjärele enda kanda.
Konks peitub kolmandas tingimuses. Kõik mahaarvamised kokku ei või ületada 1200 eurot ning lisaks annetustele lähevad sinna näiteks kodulaenu intressid ja koolituskulud. Seega kui inimene maksab tagasi laenu ning tema või ta laps käib keeltekoolis või muudel tasulistel kursustel, ei pruugigi selle 1200 euro sees annetustele soodustuse saamise ruumi jääda.
Ent ka muude mahaarvamiste puududes on 1200 eurot ehk sada eurot kuus vähem kui kümnendik isegi keskmise palga saaja sissetulekust. Rääkimata jõukamatest, kelle võimalused heategevusega ühiskonda panustada on mõistagi veel suuremad.
Maksusoodustuste mõte on õhutada ja toetada käitumist, millest tõusev kasu ühiskonnale ületab saamata jäänud maksutulu. Näiteks annetamise puhul tähendab iga tulumaksuna laekumata jääv euro viie euro minemist otse abi vajavasse valdkonda.
Kahtlemata on ühiskonnale kasulik, kui inimesed omavad kodusid ja õpivad läbi elu, ent eelkõige tõuseb sellest tulu mõistagi inimesele endale. Annetamisega on vastupidi. On tõestatud, et see muudab ka annetaja enda elu paremaks (näiteks head enesetunnet kellegi aitamisest on vast kõik kogenud), kuid esmajoones on tegu ikkagi üldise kasuga.
Annetajate abiga päästetakse elusid ning aidatakse hättasattunuid, rääkimata annetuste toel toimuvatest kultuuri- ja spordisündmustest, õpi- ja huvialaringidest. Heategevuse alternatiiviks on kas selliste tegevuste kinnimaksmine maksurahast või siis leppimine, et neid ei toimu.
Maksusoodustuse mõttest lähtudes on praegused piirangud seega nii ebaõiglased, ebapraktilised kui ka ebatõhusad.
Ebaõiglased ses mõttes, et pärast 1200 euro piiri täitumist (ükskõik, kas annetused sinna üldse mahtusid või ei) pole riigi jaoks enam vahet, kas kasutasid raha enda või ühiseks hüvanguks. Toetasid perevägivalla ohvreid või puudega inimesi või ostsid hoopis endale uue teleka – tulumaksu mõttes on need siis juba samaväärsed teod.
Ebapraktiline on praegune kord ses osas, et väiksemate ja juhuslike annetuste puhul, mis võivad 1200-eurose limiidi sisse mahtuda, pole maksusoodustusel olulist rolli. 25 eurot annetades ei mõtle ilmselt paljud, et aasta pärast võib sellest 5 eurot tagasi saada. Ent näiteks tuhat eurot ees või taga 5000 euro annetamisel on juba oluline argument nii andja kui ka saaja seisukohalt.
Just selliseid suuremaid ja regulaarseid annetusi praegune tulumaksuseadus aga tegema ei motiveeri, millest tuleb tema ebatõhusus meie heategevusele vajaliku hoo lisamiseks.
Ühest küljest on Eesti heategevuses praegu head ajad. Kasvab inimeste jõukus ning vabaühenduste valmidus ja oskus annetajatega töötada, mistõttu on juba aastaid kenas kasvutrendis pea kõik, mida heategevuses mõõta saab. Juurde tuleb annetajaid ning suureneb annetuste maht, ületades mullu esmakordselt 40 miljoni euro piiri.
Selle eest on kõigile annetajatele põhjust südamest tänulik olla. Samas peab paika seegi, et mõni üksik edukas kampaania välja arvatud, on me heategevat käitumist kirjeldavad numbrid siiski väikesed.
Ka seesama 40 miljonit on kordades vähem kui Eesti inimesed kulutavad aastas näiteks suitsude, maiustuste või alkoholi ostmisele. Kui jõuluostudeks läheb keskmisel Eesti perel nädalaga umbes 250 eurot, siis heategevuseks andis keskmine annetaja meil mullu 33 eurot. Kogu aasta peale.
Seejuures on meil iga annetaja kohta keskmiselt kolm inimest, kes ei anneta. Maailma riikide seas oleme annetajate osakaalult 66. kohal, Eestist eespool on 35 maad, kes sissetulekult inimese kohta meist vaesemad. Võrreldes sissetulekute kasvuga annetame heategevuseks isegi suhteliselt vähem kui mõne aasta eest.
Uusi annetajaid maksusoodustused ilmselt juurde ei too. Selle töö teevad vabaühendused ise ära, eriti kui neid seejuures aitab heategevusele tähelepanu pöörav (sotsiaal)meediafoon. Esimesed annetused sünnivad tavaliselt südamesse läinud üleskutsest, isiklikust kokkupuutest teemaga või ka sõprade-lähedaste eeskujust. Paljude kogemus heategevusega jääbki selliseks aeg-ajalt reageerivaks annetamiseks, mis on samuti tubli.
Teised on aga valmis enamaks. Neid on vähem, kuid nad on huvitatumad, valmis toetatava valdkonna vajadustesse-tegevustesse rohkem süvenema ning (ilmselt osalt tänu neilegi omadustele) tihtipeale ka jõukamad.
Selliste inimeste püsiv toetus annab abivajajaid aitavale ühingule rohkem võimalusi tegevusi ette plaanida, kiiremini kriisidele reageerida ning seeläbi olla oma töös tulemuslikum. Ning just selliseid suuremaid ja regulaarseid annetusi aitaks paindlikum maksusoodustuste süsteem juurde tuua.
Selleks tuleks annetustele kui avalikes huvides tehtud kulutustele mõeldud maksusoodustuste ülempiiri tõsta kui mitte hoopis kaotada ning siduda see lahti muudest, esmajoones isiklikuks heaoluks tehtud kulude soodustamisest. Meie annetajad teevad tubli tööd, seadusandjal on nüüd aeg astuda ka omalt poolt vajalikud sammud.
