Kui kestlikult meil läheb? Eesmärk number 11. Jätkusuutlikud linnad ja kogukonnad
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
ÜRO seatud 17 kestliku arengu eesmärki on suured ja laiad, sisaldades kokku pea paarsada alaeesmärki. Saamaks ülevaadet, mis nende valdkondade sees toimub, palus Andrei Liimets ekspertidel vabakonnast ja mujalt kirjutada, milline pilt Eestis ja Eesti perspektiivist paistab ning kuidas eesmärgid aastaks 2030 päriselt täidetud saada võiks. Innovaatilisest majandusest kirjutas Kadri Koppel Linnalaborist.
Mis teeb ühe linna jätkusuutlikuks? Ennekõike peab olema inimestel võimalik selles linnas või asumis elada, mis tähendab, et neil peab olema mõistlik töö ja mõistlike kuludega elukoht.
Suur hulk “parematest“ töökohtadest koondub Eestis Tallinna. Ühtlasi on Tallinnas ka keskmise palgaga võrreldes ebaproportsionaalselt kõrged üürihinnad. Samas leidub Eestis aga teisi imelisi linnu, kus võiks olla lahe ja jätkusuutlik elada, kuid kus väljavaated tööturul on peaaegu olematud. Selleks et Eesti kontekstis saaks üldse rääkida linnadest mitmuses, on ülimalt oluline, et riiklikud tööandjad koliksid üle Eesti laiali. See protsess on valus, aga Eesti jaoks hädavajalik. Hea meel on tõdeda, et esimesed julged sammud on selle eesmärgi poole tehtud.
Töökohtade olemasolu väljaspool pealinna on jätkusuutlike linnade eeltingimus. Samas on oluline, millised need töökohad on. Rootsist leiab mitu näidet keskmise suurusega linnadest, kus kiirteede veerel paiknevad IKEA-laadsed suurtööandjad on elu linna südamest välja imenud. Eestis IKEA-t küll pole, aga ostukeskuse ruutmeetreid inimese kohta on meil siiski rohkem kui üheski teises Euroopa riigis. Viimane ongi ehk jätkusuutliku arengu kontekstis kõige suurem murekoht, sest äärelinna ostukeskused soodustavad nii raiskavat maakasutust, autostumist kui ka kiiret ja üleliigset tarbimist.
Töökohad, mida Eesti linnadesse tahame, on innovaatilised rohemajanduse (väike)ettevõtted, mis pakuvad tööd kohalikele nutikatele inimestele ja murravad läbi Euroopa turule, sest müüdav toode/teenus on kvaliteetne.
Selleks et Eesti linnad oleksid jätkusuutlikud, peame tublisti ümber mõtestama, kuidas me liigume. Parendada tuleb rattateede infrastruktuuri ning edendada ühistranspordivõrku ja -kvaliteeti. Säästvasse transporti ei tule investeerida mitte üksnes ökoloogilise jalajälje vähendamise eesmärgil, vaid ka seetõttu, et aktiivne transport parandab inimeste tervist ning loob sidusamat, sotsiaalsemat ja atraktiivsemat linnaruumi.
Aina rohkem on uuringuid, mis näitavad, et tervet, pikka ja õnnelikku elu elavad inimesed, kes on sotsiaalselt integreerunud ja kelle igapäevaelus on kohta ja ruumi ka juhuslikeks vestlusteks. Sellist keskkonda – kohtumisi soosivat avalikku ruumi – saab teadlikult luua, ehitades jalakäijasõbralikke tänavaid, tegevusi pakkuvaid parke ja väljakuid. Eesti linnadest on selles vallas kindlasti tubli Tartu, kus elule majade vahel on viimastel aastatel rohkesti tähelepanu pööratud.
Kuidas saavad vabaühendused panustada jätkusuutlikesse linnadesse? Selleks et saaksime luua jätkusuutlikumat elukeskkonda ja elada tervemat ning paremat elu, peame olema jätkuvalt nutikad, teravad ja koos lahendusi otsima. Vabaühendustel on keskne roll linnade ja asumite sotsiaalses infrastruktuuris. Jätkusuutlik areng ei ole kaugeltki öko-tehnoloogiline küsimus.
