Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Hiljuti saatis üks tuntud Eesti poliitik toimetusse kirja oma nägemusega maailmast. Äsja oli ta pälvinud tähelepanu sõnumitega valge rassi peatsest hukust. Teate küll, kellest jutt on. Ta taotles üsna intensiivselt, et kui Ekspress Grupi väljaanded teda juba tümitavad, andku siis talle ka võimalus ta enda lugu kuuldavale tuua.
See on päris tugev argument. Ükskõik mida meedia teravikuga torgata saanud inimesed ka ei arvaks, üritab ajakirjandus tänases Eestis olla oma oskuste piires objektiivne. Jätame kõrvale kõik moraalsed kriteeriumid ajakirjanduseetikast. Kui hakata pooli valima, siis kaua hinges ei püsi.
Mis tähendab, et muidugi vaatasin teksti läbi. Natuke naljakas, näiteks palju juttu teemal, kuidas teda kalli käekoti pärast mõnitati. Aga siis tuli jälle sisse “oht valgele rassile” ja artikkel lendas pikemata prügikasti. Nagu mu kolleeg märkis, võinuks lugu isegi ilmuda, kui see olnuks ainus. Kuid teatud väljendid asetavad inimese väljapoole tavalisi valikukriteeriume. Natuke sama, kui keegi, ilus ülikond seljas, voorimehe kombel roppusi suust paiskaks (kunstipärane ropendamine vajab kõrgemat meisterlikkust, ent see on hoopis teine teema).
Ennekõike tuginesin oma otsuses kõhutundele. Tegelikult on seda ratsionaalselt väga raske kaitsta. Pole ju raske kujutleda end mõnes teises olukorras, näiteks vabalt mõtleva inimesena Venemaal. Kui ma peaksin seal piisavalt laia levikuga väljaandes ütlema näiteks, et Putini bande on ohuks Vene rahvale, võib kergesti lajatada paragrahviga 282 “Ekstremism”.
Ei taha ju muutuda selliseks kui “nemad”. See liberaalsele demokraatiale omane nõrk tagauks annab võimaluse nii vihakõnelejatele kui ka terroristidele. Niisamuti kui käib vastu mõte hakata lennujaamas profileerima inimesi nende usutunnistuse järgi, pole ju tegelikult variant üks arvamus meediast täiesti välja lülitada.
Mingi aeg aitab, kui raevuleek mõlemalt poolt korraks hapnikuta jätta, aeg maha võtta. Mitu nädalat ilmusid Eesti Päevalehes, Delfis ja Eesti Ekspressis pagulasteemalised artiklid kommenteerimisvõimaluseta. Räige vihakõne leidis küll tee teiste artiklite juurde, kuid selge, et otsese väljapääsu puudumine teda ikkagi summutas. Kuid ajutine ei tohi muutuda alaliseks.
Minu jaoks on kriteerium lubatu ja lubamatu määratlemisel lihtne. Sa võid öelda, et Ivan on tõbras. Küllap on tegemist Ivani vabade valikute tulemusega – niisamuti kui tema vastus sulle. Aga kui sa ütled, et Ivan on halb, sest ta on venelane (isegi kui su lauseehitus paneb selle varjatumasse konteksti), on see vihakõne. Ivan ei saa oma sünnipärasse midagi parata – ja miks ta peakski?
Pealegi on argumentum ad hominem nii ehk naa halb alus diskussiooni algatamiseks. Kuidas ma panen ühele poole inimese, kes räägib immigratsioonipoliitika nüanssidest, ja teisele kellegi, kes kutsub oma vestluskaaslast ahviks? Pealegi ei saa me ju kindlad olla, kas mõni ebasõbralik naaber mitte vihakõnet meelega ei provotseeri.
Siin tulebki mängu ajakirjaniku vastutus. Tunnetada, et see sõnum ei lisa midagi, vaid üksnes mürgitab arutelu. Praeguses infoühiskonnas poleks tegemist tsensuuriga, oma blogi saab üles panna igaüks. Aga meedia ei pea seepärast räuskajat püünele tõstma.
Artikkel juhatas sisse ajakirja Hea Kodanik vihakõneteemalise numbri sügisel 2015.
