Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Mis on põhimõtteliselt valesti lauses: “Ma soovin, et mu annetust kasutataks ainult hädasolijate aitamiseks, mitte kellelegi palkade või muude püsikulude maksmiseks!”?
Nagu meie siin, nii pühendavad teisedki meediakanalid neil päevil tavalisest enam tähelepanu heategevusteemadele. Üks ajakirjanik saatis mitmele organisatsioonile rea küsimusi nende lõppeva aasta kohta, millest üks kõlas: “Kas olete kogenud, et inimesed pelgavad annetada, kartes et nende raha ei jõua abivajajateni, vaid läheb administreerimiskuludeks?”.
Võin ilmselt kõigi nimel vastata, et jah, muidugi on seda kogetud. Administreerimiskulud, üldkulud, püsikulud – mida need endast täpsemalt kujutavad, on sageli ilmselt pelgajale endalegi segane, mis vast ka seletab pelgust. Ent tavaliselt võetakse see kokku lauses: “Ma ei taha, et minu annetust kasutataks kellelegi palga maksmiseks.”.
Oletame, et see meie ütleja töötab ettevõttes, mis tegeleb juustu tootmisega. Kas nüüd just otse tootmisliini taga – võib-olla ka seda –, aga äkki näiteks hoopis uute juustusortide väljatöötajana, müügijuhi, raamatupidaja, valvuri, koristaja, sekretäri või juhatajana. Kõik need on ju vajalikud ametid, et juust meie leiva peale jõuaks.
Õhtul pärast tööd läheb ta toidupoodi ja kassasabas näeb, et tema ees seisjal on korvis just nende firma juust. Tean omast käest, milline ärevus on ajakirjanikul, kui ta näiteks bussis märkab, et võõras inimene hakkab lugema tema artiklit. Mis ta näoilme ütleb, kas ta loeb lõpuni? Nii et küllap võib midagi sarnast tunda ka meie juustutootja.
Aga mida ta kuuleb, kui juust on kassast läbi piiksutatud? “Ei, nii palju ma küll ei anna! Öelge mulle ainult piima ja laabi ja maitseainete hind, ma maksan ainult nende eest.”
Muidugi ei saa selline olukord päriselt juhtuda, ent kui juhtuks – ja mitte üks kord, vaid päevast päeva ja seda peetakski loomulikuks –, küllap tunneks meie juustutootja end kaunis solvatuna, et tema panust miskiks ei peeta. Pealegi, kui ta oma töö eest palka ei saaks, mille eest ta siis endale ja oma perele õhtul poest süüa tooks, küttearved maksaks või näiteks vahel kinos käiks? Kõik need asjad on ju seotud kellegi tööga, kes omakorda õigustatult selle eest palka soovib.
Jättes kõrvale igasuguse pühaliku retoorika, on ju ka vabaühendustes tehtav samasugune töö nagu näiteks juustu tootmine. Küll selle vahega, et erinevalt juustust ei maksa vabaühenduse tehtu eest alati otsene tarbija, näiteks perevägivalla ohver või puudega inimene, vaid keegi teine – vahel maksumaksja, aga meid huvitava teema puhul annetaja. Erinev on ka see, et kui üks juustutootja majandusraskuste pärast uksed suleb, on see küll tragöödia tema töötajatele – kes võivad nüüd hakata vajama mõne vabaühenduse ja annetajate abi –, ent ilmselt mitte niivõrd tarbijatele, sest eks juuste leidub ju ikka. Vabaühenduse kadudes ei pruugi tema aidataval inimesel aga kellegi poole pöörduda olla.
Nagu juustu tootmisel, nii on ka inimeste aitamise juures erinevaid ülesandeid, mis lõppeks kõik ikkagi samale eesmärgile pühendatud. Teeme ühe lihtsustatud arvutuse. Oletame, et meil on võimalik toetada vaegkuuljate organisatsiooni 300 euroga, mille eest saaks kuuldeaparaadi üks inimene, kes seda ise osta ei jõua. Alternatiivina saaks vabaühendus seda aga kasutada palga maksmiseks inimesele, kelle töö on uute rahastajate leidmine, ning selle tulemusena hangib ta organisatsioonile 3000 eurot. Sel juhul on meie annetus aidanud ühe inimese asemel kümmet.
Aiman vastuargumenti. Meie juustutootja võib öelda, et mis me targutame – “Ma vastutan ühes kohalikus seltsis ürituste korraldamise eest ja aeg-ajalt käin loomade varjupaigas abiks ega oota selle eest mingit palka. Miks teised organisatsioonid ei võiks samamoodi toimetada?”.
Suures osas toimetavadki ning vabatahtlikud teevad Eestis igal aastal ära töö, mille hulk võrduks 10 000 inimese igapäevase panusega kella 8-17. Tänu tublidele vabatahtlikele on elu Eestis kõvasti parem, ent nagu eilses saates nägime, on ka probleeme – ja nende lahenemist soovime me kõige enam –, kus abi ei tohiks sõltuda sellest, kas aitaja parajasti jaksab või viitsib.
Kasu helde annetaja poolt puudustkannatava pere lapsele jõuludeks kingitud spordivarustusest jääb ilmselt napiks, kui laps ei saa trennis käia, sest pole treenerit, spordisaali ei köeta või see asub lihtsalt kodust kaugel ja ta ei saa sinna kohale. Treeneri palk, saali elekter ja küte, transport – kõik need on need neetud püsikulud.
Võin küll kinnitada, et Eestis pole ühtegi vabaühendust, mille töötajad igavleks mahagonist kirjutuslaudade taga ja mõtleks, mida küll peale hakata kõigi nende Swarowski kristallidega, mida nad oma palga eest ostavad. See ei tähenda, et meie vabakonnas poleks raiskamist või ebaefektiivsust. Ent seda ei näita meile paljalt kulud, vaid esmajoones meie juba varem õpitud põhiküsimused: kui paljusid, mil määral ja kui pikaks ajaks organisatsiooni töö aitab. Nende põhjal saame erinevaid vabaühendusi võrrelda ja toetada neid, kus meie annetus endaga enim kasu kaasa toob.
Tekst ilmus Vikerraadios päevakommentaarina 9-osalise Heategevuskooli raames.
