Argumenteerivad Jõgeva ja Nestor: Kelle asi on kodanikuühiskond?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Küsisime vabaühenduste liidu juhilt ja Riigikogu esimehelt, kelle asi on kodanikuühiskond: kes peaks seisma selle eest, et inimesed tuleksid, teeksid, ütleksid – kas see on igaühe enda teha või peab riik kodanike aktiivsuse eest seisma?
MARIS JÕGEVA, Vabaühenduste liidu EMSL juhataja: Meie endi asi, keegi teine meile kodanikuühiskonda ei tee
Loomulikult olen ma igati päri, et need, kel on võimu ja pädevust, peavad kujundama sellise riigi, kus osalemine on soositud, lihtne ja loomulik. Kindlasti ei käi demokraatliku riigi väärtustega kaasas ükskõik milline kodanikuaktiivsuse piiramine. Aga kui ka atsaka valitsusega riigis ei ole inimesed ise piisavalt nõudlikud, ei sõnasta ega ütle välja oma ootusi, kuidas riigiasjad peaks olema korraldatud, ega võta eest vedada, kui miski vajab vedamist, ei saa tugevast kodanikuühiskonnast rääkida. Vormiliselt osalemiseks loodud võimalused sel juhul butafooriaks jäävadki.
Eestiski on kõige mõjusamaid ja vabakonna kasvule hoogu andnud algatusi juhtinud kodanikuinitsiatiiv. Aktiivsemad mittetulundusühingud, seltsid ja fondid olid need, kes 90ndate lõpus sõnastasid visiooni avaliku võimu ning vabaühenduste koostööst ning nõudsid enese tunnustamist dialoogipartnerina. “Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni” (EKAKi) eest seismisega võtsid vabaühendused omamoodi vastutuse kaasavama ühiskonna kujundamise eest.
Iseenda initsiatiivist ei saa viilida, ütles EMSLi tegijate tunnustamisüritusel Mari-Liis Lill, ja kodanikuaktivistina ongi vastutustundetu laiutada käsi, kui ei kaasata, ei mõisteta, ei võimaldata. Õnneks me seda ei tee ja vabaühenduste juhitud edulugusid nii enne kui pärast EKAKi on olnud mitu: kodanikuühiskonna sihtkapitali loomine, mis mootorina kodanikualgatusele hoogu annab; petitsiooniõiguse tagamine, tänu millele rohkemate inimeste hääl aruteluks valmis ettepanekuteks vormuda saab; vabatahtlikkuse kui mõtteviisi kasvatamine, tänu millele on meil rohkem osalevaid inimesi, kes ei jää passiivselt tarbijana ootele, vaid tegutsevad.
Ise me vabakonnas kõike lahendada ei saa, kuid riik on kohmakas ja aeglane ning selle masinavärk hakkab liikuma siis, kui ühiskonnas on muutuse järele piisavalt suur nõudlus. Nupule vajutamine nendel juhtudel, kus otsustuspädevus või ressursid ei luba ise muutust juhtida, on kodanike asi. Ideede, inimeste, pühendumise ja kireta ei võta keegi ei kodanikuühiskonda ega selle visiooni tõsiselt ning tõsi ta on, et päris vaikselt ja nähtamatult ei kujuta kodanikuühiskonda keegi ettegi.
Küsisin sünnipäevanädalal EMSLi (toonase Eesti Fondide Keskuse) asutajatelt, mis on see, mida nemad kui kodanikuühiskonna arengu eestvedajad oleks tahtnud, et Eesti vabakonna arengus teisiti läheks, ning ühena vastustest kõlas igatsus rohkemate liidrite ja vastutuse võtmise järele. Ka tunnustatud vabakond ei saa minna passiivselt arengutega kaasa, vaid peab jääma nii algatajaks kui ka reageerijaks, tegema seda, mis tegemist vajab, ning ütlema välja, mis ütlemist vajab, ka siis, kui see on ebamugav. Tuleb nõuda rohkem ja teha ka ise rohkem. Ja siis võitu tähistada. Köhime hääle puhtaks ja hakkame tööle.
EIKI NESTOR, Riigikogu esimees: Riigi asi on anda õigused ja võimalused: ressursside ja otsustusõiguseni välja
Ei väsi ma kordamast, et eelmise sajandi demokraatlikud kooslused on tema kõrgeaususe „info kiire liikumise ajastu“ poolt põrmu saadetud. Elukorraldus, mis varem stabiilset rada pidi liikus, on nüüd avatud.
Avatud demokraatlikus ühiskonnas on meie kõigi ühine huvi, et kodanikud saaksid oma asja omatahtsi edasi viia. See tähendab eelkõige õigust vabalt ühineda. Ka suletud autoritaarsetes ühiskondades luuakse kodanike ühendusi, aga ainult selliseid, mis oleks võimu käepikenduseks kodanike juurde. Avatud ühiskondades on kõik täpselt vastupidi.
Kuigi riik avatud ühiskonnas kodanikke käsu korras ühendada ei saa, ei tähenda see, et võim peaks vabakonda suhtuma ükskõikselt. Või siis temast ülbelt üle vaatama.
Kõik algab sageli väga lihtsatest asjadest. Ja esimene, ja suurim, ja kõige olulisem on, et riik vabakonda tunnistaks ja tunnustaks. Ilma selle lihtsa tõdemuseta ei juhtu midagi. See on kui viisakas „tere“, mida me teel vastu tulijale ütleme.
Nii, ja kui nüüd „tere“ on tehtud, siis järgmisena tuleb SUHELDA. Meelega suured tähed, et mitte segi ajada mõistega „ära kuulama“. See viimane ei ole suhtlusvorm. Võib ju proovida näiteks aiateibale oma ideid seletada, aga tulemus pole vahest just see, mis peaks. Ehk siis jõuame avatud uue aja ühiskondade võtmeteemani, kus esindusdemokraatia on küll endiselt ülioluline, kuid mitte enam perfektne. Sest kodanikud soovivad kaasa rääkida sagedamini kui kord nelja aasta jooksul toimuvad valimised. Kodanikke kaasav demokraatia on sisuliselt uue aja ainus suurus, mis lubaks jõuda parimate lahendusteni ühiskonnas. Ja suhtlusele avatud peavad olema nii parlament, valitsus kui ka üldse kõik, keda mingilgi moel võiks nimetada võimuks.
Kui nüüd Eestit hinnata, siis tunnustamise ja suhtlemise asjus võiks panna hindeks „saab ka paremini“. Järgmise teema asjus saaks ikka palju-palju-palju paremini. Midagi pole parata, ka kodanike loodud ühendusel peab olema tööks ja tegevuseks võimalusi. Ka rahalisi seejuures. Riik saab oma soosivat suhtumist kodanike ühendustesse näidata näiteks maksusoodustustena. Olen ise vaielnud sellel teemal juba aastaid, ja seda seejuures isegi mitte nii palju poliitikute, kui just ametnikega. Jah, ka meie maksuseadustes on ju soodustused olemas. Kui te nüüd neid põhimõtteid täpsemalt uurite, siis näete, et soosingu all on meil eelkõige heategevus. Ja see on ju tore, nii peabki. Täpselt samamoodi saab aga riik näidata oma soosivat suhtumist ühendustesse, mille kodanikud on loonud elu paremaks korraldamiseks ja huvide esindamiseks muudel põhjustel. Sest neid ühendusi on ühiskonnas vaja, täpselt samamoodi kui parlamenti, ministeeriumit või ametit. Ükskord see teadmine saabub, olen veendunud.
Kui juba läks optimistlikuks unistamiseks, siis jätkaksin samal lainel. Nüüdisühiskonna tunnuseks on see, et me ei tohiks enam kuidagi lüüa kahte lehte riigivõimu ja kodanike ühendusi. Meid kõiki huvitab ju parim võimalik tulemus, kas pole ? Minu kindel veendumus on, et sellel pinnal on palju arutada teemal, kas see tulemus peab ikka alati olema paika pandud seadusena, valitsuse või ministri määrusena. Tunnustamisest, suhtlemisest ja soosimisest võiks teha veel ühe sammu edasi ja andagi otsustusõigus vabaühendustele. Jah, kõigis valdkondades või suurustes pole see võimalik. Aga väga paljudel juhtudel on see hoopis vajalik, sest nii sünnib ühiskonna jaoks parim lahendus. Häid näiteid nii töö- kui ka sotsiaalpoliitikas on meil omast käest võtta ja samas suunas võiks rahumeeli liikuda edasi.
