Huvikaitsja seitse õppetundi
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Vabaühenduste Liidu huvikaitsejuht Alari Rammo jagab oma kogemusi, kuidas võita sõpru ja mõjutada poliitikat, ehk peamiselt nippe, mis oma huvide edendamisel ikka üldse ei tööta.
Kirja teel ei veena kedagi
Kirja võid saata pärast, kui kõik on läbi arutatud ja kokku lepitud, et asi oleks ametlikum ja märk maha jääks. Või kui kavatsed avaliku kirjaga käivitada pikema skandaali (nõuab iseäranis head ettevalmistamist ja vastupidamist). Muidu võid sama hästi kirja saatmata jätta, sest 30 päeva jooksul saad kuiv-tühja vastuse: väärt ettepanek võetud teadmiseks, aga mitte arvesse. Sellisegi vastuse peale ei tule närvi minna, vaid teisiti proovida.
See-eest näost näkku sama küsimust arutades muutud sa ekraani tagant inimeseks, ametnik kuulab tähelepanelikumalt ja võib mõistagi. Kaugeltki kõik meist ei oska ka selges keeles kirjutada. Just seepärast peetakse näiteks kohtus üldiselt istungeid, mitte kirjalikke menetlusi. Jah, helistamine on vahel hirmutav, aga olen täiesti võõralt ametnikult saanud lühikese telefonikõne käigus ammendava vastuse.
Kirja teel olnuks tulemus kindlasti aeglasem ja vähem aus, sest esiteks ei taheta kõiki argumente ehk probleemide tõelisi põhjusi siiralt kirja panna – miks on ka kabineti memod ja istungid kinnised. Teiseks nõudnuks kiri maja sees kolmes osakonnas kaks nädalat kooskõlastamist ja lõpuks, pärast õigusosakonna lihvi, ei saagi normaalne inimene enam vastusest aru.
Ehk siis ka võõrale inimesele võib täiesti julgelt helistada, sest kõik suhted on kusagilt alguse saanud. Edukam oled muidugi, kui liin on sisse seatud enne teema jõudmist keemistemperatuurini.
Skandaali saad teha ühe korra
Millal sa viimati talitasid teise inimese tahtmise järgi, kui ta su peale karjus või tänitas stiilis ma-ju-ütlesin? Mul ei tule endal küll meelde. Pigem ei võta ma teise sõnumit tõsiselt, kui vorm on täiesti vastumeelne. Huvikaitses võib sama juhtuda vastupandamatust soovist tormata oma hirmuga esimese asjana meediasse ja nõuda jalamaid rahastuse suurendamist või vastutaja lahtilaskmist.
No hüva, võib-olla pole avaliku konflikti võimalus vaid korra elus, aga kui sulle tundub ikka mitu korda aastas (juhtumisi riigieelarve koostamise perioodidel) vajadus draamat teha, võib probleem olla kusagil mujal. Äkki on asi hoopis sinu suhtlusviisis? Ametnik või eriti poliitik on samuti inimene oma emotsioonidega, mille sekka käib mõnikord jonnimine. Ah et ta ei tohiks seda teha ja peaks neutraalsuse ning paksu naha säilitama? Unista edasi, seda ei juhtu, keegi pole täiuslik.
Meedia roll huvikaitses on üldse üle hinnatud ja kipub suhteid pigem rikkuma, sest minnes avalikuks ei kontrolli mina sõnumit ega konteksti, vaid ajakirjandusel on oma (äri)mudel, kuidas minu infot edastada, mis tsitaadikatkeid missuguses soustis serveerida ning mitu vinti pealkirjale otsa keerata.
Kui ma pole täiesti kindel, et soovitud eesmärk skandaali järel saabub, võin pärast avalikku konflikti olla hoopis keerulisemas olukorras, sest mul on ka pärast hädakisa vaja samade inimestega läbi saada, keda just avalikult häbistasin. Sarnast mängu harrastavad poliitikud, olles eetris sõjakad ja kaamera sulgudes sõbrad edasi; või seletades Brüsselis, et ah üks või teine sõnum olid ju riigis sisetarbimiseks, et lollide hääli meelitada, tegelikult usume ikka Euroopa ühtsusse edasi. Ent neist ei peaks ometigi eeskuju võtma.
Liialdamine pole tõsiseltvõetav
Kui eelmine olukord kirjeldas meedia kaudu suhete rikkumist, siis sarnase tulemuse saavutad hüsteerilisevõitu suhtlemisstiiliga koosolekutel või kirjalikes tekstides. See vana hea hundi hüüdmise kujund, tead küll. Õnnetuseks tegutseme pihusinfo keskkonnas, kus silmapaistmiseks tuleb teistest üle karjuda, aga see on ju kõigile ebameeldiv ja kuidagi võiks helistiku madalamalt võtta, sest lõpuks on kas kõik kurdid või ei kosta kellegi hääl enam välja.
Emotsionaalsuse asemel üritan tõestada oma seisukohti pildi, arvude või loogiliste põhjendustega; seda suutmata on mu väited ju tegelikult valed. Sageli kipub aktivistide esimene reaktsioon olema pealelend loosungitega, nagu vaat see ongi konna keetmine või et nüüd algas minu valdkonna vaikne suretamine või lausa lõplik ja teadlik hävitamine. Merike, sa oled samu traagilise kõlaga klišeesid loopinud varsti 30 aastat, on sest tõesti kunagi tolku olnud? Miskipärast oled sa ka ikka veel elus. Ja samas ametis.
Miski pole muidugi mustvalge, vahel ongi olukord nii halb, et targem on ise tagasi astuda või mõnest komisjonist lahkuda, kui näiteks kaasamine on pahatahtlikult teeseldud. Viimast olen ma aga väga harva kohanud, enamasti on probleemid protsessi disainis, inimestevahelistes suhetes või vastandlikes soovides. Uste paukudes lahkumine toob kaasa uue mure: kui ma pole samas toas, pole mul enam infot ehk tegelikult võimalustki mõjule pääseda. Nii et kasuta seda võtet erilise ettevaatlikkusega, sest edukat enesetappu saab teha vaid ühe korra.
Ettevaatust kiusajaks muutumisega
Kui eelnimetatud suhtlusviise tajub teine pool juba üpris vägivaldseina, peab tubli aktivist oma tööriistadeks veel agressiivsemaid nagu meeleavaldused ja meilikiusamine. Eesmärgiga iga nädal, päev või tund otsustajale meelde tuletada, et sinu arust pole see või teine okei, et ta sulle silma vaataks, su plakateid ja kirju loeks ning tulemusena oma käitumist muudaks.
Tänavaaktivismil ja ebamugavuse tekitamisel on kindlasti oma roll ja mõju, aga rohkem toimib miiting mõttekaaslaste liitmiseks või korra meediasse saamiseks kui päriselt poliitikat muutvana. Võte “kirjuta oma saadikule” on lõppenud punktis, kus rahvaesindaja teatab, et oleks isegi poolt olnud, kui ta postkast ei ummistunuks sadadest meilidest. Trots on vägivalla peale palju ootuspärasem reaktsioon kui vaikne alistumine.
Taas – on tal õigus jonnida ehk inimene olla? Vahet pole, sest ta on tugevam ja saab seda endale lubada, ning muuta saan rohkem ennast kui teda. Ja tema kiusamisega alustasid ju sina. Poliitiku nihukese käitumise tahame omakorda kella külge panna, mis võib olla legitiimne eesmärk, aga seda vähem on järgmisel korral lootust temaga üldse jutule saada. Mõtle ehk hoopis, millist positiivset olukorda või uut teemat talle vastu pakkuda, kus fotole jääda. Poliitika on kompromisside kunst, mitte nullsummamäng.
Komisjonid pole kaasamine
Nonii, sa oled lõpuks tänavalt laua taha kutsutud. Komisjonil või töörühmal on maailmamuutev nimi, toas mitukümmend inimest, kõik tunduvad kohal olema, isegi juhtimine on otsustatud teha rotatsiooni korras vaheldumisi vabakonnaga.
Kas tõesti algas täiuslik kaasamine? Vastupidi. Koht laua taga ei ole veel sinu kuulda võtmine, vaid kõigest tool ja halb kohv. Mida laiem teema, seda suuremaks venitatakse kaasatute ring, mis lõpeb praktikas nii, et selle issanda loomaaia kokkusaamised kujunevad inforingideks, mille materjalid võinuks vabalt meili panna. Või täielikuks tsirkuseks, nagu Sigrid siin ajakirjas kõlavast valitsuskomisjonist meenutab. Pidades komisjone esinduskogudeks, kus tuleb tingimata platsis olla, on su tool läinud maksma komisjoni tegeliku tõhususe.
Sisulist arutelu pole ka parima juhiga võimalik pidada mitmekümne inimesega ja lõpuks oled jälle õnnetu, miks see kaasamine nii näiline on. Sest vorm on vale: suuremad koosseisud on pigem vahepeal läbi arutatud küsimuste kinnitamiseks, legitiimsuse andmiseks. Vahetum debatt käib väiksemates töörühmades ja löögile tuleb saada seal. Rahulikult, loosungiteta. Ka lõppfaasis kogu komisjoni ees uuesti rusikatega vehkimine on valdavalt piinlik ja mõjuta. Ametnik kannab eriarvamused krimpsus näoga protokolli, aga samal ajal kirjutab telefonis su nime kõrvale “hull”.
Eelnõud pole aruteluks
Kaasamise põhihäda olla lühikesed tähtajad eelnõu kommenteerimiseks. Tegelikult peaks suhtlus huvirühmadega toimuma palju varem, eelnõu on tihti juba tulemus või vahefiniš. Sõltuvalt kavandatud jõustumistähtajast ei pruugita tekstis enam olulisi muudatusi teha ja küsimus pole, kuidas kahe nädalaga liikmeskonnas seisukoht kujundada, vaid mida kuradit sa kaks eelmist kuud tegid.
Endale olen sõnastanud eesmärgi nii, et ma pole edukas, kui saan nelja päeva asemel neli nädalat kommenteerimiseks, vaid kui olen ise eelnõu kirjutanud. Koosloomes, mitte ülalt kaasatuna. Kui mu arvamust varem ei küsitud, otsin vastust esmalt peeglist. Ametnikul võib olla kohustus kaasata, aga mitte mind usaldada. Viimane tuleb välja teenida.
Kui saan kommentaaride tabelis sisutu vastuse mittearvestamisest, pole ametnik mu kirja mõttest võib-olla aru saanud ega oskagi siis sisulist vastust anda. Hiljuti just juhtus, endale tundus kõik ilmselge, aga kui kümme aastat polnud minust aru saadud, oli järjekordse kirja saatmine taas viga. Olukorda saanuks ennetada kiiret näost näkku kohtumist küsides, saamaks aru, mis lootust selles faasis üldse on, kus kulgevad jõujooned, tegelikud takistused, vastandlikud huvid. Ametnikud on muide teinekordki tahtnud huvi pärast hoopis minu kontoris kohtuda.
Edu võib sind küll saata, kui lähed otse ministri või riigikogu liikme jutule, ent jällegi pead hindama, kas niimoodi vastutavast ametnikust üle sõitmine sulle mõne järgmise küsimusega kallimaks ei lähe.
Je suis süvariik
Huvikaitsja ideaal on kokkuvõttes … süvariik. Mitte selline, kus otsuseid mõjutavad varjatud huvid ja kallutatud õiguskaitseorganid, vaid kus ma olen ametniku või poliitikuga võrdne partner, kus tema tõmbab minu arvamuse saamiseks kiire kõne peale nagu oma kolleegile, kus mul on asekantsler või minister Messengeris. See kõik nõuab aastaid tööd, kannatlikkust, viisakust, kompromissivalmidust ja lisaks enese jälgimist, et ikka avaliku huvi eest seisaksin.
Pisut aitasid meid kõiki mullused valimised ja tänavune kriis, sest suhted ametnike ja huvirühmade vahel on ootamatult soojenenud – demokraatiat tuleb nüüd kaitsta valitsejate endi eest, olgugi nad vormiliselt demokraatlikult valitud. Kui see on süvariik, siis ainult sellises riigis …
Ilmus Hea Kodaniku suvenumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
