Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Sellise pealkirja laenas viiendale eestikeelsele Hea Kodaniku klubi arutelule briti politoloogi David Runcimani mullune raamat. Demokraatia proovikivide üle arutasid kodanikuaktivist MARTIN NOORKÕIV ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitik, ajaloolane JAAK VALGE, arutelu juhtis ning olulisema pani kirja Andrei Liimets.
Demokraatia hetketervisest
Martin Noorkõiv: Ma olen olnud kodanikuaktivist umbes kümme aastat – alguses loll kodanikuaktivist, siis loll kodanikuaktivist, kes teab, et ta on loll kodanikuaktivist. Selle aja jooksul on tugevalt muutunud mu arvamus sellest, kuidas demokraatia tervist vaadata. See määrab ka vastuse.
Neid vaatamisviise on palju – näiteks mitmesugused indeksid. Mida rohkem ma olen mõelnud, uurinud, lugenud, seda rohkem olen hakanud vaatama ajaloolist perspektiivi. Nii vaadates ei ole küsimus selles, kas demokraatia laguneb kuidagi kiiremini või aeglasemalt, vaid selles, kas meil üldse on suures osas maailma riikides praegu demokraatia.
Paljudes riikides pole demokraatiat kunagi olnudki. Ka neis, mis on nime poolest või pealispinnal demokraatlikud. Puudub demokraatlike institutsioonide väljakujunemise traditsioon. Ainult teatud Euroopa riikides on toimunud piisavalt pikk institutsionaalne areng, mis on võimaldanud demokraatiat, nagu me sellest tavaliselt räägime.
Selles kontekstis ütleksin vastupidi: toimub selle näilise demokraatia pildi mõranemine. Nüüd hakkab tunduma, et äkki neis riikides, kus demokraatia tekkis üheksakümnendatel, ta tegelikult ei tekkinudki. Äkki see oli pinnavirvendus, et mängime küll, et meil on demokraatia, et meil on teatud läänega sarnased institutsioonid, aga nende all ei ole ei ajaloolist järjepidevust ega ka korralikku korrelatsiooni sellega, mis neis ühiskondades toimub. Need institutsioonid ei täida samu funktsioone nagu näiteks Suurbritannia demokraatlikus süsteemis.
Jaak Valge: Sõltub definitsioonidest. Üks pikaajalisem demokraatia mõõtmise süsteem on seitsmekümnendatel Ameerika ülikoolide väljaarendatud Polity IV. Mõõdetakse miinus kümnest kümneni kolme põhiparameetri järgi, mis jagunevad alaindeksiteks. Polity järgi on demokraatia definitsioon selline, nagu ta on ajalooliselt välja kujunenud: kui palju osaleb valimistel, kui ausad on valimised ja mil määral on täidesaatev võim sõltuv seadusandlikust, valitavast võimust.
Kui võtta aasta 2017, siis meil on palju kritiseeritud Ungari ja Poola demokraatiat, aga mida me näeme – need demokraatiad on kvaliteetsemad kui Eesti. Nemad saavad 10 palli, Eesti saab 9. Riik, kust tuleb eriti suur kriitika Ungari ja Poola kohta – Prantsusmaa –, saab ka 9. Kritiseerivad need riigid, kus demokraatia tase on madalam.
Aga miks saab Eesti 9? Näiteks 1931. aastal enne riigipööret oli Eesti punktide arv maksimum. Mispärast on meie demokraatia tase praegu halvem, kui ta oli aastatel 1919–1931? Vähene osalus! Osa meie elanikest on ilma valimisõiguseta, teise riigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud. Polity ei hinda seda, kelle süü see on. Kui Polity järgi vaadata, siis demokraatia ulatus on kogu aeg kasvanud, viimastel aastatel on tagasilöögid suurematest riikidest olnud ainult Venemaal.
Teine selline mõõtesüsteem, mis on märksa levinum, aga mis ei mõõda demokraatiat, vaid vabadusi, on Freedom House. Nemad mõõdavad hoopis teisi asju – neid, mida me klassikalises mõttes demokraatiaks pole pidanud. Mida seal näiteks Ungarile ette heidetakse? Seda, et rahvusvaheline ülikool likvideeriti või et suur opositsiooni ajaleht suleti. Seal on rida hoopis teisi parameetreid. Klassikaliste parameetritega on kõik korras.
Kas siis demokraatia on ohus? Võibolla fassaadi taga ei ole enam seda, mis kunagi oli. Mis on võrreldes Polity tunnustega muutunud? Riikide valitavatele organitele on väga suur välismõju. Mitu protsenti Eesti parlamendis menetletavatest eelnõudest on algatatud Euroopa Liidus? 40%. 50% tuleb valitsuselt, millest osa on veel rahvusvaheliste lepingute ja väliskonventsioonide kinnitamine. 10% on parlamendi enda algatused. Parlamendi staatus ja tähendus on tohutult muutunud. Seadusandlike algatuste koguna ei ole ta enam sugugi see, mis ta oli.
Polity võtab formaalselt ja neid defekte ei näe. Freedom House mõõdab eelkõige inimõigusi ja näeb nende kaudu ka demokraatia kvaliteedi halvenemist – viimaste aastate raportid on olnud hoiatavad. Inimõiguste mõiste ise on aga ähmane ning neid defineeritakse ümber – mõnikord on rõhk ühel, teinekord teisel. Võibolla mõõdab Freedom House osaliselt seda, mis on tänapäeval domineerivate riikide ettekujutus demokraatiast. Sel juhul on vasakliberaalse visiooni kohaselt demokraatia langustrendis.
Definitsioonidest
Martin Noorkõiv: Ungari puhul on peamine etteheide demokraatia teemal üheksa päevaga vastuvõetud uus põhiseadus, mis annab praegusele koalitsioonile väga laiad õigused muuta põhimõtteliselt kõiki riiklikke aluseid. Fundamentaalne vahe näiteks lääne ja Hiina demokraatia vahel on see, et ühes peavad valitsejad alluma seadustele ja sadade aastate jooksul paika loksunud normidele, teises saab juhtida ja valitseda seaduste abil. Ungari muutused võimaldavad minna fundamentaalselt vastuollu õigusriigi alustega. See on palju olulisem probleem kui üksikud institutsioonid, nagu ülikoolid või ajalehed.
Mis asi on klassikaline demokraatia? Kui võtta Polity indeksi järgi, siis Ateenas ei olnud üldse demokraatia, enamik inimesi ei saanud seal hääletada. Ateena demokraadid ütleksid jälle meie tänase esindusdemokraatia kohta, et see ei ole demokraatia. Kust me siis üldse võtame, mis on klassikaline demokraatia ja mida me selle all mõtleme? Võiksime püüda seda defineerida.
Me istume siin ja räägime demokraatiast, sest on tõstatunud küsimus, et kui me kasutame sõna demokraatia, siis kas me mõtleme liberaalset demokraatiat. Indeksite võrdlus natuke illustreerib seda. Ungaris öeldakse, et me ei taha seda liberaalset demokraatiat, vaid päris, puhast demokraatiat.
Mis see puhas demokraatia on? Kui minna põhimõtte tasandile, siis demokraatia on olemuslikult rahva võim. Rahvas on saanud oma võimu ajalooliselt teostada valimistega, otsuste tegemisega, mida vahendatakse valimiste kaudu. Otsuseid saab teha inimeste kohta, kellel võiks olla õigus midagi teha, järgmisi otsuseid langetada, poliitikuid valida kusagile, ja valitsejate kohta, kel mitte ainult pole õigus teha otsuseid, vaid ka neid ellu viia. On võimalik, et inimesed otsustavad otse seaduste üle, aga ka, et otsustatakse muu üle – keegi ületab kiirust ja rahvas tuleb kokku, et otsustada, kas teha trahvi. Kõik need võimalused kuuluvad teoreetiliselt väljale nimega demokraatia.
Enamasti räägime inimeste valimisest või otse reeglite kehtestamisest – sellelt baasilt eristame esindus- ja otsedemokraatiat. Siis on meil spekter riike, kus olukord on ühel või teisel poolel või paikneb kusagil vahepeal. See jaotus ei ole aga realistlik, sest eeldus on, et inimesed saavad vabalt valida, siis on demokraatia. Liberaalne demokraatia ja klassikaline demokraatia lähevad omavahel risti, kuna päriselt saad sa vabalt valida siis, kui sul on teatud vabadused, mis võimaldavad sul teha neid vabu valikuid.
Venemaa näitel levis hiljuti video, kuidas valimisvaatlejale virutati rusikaga kõhtu ja kogu valimiskomisjon vaatas seda pealt. Ilmselgelt need valimised ei ole vabad. Liberaalne demokraatia ütleb, et lisaks sellele, et toimuvad valimised, peab riik vastutama selle eest, et nad saaksid vabad olla, et inimesed saaksid käia vabalt valimas, saaksid vabalt arutada selle üle, keda valida. See toob riigile paratamatult igasuguseid ootusi eri vabaduste kaitsmiseks. Nüüd on meil lisaks valimiste komponendile vaja mingit riigi sekkumist, et valimised saaksid vabalt toimuda, mis iganes otsuseid siis tehakse. Selles mõttes ei saa eristada puhast demokraatiat ja mittepuhast demokraatiat, sest see puhas demokraatia ei toimi tegelikult demokraatlikult.
Jaak Valge: Kui ütled, et Ungari demokraatia kõige negatiivsemaks väljundiks või defektiks on, et täidesaatev võim on seadusandlikust võimust liiga sõltumatu, siis Polity seda kindlasti ei registreeri. Pole põhjust arvata, et seda indeksit kuidagi käänatakse – Ameerika ülikoolid on tuntult vasakliberaalsed.
On kuidagi väga märgiline, et me demokraatia tähenduse üle arutame. See on tõepoolest ähmastunud. Mõni politoloog ütleb ausalt välja, et demokraatia on tühitähistaja. Ei ole enam ühtset mõistet. Ainus ühtne arusaam on, et ta on hea asi. Võibolla Venemaa kultuuriruumis mitte, seal sõimatakse demokraatideks neid, kes Jeltsini ajal olid korruptandid.
Aga kas ta on alati olnud tühitähistaja? Ma usun, et kui võtame Encyclopedia Britannica või mõne teise maineka entsüklopeedia ja vaatame sealt demokraatia definitsioone aastatest 1920–1990, siis need on ühed ja samad. Muutus on viimasel mõnekümnel aastal, kui on tulnud sisse uusmõisted nagu liberaalne demokraatia.
Mulle väga meeldib, kui sa ütled, et liberaalse demokraatia korral on valikud vabad, ja kui see oleks üldlevinud definitsioon, siis ma ütleks, et ma olen hästi liberaaldemokraatlik. Aga ma arvan, et see on elementaarne. See ongi igasuguse demokraatia alus, et valikud on vabad – sõnavabadus, meelsusvabadus, väljendusvabadus. Liberaalne demokraatia peaks ikkagi midagi muud olema ja minu arusaamise järgi see on poliitilise režiimi liik, kus enamuse valiku asemel on tõstetud esiplaanile inimõigused või vähemuste õiguste kaitse.
Enamusest ja vähemusest
Martin Noorkõiv: Kui me midagi ühiskonnas arutame, siis teeme alati eeldusi, mida me ei ütle välja, vaid lisame lihtsalt juurde. Samamoodi toimib eeldusena, et demokraatias, ka liberaalses demokraatias, saab enamus oma tahtmise. See on eeldus, mida me ei ütle isegi välja, sest see on ilmselge – see ongi demokraatia. Ja siis me lisame: aga vähemustest ei sõideta ka üle. Demokraatia alusloogika võimaldab nagunii seda, et enamus saab, mida ta tahab. Aga me tahame, et keegi ei jääks samas millestki väga olulisest ilma.
Liberaalsed demokraatiad ei ole ehitatud üles peamiselt vähemustele, nad on üles ehitatud peamiselt enamusele. Kui võtta mõni liberaalse demokraatia eestseisja või erakond, kes arvab, et see on alus, millest kõik riigid peaks lähtuma, siis enamiku neist eeldus on, et enamus peaks olema see, kelle soove ja tahtmist riik peaks täitma. Lihtsalt mitte vähemuste arvelt, mistõttu peaks tagama, et see enamus ei muutuks nii-öelda diktatuuriks, enamus ei hakkaks vähemusi kahjustama.
Jaak Valge: Ma mõistan ja printsiibis väga jagan seda, aga minu meelest ei ole päris selge, kuidas me vähemusi defineerime. Minu arusaamises defineeritakse vähemusi enamuse poolt mingite üldlevinud moraalinormide järgi.
Arvamusfestivalil vaidlesin Reformierakonna lõvikoopas päris liberaalidega selle üle, kas meil on piisavalt vabadusi või mitte, ja katsusin öelda, et vaadake, tavaliselt on ühe vabadused teise kitsendused. See, et me saime 1991. aastal iseseisvaks riigiks, oli kitsendus venelastele või kasahhidele-aseritele, kes enam ei saanud meie riigis vabalt liikuda. Kitsendasime nende liikumisvabadust.
Kui ühiskond liigub teatavale individuaaliseerumis- ja küpsusastmele, siis ta aktsepteerib teiste õigust olla omamoodi. Aga ma pean ütlema, et meie ühiskond aktsepteerib osa vähemusi ja teisi ei aktsepteeri. Me peame moraalinormi rikkuvaks liputajaid. Nad ei tee kellelegi liiga, ei ohusta kedagi, aga meie moraalinormid on sellised. Seetõttu on ka inimõiguste kontseptsioon üles ehitatud prioriteetsetele vähemustele ja minu jaoks see päris veenev ei ole – ma tahaks arusaamist, mis on mis. Minu meelest võetakse liberaalse demokraatia kvaliteedi näitajaks või indikaatoriks kindlalt defineeritud vähemuste õigusi.
Marin Noorkõiv: Pigem on probleem selles, et jäetakse ütlemata mingid asjad, mida peetakse ilmselgeks, ja kui miski jäetakse piisavalt pikalt ütlemata, siis see enam ei ole ilmselge.
Ameerika näide on Trumpi valijate uurimine. Kas nad on rassistid? Trump ju ütleb rassistlikke asju, järelikult peavad olema. Tegelikult on hulk valgeid inimesi tundnud, et Ameerika eripära on võimalus saada vaesest rikkaks. American dream – tee tööd, näe vaeva, siis tuleb rikkus. Nad on kujutanud ette, et Ameerika on aus koht ja see on põhimõtteliselt lubadus, et kui teed, siis saad. Nad on aja jooksul tunnetanud, et see on nagu järjekord, mis üritab mäkke ronida. Nad on oodanud järjekorras ja töötanud mitu põlvkonda, et saada rikkamaks, aga ei ole saanud. Ja üldine tunnetus on, et nad võiksid siiski olla rahul. Küllap nad siis pole piisavalt töötanud, aga süsteem on ikkagi okei – kes on piisavalt töötanud, on saanud. Nüüd tundub aga, et mõned inimesed on järjekorras ette lastud. Sellesse narratiivi kuulub, et ühel hetkel lasti naised järjekorras ette – peaksime naisi rohkem ettepoole laskma, kunstlikult sookvoote tegema, hoolimata sellest, et enamik feministe ei toeta sookvoote. Siis tulid järjest erinevad inimesed ja ütlesid, et meil on filmides liiga vähe asiaate, ja nii edasi.
Ühelt poolt on Trumpi valijate reaalsus, et nad ei ole jõudnud Ameerika unelmani, ja teiselt poolt valdab neid järjest enam tunne, et see on kellegi pärast. Võibolla nende riik, kes peaks looma neile võimalused olla edukad, on aidanud kedagi teist neist ette.
Tegelikult see ei ole nii. Nende ebaedu ei ole sellepärast, et kedagi on ette lastud, aga see ei loe. Kui sa oled ühelt poolt olukorras, kus sa oled mitu põlvkonda kaevanduses töötanud ja siis pannakse see kinni, töökohad kaovad ja su olukord halveneb, teiselt poolt näed, et inimesi lastakse järjekorras ette – mis siis, et see on vähemus, väike vähemus isegi vähemuste seas, tilluke protsent, mis ei ole kuidagi seotud su töökohast llmajäämisega –, siis saad ikkagi vihaseks, et miks neid mööda lastakse.
Selles mõttes on retooriline tähelepanu liiga vähe mahajäänutel, samamoodi Eestis. Ma tahan elada riigis, mis on liberaalne demokraatia, kus enamus ei sõida vähemusest üle, aga tahan samas elada ka riigis, kus ma saan eeldada, et enamusest ka ei sõideta üle.
Jaak Valge: Ma ei ole nõus, et liberaaldemokraatia vastaste jõudude pinnaseks on need, kes on kuidagi maha jäänud. Selliseid väärtushoiakuid ei tuleks kuidagi alahinnata. Inimesed on valmis andma järele jõukuses, kui nad näevad, et ka teised seda teevad ning sellega kaasneb otsustusõiguse kasv. Need uued trendid, mis on umbes viis aastat tagasi terves läänemaailmas alguse saanud – globalismivastasus, liberaaldemokraatia skeptilisus –, pole põhjustatud sellest, et keegi joob kusagil trepil Bocki õlut ja tunneb end suurte autotehaste sulgemise tõttu töötuna, vaid tunde tõttu, et ta ei mõjuta protsesse, mis maailmas käivad.
Demokraatia tulevikust
Martin Noorkõiv: Teoreetiliselt olen ma optimist, aga praktikas viimasel ajal kogu aeg pessimist. See jutt on juba mõnda aega käinud, et demokraatiat oleks vaja rohkem mõtestada, teiseks oleks vaja kodanikuharidust rohkematele inimestele, mitte ainult noortele koolis. Ja väärtusteema – Eesti ja paljud Ida-Euroopa riigid on väärtussüsteemi mõttes maha jäänud. Põld on kündmata. Mitte väljastpoolt, vaid seestpoolt.
On hulk asju, mida kodanikuühiskond peaks tegema. Peaks võtma kätte ja demokraatia teemadega tegelema. See on suur, keeruline, akadeemiline töö. Seda peab teaduslikult uurima, uurimist peab rahastama, riigi sees peab tegema praktilisi uuringuid väärtustest, trendidest, valimiskäitumisest. Miks nad sellised on? Kuidas kaasamisviise rakendada? Hunnik praktilisi küsimusi, hunnik teoreetilisi küsimusi, hunnik raha ja aega, mis tuleks neisse tegevustesse suunata.
Minu kriitika kodanikuühiskonna suunas on see, et meie fookus on laias plaanis olnud mujal – leida üles ühiskondlikke juurprobleeme ja saavutada suuremat mõju. See on positiivne, aga taustsüsteemid on nihkunud ja viimane aeg on nendega tegeleda.
Üldiselt ma olen, kuidas öelda … konservatiiv. Ma arvan, et asju ei peaks muutma liiga kiiresti. Asju peaks tegema samm-sammult. Rahvahääletustega teha katsetusi, kõigepealt kohalikul tasandil, siis riiklikul. Kõigepealt tuua süsteemi sisse ja samal ajal luua kultuur, kus me harjume, et kui on mingi küsimus hääletusel, siis toimub arutelu – inimesed osalevad, loevad päriselt neid arutelusid.
Aga tuleks luua ka kultuuri selles osas, et poliitkorrektsus on teatud erisustega teise sõnaga viisakus. Kuidas pidada seda arutelu viisakalt olukorras, kus maailm ei taha enam pidada viisakalt arutelusid? Ja teistpidi ma olen nõus, et mingisugune viisakuse küsimus on ka vale – et mingi osa ühiskonnast saaks kaasa rääkida, peab ta olema vähem viisakas.
Kultuuri, mida on vaja kaasavama demokraatia toimimiseks, peab arendama. See on ühtepidi kodanikuühiskonna vastutus ja kui see on olemas, siis tutvustame hääletussüsteeme, aga kui juhtub nii, et kõigepealt tutvustame hääletussüsteeme, siis on selle hääletussüsteemi tutvustajal vastutus ka kultuuri kasvatada. Minna kohe süsteemi muutuseni, kui kultuuri pole kasvanud, on liiga reformistlik.
Jaak Valge: Ma tunnustan Martini mõttekäikude loogikat, aga pean rahvuslasena reageerima. Näiteks väitele, et me oleme maha jäänud. See mulle ei sobi. Ma ütleks, et oleme paljus teistsugused. Kellest me oleme maha jäänud? Võibolla me otsime teist teed. Kui leiame globalistlikult, et nii-öelda lääne progressiivsed jõud on eesminejad, kelle järele me peame minema, siis me võtame tervelt maailmalt alternatiivi ära. Alternatiive on alati vaja. Tingimustes, kus lääne ühiskondade demograafia ei taga nende ühiskondade jätkusuutlikkust, ei ole lääne ühiskondadel võibolla üldse õigust teisi ühiskondi õpetada. Kui õpetada kõigile maailma ühiskondadele selgeks jätkusuutmatus, tähendaks see ju tsivilisatsiooni hääbumist.
Mis puutub enne muutusi kaasamisse, siis ma ei tea jälle, kas ma olen sellega nõus. Kui inimesed näevad, et nende kaasamisest midagi ei muutu, siis nad ei tule ka hääletama. Ma lasin Riigikogu õigusosakonnal teha ülevaate otsedemokraatiast Ladina-Ameerikas. Te võibolla ei usu, aga nii Polity kui Freedom House näitavad, et Ladina-Ameerikas on toimunud demokraatia mõistes positiivne nihe. Selgus, et seal kasutatakse väga palju otsedemokraatiat ja referendumeid. Sellega võiks võtta maha hirmu, et meil peab olema 1000 aastat riiklust ja 200 aastat demokraatiat ja 50 aastat kaasamist, enne kui tohib referendumeid rahvaalgatustena kasutada.
Martin Noorkõiv: Üks suuremaid rahvahääletusi oli Colombias, kus on olnud mitu aastakümmet kodusõda. Valitsusel õnnestus saavutada kokkulepe geriljadega, et lõpetame sõja ära ja leiame uue lahenduse. Toimus rahvahääletus, kas oleme leppega nõus või mitte. Nad vist said Nobeli preemia ette ära, aga rahvahääletuse tulemuseks tuli: ei soovi rahulepet. Siis uuriti piirkondi, et kes kuidas hääletas. Avastati läbiv põhimõte, et need piirkonnad, mis asusid nii-öelda vaenlasele lähemal, olid leppega nõus, sest olid isiklikult kogenud, mis on sõda. Neile, kes olid kaugel ja kel polnud isiklikku kokkupuudet, ei meeldinud mõte, et mingid tüübid metsast saavad õiguse osaleda parlamendivalimistel, saavad andeks röövimised, saavad amnestia. Parem on olla põhimõttekindel ja panna uks kinni ja jätkata sõda! See on näide väga suurest rahvahääletusest ja ühiskonnast, mis ei olnud selleks valmis.
Muutumisest ja mittemuutumisest
Jaak Valge: Pean klišeed endast kui EKRE inimesest õigustama ja pakun välja vaate, et meie jaoks on demokraatial kolm ohtu, mis on ajalooliselt pretsedenditud. Esiteks, mõiste ähmastumine. Teiseks, tohutu välismõju, et kodanikud ise ei saa otsuseid teha – suurkorporatsioonide võim on ülisuureks kasvanud. Kolmandaks, poliitkorrektsuse oht – seaduste kõrvale tekitatakse mingid poliitkorrektsuse reeglid, mis peaks inimeste hoiakuid suunama teatava eesmärgi poole ja piirama nende vabadusi rääkida nii, nagu nad ise tahavad. Ma ei ole iseenesest klassikaline konservatiiv, aga konservatiiv peaks nüüd ütlema nii, et kui Polity järgi defineeritud demokraatia on alati vilja kandnud, siis peaksime neid kohti parandama, mis selles süsteemis valesti on, ja selle põhjal edasi minema, mitte demokraatiat enam ähmastama.
Kuidas seda teha? Pean siin täitma klassikalise populisti rolli ja ütlema, et klassikaliste rahvahääletustega. Rahvahääletus peaks olema see mehhanism, mis suudab vastu seista välismõjule. Inimese kõige suurem vabadus on teha endasse puutuvaid otsuseid ise. See tähendab algatada referendumeid ja teha otse poliitikat.
Martin Noorkõiv: Osa ilmselt mäletab, et kunagi oli küsimus, kas teha demokraatia arendamise sihtasutusi. Endale tuhka pähe raputades arvan, et oli vale nende vastu olla. Vaatasin, mida pakutakse teha, ja leidsin, et see ei ole hea, aga ma võrdlesin sellega, mida ma arvasin, et oleks hea, mitte sellega, mis siis saab, kui see läbi kukub. Sai see, et mitte midagi ei saanud. Erakonnad tahtsid teha endale organisatsioone, kuhu saaks panna tööle inimesi, kes pole parasjagu mujal poliitilisel kohal, et oleks töökohti pakkuda. Aga nad oleks muu hulgas uurinud ka demokraatia arendamise teemasid. Paljud olid vastu, aga selle asemele ei tekkinud ka mittepoliitilist demokraatia arendamise sihtasutust. Meil ei ole Eestis sellist ja ma arvan, et peaks olema. See on üks tegevus, mis on tegemata. Demokraatia arendamise mõtestamine funktsionaalses võtmes – mida peaksime siin ja praegu oma demokraatia toimimises muutma või arendama.
Mõiste ähmastumise osas olen nõus, et on väga palju asju, mida me eeldame, aga ei peaks eeldama. Näiteks kodanikuharidus. Me eeldame, et inimesed teavad, mis on demokraatia, mis on demokraatia ja liberaalse demokraatia erinevus. Inimesed ei tea. Meiegi ei tea. Istume siin, aga ei suuda kumbagi ära defineerida, lõpuni ehk ei saagi, aga mingil määralgi küll. Kõik need poliitilise ideoloogia ja riigivalitsemise ABCd peaks olema kodanikuhariduslikus korras selgeks saanud kõigile, mitte ainult noortele inimestele, et ehk järgmine põlvkond hakkab kunagi parem olema.
Välismõju puhul olen nõus, et suurkorporatsioonide globaliseerumine on oht demokraatiale. Facebook mõjutab demokraatiat üle maailma väga negatiivselt. Ka Euroopa Liidu mõju koha pealt olen nõus, aga lahenduse osas eristun. Ma tahaks rohkem demokraatiat Euroopa Liidu tasandile, rohkem hääletamisi, rohkem valimisi, rohkem referendumeid, rohkem kodanikualgatust. Minu vastus ei ole vähem Euroopa Liitu selleks, et Eesti oleks demokraatlikum. See, kui Euroopa Liit vähem sekkub, ei tee meid kuidagi demokraatlikumaks. Võime vabalt olla mittedemokraatlik sellest hoolimata.
Usun, et Šveitsi süsteem oleks väga tore. Mingite mööndustega oleks sellist osalusdemokraatiat võimalik ka Eestisse tuua. Sõltub muidugi, kuidas teha. Brexit on näide, kuidas mitte teha. Kui niimoodi teha rahvahääletusi, oleme ilmselt mõlemad selle vastu. Kui teisiti teha, olen ka mina selle poolt. Šveitsis on see süsteem pika aja jooksul välja arendatud. Inimesed saavad otsuseid eri mehhanismide abil päriselt läbi mõelda – sulle tuuakse detailselt läbimõeldud ja tasakaalustatud argumendid otsuse poolt ja vastu koju.
Jaak Valge: Sinu demokraatialahendus on siis see, et seda peaks viljelema ka Euroopa Liidu tasandil. Ma saan sellest aru ja see on teoorias veenev. Minu arust kuulub demokraatia juurde aga veel üks parameeter, mis on isetekkeline – demokraatia nõuab ühist identiteeti ja seepärast toimib just rahvusriikides. Sellistes kooslustes, kus ei ole ühist identiteeti, demokraatia ei tööta. Või vähemalt ei tööta nii hästi.
Martin Noorkõiv: See ilmselt on osaliselt tõsi ja osaliselt me näeme seda neissamades riikides, kus näeme demokraatia kriisi. Me oleme eri meelel, milles see kriis seisneb, aga Poolas igatahes on demokraatia kriis. Ja minu meelest see kriis seisneb selles, et pole enam ühist identiteeti. Poolas on iseseisvumise tekkimisest saadik ja tegelikult juba enne seda arenenud samm-sammult välja väga eristuvad ja lausa vastanduvad kultuuriruumid, nii-öelda globalistlikum eliit ja mitteglobalistlik mitteeliit. See on muidugi üldistus, aga kultuuriline erisus gruppide vahel on kasvanud nii suureks, et neil on väga vähe ühist. Mulle tundub, et sama on toimunud paljudes riikides.
Ainult üksinda toimetamine pole samas enam võimalik. See kurikuulus käemärk – ok-märk – pole kuidagi seotud Eesti rahvusluse või rahvusega, pole ürgsetest aegadest pärit sümbol, mida taaselustada, vaid globalistlik nähtus. Selles kontekstis, kus teatud väärtuste vastane liikumine on selgelt rahvusvaheline, on vastasleerilt rahvuslikkuse nõudmine paradoksaalselt globalistlik. Aega, kus väärtused arenesid isolatsioonis, pole olnud – need on alati arenenud koosmõjus erinevate riikide, liikumiste, sõdade kaudu.
Jaak Valge: Ma ei ole päris kindel, et Eesti ühiskond lõhestub, ja kui ka nii on, pole ma kindel, et see halb on. Te ei kujuta ette, kui kirglikud vaidlused olid Välis-Eesti kogukonnas okupatsiooni ajal. Hoopis halvem oleks olnud, kui meie saatuse üle ei oleks vaieldud. Vaikelu tähendanuks, et see ei huvita kedagi.
Ei ole mõtet arvata, et rahvusriik on isolatsionistlik. Loomulikult on mõjud alati olemas ja saab olla rahvusvaheliste suhetega rahvusriik. Küsimus on selles, kas me toome kusagil mujal välja kujunenud reegleid ühiskonda, kus need pole veel välja kujunenud või on üleväljakujunenud. Ühiskonnad oma rahvuskollektiivsuses ja identiteedis arenevad autonoomselt ja samas kahtlemata tugevate mõjutustega.
Rahvastikuteadlastega kokkupuutununa ütlen, et vaadake, kui suur inerts on mentaliteedil. Tohutult olulistes asjades, mis tunduvad väga isiklikud – näiteks kui palju lapsi on perekonnas –, on täitsa kindlalt teatavad seaduspärasused, kuidas ühiskonnad eri ajal erinevat moodi arenevad. Näiteks kahte Saksamaad vaadates olid põhitrendid samamoodi, ehkki ühiskondlik pealisehitus oli totaalselt teistsugune. Ometi liikus ühiskond ühise identiteedi tõttu demograafilistes trendides sarnaselt. Ajaloolist identiteedi ja kultuuriruumi ei tohiks alahinnata.
Ilmus Hea Kodaniku demokraatiateemalises sügisnumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
