Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Katrin ja Oliver Vainola armastusega loodud Pesaleidjast on saanud üks Eesti suurimaid varjupaiku. Loe, kuidas nende lugu algas ja mis neid tegutsema paneb.
Kuidas kõik alguse sai?
Pesaleidja varjupaik sai suuresti alguse Katrin ja Oliver Vainola armastusest loomade vastu. 2010. aastal külastas Katrin oma kodukandis Valgas loomade varjupaika, mis oli väheste rahaliste võimaluste tõttu väga räämas ja kurvas olukorras. Näinud kui hästi elavad Tallinna varjupaikade hoolealused, ei suutnud ta kodulinna loomi sellistesse kitsastesse ja ebasobivatesse tingimustesse elama jätta.
“Hakkasimegi Oliveriga Valga varjupaiga vabatahtlikeks ning panustasime oma aega kassidele hoiukodu pakkudes, koeri jalutades, kodulehele loomadest pilte tehes, annetades ja loomi üle Eesti koju transportides,” räägib Katrin. Paar sai kohe aru, et varjupaigal on kõvasti abikäsi juurde vaja – niisiis kutsutigi sõbrad ja pereliikmed kokku ning tehti täielik kapitaalremont. “Siiani on meeles, kuidas me Oliveriga öösel kogu varjupaiga põranda kahekesi ära plaatisime,” meenutab Katrin. “Lõhkusime ära ka majas sees olnud puurid, ehitasime ruumid ringi ja aitasime üles panna uued koerte ja kasside väliaedikud.”
Katrin ja Oliver olid toona vaid 20-aastased noored. Kuigi neil oli pereettevõtte ja hobide kõrvalt juba küllaltki aktiivne elu, mõjus varjupaika sattumine ja sealse kurva olukorra nägemine mõlemale nii tõsiselt, et ei olnud varianti loomi mitte aidata. Tol ajal oli juba olemas ka Pesaleidja MTÜ, mille esimesed asutajad ei saanud paraku organisatsiooni tegevusega jätkata. 2012. aastal lepiti kokku, et Pesaleidja projekti võtavad käsile hoopis Katrin ja Oliver.
Armastus üksteise ja heategevuse vastu
Tänaseks on heategevusest saanud Katrini ja Oliveri elustiil. Igakuiselt toetavad nad erinevaid südamelähedasi heategevusorganisatsioone. Paaril on kodus kaks pisikest koera ja nad on aastate jooksul Pesaleidjast adopteerinud seitse kassi, kellest hetkel on elus kolm nurrikut.
Kuigi abikaasad juhivad lisaks Pesaleidjale ühist raamatupidamisfirmat ning veedavad suurema osa päevast koos, pole nad üksteisest sugugi tüdinud. “Me käime aeg-ajalt veel koos trennis ka,” naljatleb Katrin. “Aga kuna me elame päris aktiivset elu ja päevas juhtub tihti rohkem, kui mõnel inimesel terve kuu või aasta jooksul kokku, siis pole seni tekkinud olukorda, et igav hakkaks või teineteist ära tüüdata suudaksime.”
Katrin ja Oliver leidsid üksteist 16 aastat tagasi. “Kohtusime juhuslikult ühel minu sõbranna ja Oliveri venna korraldatud peol, kuhu ma ei pidanud üldse minemagi,” meenutab naine. “Tundub, et see oli saatuse poolt nii määratud, sest nemad ei ole enam paar, aga meie abiellusime seitse aastat tagasi.”
Proovikivid ei löönud jalgealust kõikuma
Katrin tõdeb, et Pesaleidja teekond pole olnud kergete killast. “Kuna võtame loomi muuhulgas teiste varjupaikade eutanaasia nimekirjast, on meie loomad tihti haigemad kui mujal ja nendele tehtavad kulutused suuremad,” selgitab ta. Siiski on põhjust rõõmustamiseks, kuna võrreldes kümne aasta taguse ajaga on loomadel täna parem ja tingimused varjupaikades tunduvalt paranenud.
Nagu iga suure ettevõtmisega, esines ka Pesaleidja ülesehitamisel mitmeid proovikive, millest esimeseks kujunes Katrini suur kassiallergia. Kodus katsetati esialgu mõne haige kassipoja ravimisega ning paari üllatuseks hakkas allergia mõne aja pärast hoopis taanduma. Järgmiseks katsumuseks oli inimeste erinev nägemus sellest, kuidas peaks loomi aitama- küsimus, mis on tekitanud läbi aegade erimeelsusi. “Tihti ollakse väga naiivsed või õndsas teadmatuses, kui hull on tegelikult kodutute loomade ja lemmikute reaalne olukord,” nendib Katrin. “Et tänapäeval hukatakse endiselt tuhandeid üleliigseid kodutuid loomi ja kui suur hulk neid tänavale hukkuma jääb.” Suurimaks muutuseks kujunes aga Katrini lapseootus – tervislikel põhjustel tuli varjupaika kiiresti juht leida, kes suurema osa tema ülesannetest enda peale võtaks. Raskustest läbitulemine on viinud suurte võitudeni – Pesaleidja on tänaseks koju saatnud ligi 6000 looma ning hoidnud ära enam kui 200 000 uue kodutu looma sünni. 11 aasta jooksul on MTÜ orgaaniliselt kasvanud ning palganud juurde abijõudu – juhatajast kommunikatsioonijuhini. Abielupaar on endiselt juhatuses vabatahtlikena ning nii isiklikult kui läbi oma Rewilo gruppi kuuluva raamatupidamisfirma annetanud Pesaleidjale üle 35 000 euro. Hetkel on Pesaleidja armsad hoolealused kokkuhoidva kollektiivi tugevates kätes.
Fotol Katrini ja Oliveri Pesaleidjast adopteeritud Riks, Jennifer ja Hugo Poiss.
Viiendad Annetamistalgud toimuvad 28. novembril. Leia veebilehelt annetamistalgud.ee südamelähedane algatus ja toeta seda annetusega või muul algatuse juures märgitud moel.
