Kaupo Vipp: Hea kodaniku esmane mure peaks olema looduslik elukeskkond
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Peagi ilmuva jätkusuutlikkuse-teemalise Hea Kodaniku ajakirja avaessees kirjutab Kaupo Vipp, miks vajame väärtushinnangute, kultuurinormide ja elustiili muutust.
Ökoloogiast laenatud termin “jätkusuutlikkus“ (sustainability) tähistab bioloogiliste süsteemide omadust säilitada oma mitmekesisust, arengute tasakaalu ja eluvõimelisust määratlemata aja jooksul. See on teatud eritüüpi süsteemide tööprotsessi tulemus, mitte teoreetiline printsiip süsteemide loomiseks või kujundamiseks.
Keskkonnaprobleemide teravnedes, koos nn “rohelise mõtlemise“ kiire tõusuga, jõudis väljend 1980ndail aastail avalikku kõnepruuki. Nüüd on “jätkusuutlikkus“ saanud üheks lemmikväljendeist bürokraatia- ja poliitikaalastes tekstides. Algselt kasutuses seoses inimühiskonna arenguprobleemidega (jätkusuutlik areng), on seda tänaseks asutud parasiitsõnana lükkima suvalisse konteksti. Pahatihti oksüümoronide sõnastamiseks, nagu näiteks “jätkusuutlik majanduskasv“. Muidugi mõistab igaüks järele mõeldes, et lõplikus ruumis – nagu inimliigi majandustegevus planeedil Maa – pole lõputu kasv lihtsalt võimalik. Aga reaalpoliitiliste kaalutluste sunnil sisaldab selliseid loogikavigu koguni ÜRO säästva arengu eesmärkide loend.
Keskkonnahoiu osas on üldlevinud lootus, et meie jätkusuutlikkuse (st tsivilisatsiooni ja looduskeskkonna kestva kooseksisteerimise võime) tagaks ressursside tarbimise kahandamine. Samas jätkub elanikkonna eksponentne kasv, lisades planeedile 230 000 inimest päevas, ligi 88 miljonit aastas [1]. Igaüks neist vajab oma eluks ressursse. Samuti ei saa pideva kasvuta hakkama tänaseks välja kujunenud sotsiaalsüsteemid, pangandus jms. Muidugi nõuab vastav majanduskasv planeedi taastuvate ja taastumatute ressursside tarbimise pidevat kasvu, välistades jätkusuutlikkuse.
Näiteks tarbis inimkond 2017. aastal juba augustikuuks ära selle ressursside koguse, mis looduses ühe aastaga taastuda suutnuks (mets, kalad jms). Globaliseerunud majandus jätkab kokkupõrkekurssi planeedi võimalustega maavarade, eluslooduse, puhta joogivee, saastetaluvuse, kliimastabiilsuse jne osas. Analüütikud on ammu prognoosinud, et see kurss toob lisaks kaasa ebavõrdsuse kasvu, ühiskondi tasakaalustava keskklassi hääbumise, kodusõjad, ressursisõjad riikide vahel ning majandus-, kliima- ja sõjapõgenike voolu, alustades planeedi enim ülerahvastatud piirkondadest.
See, kui palju iga inimene tarbida soovib, mõjutab inimkonna globaalset “jalajälge“. Võitjad ei ole need, kellel on surres rohkem asju. Kui püüaksime igale planeedil elavale inimesele tagada elustiili, mida täna maailma jõukaimates riikides viljeletakse, vajaksime viit planeeti Maa. See pole ilmselt võimalik. Nii saab jätkusuutlikkuse tegelikuks väljakutseks inimeste seniste väärtushinnangute, kultuurinormide ja elustiili muutus – teadvustamine, mida me siis ikkagi tegelikult eluks vajame. Ka siis oleks raske kujutleda, et kõik rahvad lepiksid oma tänase olukorraga. Pideva alatoitluse, veepuuduse, alalise sõjaseisukorra jmt hädade tõttu kannatavaid inimesi on ju tänaseks rohkem, kui oli planeedil kokku rahvast 20. sajandi alguses.
Tekkinud seisus realistlikult tulevikule mõtlev kodanik ei saa tööstusühiskonnale omase elustiili säilitamist pikemas perspektiivis eesmärgiks sättida. Vaja on üldkriisi ennetavat “organiseeritud taandumist“ oluliselt madalama, kuid ikkagi talutava heaolu suunas, et vältida langemist täielikku kaosesse globaalkriisis. Lokaalseks jätkusuutlikkuseks annab lootust meie kodumaa senisäilinud loodus, puhas põhjavesi, kõige kiuste osaliselt säilinud elurikkus metsades, soodes, jõgedes. Nii peaks hea kodaniku esmane mure täna olema, et Eesti elukeskkonda, me tulevase jätkusuutlikkuse alust, viimasel hetkel ära ei lagastataks. Ei vahetataks väärtusetute klaashelmeste vastu, nagu paljude maailma maade ja rahvaste loodusega on juba juhtunud. Tarkust ja julgust meile selleks!
[1] Kasvuprotsent oli suurim 1965–1970, mil 2,1% aastas tähendas (ca 3,5 mld*2,1%) ligikaudu +70 mln inimest aastas. Praegune väiksem näit 1,18% aastas esindab aga suurimat summaarset kasvunäitu inimajaloos (ca 7,5 mld*1,18%=) umbes +88 mln aastas.
Ilmus Hea Kodaniku kestliku arengu teemalises kevadnumbris.
