Lauri Lugna: Rohkem hoolivat uudishimu!
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Ministreid avalikkus tunneb, sageli palju pikemalt ministeeriumides rügavaid kantslereid oluliselt vähem. Siseministeeriumi kantsleri Lauri Lugnaga vestles ametnikutööst, poliitikakujundamisest ja koostööst vabakonnaga Andrei Liimets.
Sobilik on alustada küsimusest, kuidas kriisiaeg ja terve inimpõlve jaoks harjumatu olukord sinu tööd on mõjutanud?
Tänaseks on taas rahulikum (intervjuu leidis aset mai keskel – toim). Kuni märtsi keskpaigani käisin valitsuskabinetis üle päeva mõneks tunniks, aga sealt edasi tulid paariks nädalaks täistööpäevad hommikul kaheksast õhtul üheteistkümneni, kõige pikem isegi kella kaheni öösel. See oli üliintensiivne. Isegi mu kuueaastane poeg hakkas küsima, et kuule, kas sa oled tööd vahetanud? Hästi kiirelt pidi kaasa mõtlema valitsuse erikomisjoniga, millistele nuppudele vajutada, milliseid piiranguid rakendada, mis need maksavad.
Pärast kolme aastakümmet vaba riigi poliitikakogemust ja kodanikuharidust saab ehk enamik inimesi enam-vähem aru, mida minister teeb, vaevalt aga, mida kantsler teeb. Kuidas sa lühidalt seletaksid?
Kantsler on mõnes mõttes liim, sidustaja poliitikute ja erakondade ning ametkonna vahel. Kantsleri roll on ühtpidi võtta vastu ja tõlkida ministeeriumi haldusala jaoks ümber ministri ja valitsuse ootused ja eesmärgid ning need operatsionaliseerida: mida ja mis aja jooksul ära suudame teha, mis on eelnevad sammud, mis on järgnevad sammud. Ja teistpidi omakorda peegeldada vastu ametkondade analüütikat, valikuvõimalusi ja teadmisi, kuidas midagi teha või miks on varem otsustatud ühe või teise valiku kasuks.
Eesti omapära on see, et erakondadel pole suuri mõttekodasid nagu Lääne-Euroopas, kus on rohkem nii-öelda ministeeriumide ja ametkondade välist poliitikaanalüüsi, mille abil minister tuleb välja juba põhjalikult läbimõeldud muutuste raamistikuga. Seega ametkondade, ministeeriumi ja kantsleri roll on seda kõike edastada ning teistpidi võtta uued ootused teadmiseks ja leida võimalus nende teokstegemiseks.
Ma olen alati öelnud, et kantsler on neljas eri rollis. Esiteks on ta oma ministeeriumi tippjuht – siseministeeriumis näiteks 200 töötajale. Teiseks on ta oma haldusala tippjuht – meie puhul 8000 inimest kuues asutuses ja 3000 inimest vabatahtlikena panustamas. Kolmandaks on ta ministri igapäevane nõustaja. Ja neljandaks on ta kantslerite tiimi liige, kellega me koguneme iga nädal ja valmistame ette teemad, mis on valmis valitsuse istungile viimiseks või mis vajavad veel läbirääkimisi.
See viimane on ehk nauditavaim neist neljast rollist, sest riigisekretäri eesistumisel kantslerite ringis kuuleb iga nädal teiste poliitikavaldkondade probleeme, võimalusi ja väljakutseid ning otsitakse seda ühisosa, kus me saame koos miskit teha või kus on ühiskonda sisse programmeeritud mingid konfliktid. Mulle, kes ma olen erialalt avaliku halduse lõpetaja, on väga põnev selle sees olla.
Mulle väga meeldib laiema visiooniloome ja kitsama eksperditasandi vahelise tõlkija kujund. Kuidas sinul selle tõlketööga läheb?
Ma olen tänaseks olnud neli ja pool aastat kantsleri rollis. Koostööd olen selle aja jooksul teinud nelja siseministriga – Hanno Pevkur, Andres Anvelt, Katri Raik, Mart Helme – ning rahvastikuminister Riina Solmaniga. Tõlketöö on seisnenud ennekõike lahtirääkimises, miks asjad on praegu, nagu nad on, mis on ära proovitud, mis töötab, mis ei tööta.
Meie haldusalas on paljud asjad administratiivsed, mitte regulatiivsed. Näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi või keskkonnaministeeriumi vastutusalad on oluliselt regulatiivsemad – ministeeriumid ennekõike kujundavad reegleid, mille järgi ühiskond peab toimima. Meie teeme seda näiteks rände või tuleohutuse teemadel, aga võrreldes teiste ministeeriumidega palju väiksemas mahus. Kui vaadata siseministeeriumi agendat, siis 80% on see, mis meil on enda tööplaanides juba olemas, ja 20% on see, mille toovad sisse ministrid, kes soovivad, et me pööraks ühele või teisele teemale rohkem tähelepanu.
Näiteks viimase aasta jooksul oleme selgelt pööranud rohkem tähelepanu kriisideks valmistumisele ja piirivalvele. Mitte et me poleks seda ka varem teinud, kuid siseminister on neile rohkem rõhku asetanud.
Sa loetlesid üles viis ministrit neljast erakonnast, kusjuures kõigil neil erakondadel on väga erinevad maailmavaated. Kui palju on nende vahetumine sinu tööd muutnud?
Eks ikka on, nad on erinevad olnud. Ministritel on erinevad juhtimisstiilid ja kantsleri roll on mõnes mõttes kohaneda, olla valmis täitma ministri ootusi. See on ministrite puhul väga erinev, kuidas nad töötavad, kui palju tahetakse ise teha, kui palju tahetakse, et lahti seletataks teemasid.
Kes su lemmikminister on olnud?
(Naerab) Ma olen siin majas aastast 2004, seega neid on tegelikult olnud rohkem kui neli! Siseministeerium on ministeerium, kus väga suuri töövõite kiirelt ei teki. Need tulevad pika aja jooksul. Kui mõelda, kus me oma turvalisuse teemadega oleme, siis täna just vaatasin arvnäitajaid. Aastal 2006 vastas 50% küsitluses, et kuritegevus on üks kolmest suurest probleemist Eestis. Nüüd ütleb sama 3%. Aga selleks on läinud 14 aastat! Siseministri töös on raske see, et sa ei näe seda tulemust – saad mõne päästekomando avada või uue päästesõiduki maale tuua, aga sisuline mõju tekib ühiskonnas alles 3-4, sagedamini 13-14 aasta pärast.
“Kui peaksin nõu andma, kuidas oma tööalaseid tegemisi sättida, siis ma julgustan ringi liikuma ja siis tagasi tulema.”
Arvestades, kui sageli tänapäeval töökohti vahetatakse, on sul muljetavaldavalt pikk staaž. Mis sind nii kaua siseministeeriumis on hoidnud? On sul mõni südameteema või eesmärk?
Turvalisus läheb mulle väga korda. Olen olnud vabatahtlik päästja ja olen abipolitseinik. See huvi tekkis mul juba ülikoolis ja sellest kannustatuna olen siiani siseministeeriumisse jäänud. Tõsi, pean ütlema, et vahepeal olin paar aastat maanteeametis peadirektori asetäitja ametis. Aitasin seal üles ehitada e-teeninduse ja liiklusohutuse teemadele uut hingamist anda. Vahepeal ära käia oli üks mu paremaid otsuseid. Kui peaksin nõu andma, kuidas oma tööalaseid tegemisi sättida, siis ma julgustan ringi liikuma ja siis tagasi tulema. Ka mu oma tiimis on sarnaseid nii-öelda ärakäijaid ja tagasitulijaid, näiteks Piret Lilleväli, kes oli kunagi siseministeeriumis Schengeni alaga liitumise juht, hiljem strateegilise planeerimise koordineerija, siis Riigikantseleis Euroopa Liidu eesistumise korraldaja. Nüüd on ta meil tagasi asekantslerina. Kasulik on käia teistes organisatsioonides ja kogemusi koguda.
Kui palju kantsleril saab olla oma visiooni, arvestades, et võib tulla uus minister uute suundadega ja kogu tööle uued nõudmised seada?
Saab tugevalt, just selles vaates, et kus on meie peamised arenguvajadused, kus on meie väljakutsed järgmise viie kuni kümne aasta jooksul – näiteks kõik, mis on seotud infotehnoloogia ja sidega. Me oleme neist nii suures sõltuvuses, küll aga on meie IT-süsteemid märkimisväärselt vanad. Rahvastikuregister, mis on Eesti riigi süda ja saab üle 100 miljoni päringu aastas, on üle kümne aasta vana. Mul ei ole ka olnud ühtki ministrit, kes ütleks, et ei, IT ei ole oluline.
Teine oluline valdkond – ennetus, ennetus, ennetus! Ühtki ministrit pole olnud, kes ütleks, et ennetus pole oluline, pigem tullakse ütlema, et teeme rohkem ennetust. Oleme sõnastanud, et meie fookus järgmise viie kuni kümne aasta jooksul on sihistatud ennetusel. Mitte lihtsalt plakati panek kuskile, vaid käitumise mõjutamine, käitumispsühholoogia ja nügimise meetodite kasutuselevõtt.
Kolmandaks – kriisideks valmisolek. Meie haldusala on väga innukas kriiside lahendamises osalema. Me kaasame teisi ja pakume ise sageli abi. Kõige selle juures oleme enesekriitilised ja ütleme, et võiksime palju paremad olla. Meie valmisolek kriise ennetada ja lahendada on hea, aga mitte väga hea. Kui vaadata väliskeskkonda järgmise kümmekonna aasta jooksul, siis kordade arv, kui ühiskond on kriisis, olgu loodusnähtuste või tehnoloogia või viiruse tõttu nagu praegu, pigem suureneb, kui väheneb.
Viimasena on meie suur väljakutse meie inimeste tulevik. Tänased 8000 kutselist politseinikku-päästjat on paljus inimesed, kes liitusid meiega 1990ndate alguses, 20-aastastena. Läheneme ajale, mil soovitakse hulganisti väärikalt välja teenitud pensionipõlve pidama minna, ja tekib küsimus, kust saada uusi tublisid inimesi tänavaid turvama.
Tõlkevõrdlusega kirjeldasid sa ära ka hõõrdekoha ametnike ja poliitikute vahel. Kui näiteks tuleb minister suure lennuka ideega, millega valimistel mandaat saadi, aga ametnikud ütlevad, et pole võimalik, siis ongi sest põrkumisest läinud käiku terminid nagu “süvariik” ja “ametnike partei”. Mis tundeid sellised kirjeldused sinus tekitavad ja kui palju ametnikel tegelikkuses võimu on?
Olen seda viimase aasta jooksul palju rääkinud, et ametkondades on ekspertsus, aga poliitilise mandaadi rahvalt on saanud Riigikogu liikmed ja delegeeritud mandaadi valitsuse liikmed. Seadusandja on andnud raamid, milliseid otsuseid saab minister teha, aga ei saa teha kantsler ega peadirektor. Poliitilist vastutust ja legitiimsust evivad ikkagi ennekõike parlamendiliikmed ja ministrid.
Ma olen oma osakonnajuhtidele, asekantsleritele ja teistele töötajatele sõnastanud ootuse, et parim poliitikakujundaja on see, kes suudab näha võimalusi 360 kraadi ulatuses. Mõnikord, kui on kaks ministrit vastamisi – mida küll pole meie majas juhtunud –, on ironiseeritud, et sama ametnik peab kirjutama toetava ja vastuoleva kirja iseenda ideedele. Ma ütleks just, et see on see koht, kus avaldub ametniku pädevus, et ta suudab leida probleemi lahendusele nii toetavaid kui ka vastuolevaid argumente. Sellised ametnikud on kõige paremad, sest nad tabavad ühiskonna keerukust. Pole must-valgeid lahendusi. Sa peadki vaatama, et võib olla ühtpidi lahendus ja siis saab enim kasu üks pool, aga teistpidi lahendusega teine. Sellest kantuna on ametniku roll – kui minister tuleb mingi soovi või lähenemisega – kirjeldada ära mõjud, nii positiivsed, negatiivsed, rahalised, ühekordsed kui ka pikaajalised, ja kogu võimaluste palett. Edasine on ministri otsustada.
Ametnike ootus on, et andke meile võimalus neid mõjusid kirjeldada, siis on otsus teie ning meie ametnikena aktsepteerime seda. Minu kogemuses seda võimalust ka antakse. Mõnikord liiguvad asjad kiiremini, teinekord on rohkem aega vaja, aga seda pole olnud, et tehtagu ja ärge näidake mulle mingit mõjuanalüüsi. Ministrid ju ikka küsivad, et oot-oot, kas siin on mingi miin ka peidus? Siis saabki lahti seletada, et kus need ohukohad võivad olla.
Kuidas on kantsleri enda poliitiliste vaadetega? Lähevad töö ajaks kappi peitu?
Jah. Inimesena sul võivad olla oma poliitilised veendumused, aga sa pead jätma nad töös kõrvale. Tõsi on see, et aeg-ajalt siiski võetakse ametnike seas maailmavaateline seisukoht. See ei ole ka vale, aga alati tuleb silmas pidada tervikut. Tihtipeale kui ühiskonna reguleerimisel teed ühe otsuse, läheb kellelgi paremaks, kellelgi halvemaks. Täitsa vastandlikke suundi ilmselt pole, aga põrkuvaid valikuid koguaeg.
“Eesti tugevus on, et ametkonnad ja kantslerid on professionaalid ja mittepoliitilised, ning ma loodan, et see tulevikus nii ka jääb.”
Oled sa sattunud lugema raamatut “Maailm kontoris”?
Ma ei ole raamatut veel lugenud, küll aga blogi.
Nii mõnelgi tuttaval ametnikul on see saanud öökapiraamatuks. Kui palju sa oma töös ära tunned seal kirjeldatud bürokraatlikku absurdi?
Ma ütlen ausalt, et mõned lood on sellised, et no ei usu, et sellist asja on. Ja siis jälle mõtled, et maailm on väga kirju – mõnes asutuses võib vabalt olla selline büroojuht, kes nii toimetab. Ei tea. Eks ole igasuguseid.
Ma arvan, et “Maailm kontoris” blogi ja raamatu positiivne mõõde on see, et kuigi mingeid aspekte vaadatakse kriitiliselt, aitab ta valgustada ametniku tasandit kohati väga inimlikul moel. Kui ministrid on sageli avalikkuse ees, siis ametnikud ju väga harva. Esimese hooga meenuvadki ehk ainult Meelis Oidsalu ja Dmitri Jegorov. Kas peaks olema rohkem neid ametnikke, keda avalikkus teab ja kes avalikult sõna võtavad?
Lahtiseletamist on vaja teha, aga tuleb otsida tasakaalu, mis teemal rääkida, mis kanalites rääkida ja mis eesmärgil rääkida. Rääkimine on vahend. Kui paljudeni sellega tegelikkuses jõuad ja kas väljendad isiklikku arvamust või kirjeldad lahti kõik võimalused, sõltub stiilist. Aga kindlasti peaks ametnikud rääkima, see on osa kodanikuharidusest ja -õppest. Iga ametnik võiks käia korra aastas gümnasistidele kõnelemas, kuidas riigi- ja ühiskonnakorraldus toimub.
Tihtipeale me unustame ära, miks kogu riigiaparaat üldse toimib. Mitte ainult, et teenused ja tooted oleks ohutud ja et oleks aus konkurents majandustegevuses, vaid ka selleks, et pakkuda teenuseid, millega üksinda tehes toime ei tuldaks. Ei ole mõtet, et kogukonnad teevad oma haiglaid või keemiapäästeüksuseid. Mõistlik on rahad kokku panna maksude kaudu ja riik pakub teenuse.
Praegune viirusekriis on hea näide, et uuesti läbi mõtestada, miks näiteks sanitaarkontroll on oluline. Eneseregulatsioon on tore, aga kui nõudeid täitmata jättes võidakse saada eri haigusi, võib kahju olla väga suur ka teistele inimestele.
Meeldis Oidsalust on saanud pisut staarametnik, kuna ta on tuntud ka teatrikriitikuna ja võtab eri teemadel aktiivsemalt sõna. Kes sina pärast kellast kellani tööd oled?
Pärast kella on sageli veel töö! Vabal ajal olen peamiselt perega. Mul on abikaasa, kaks toredat tüdrukut ja väike kuueaastane poiss. Olen varem väga palju võtnud isiklikku aega tööks, mistõttu püüan pigem tagasi tõmmata ning anda seda aega perele. Kodanikuna olen olnud vabatahtlik päästja ja olen abipolitseinik. Tõsi, palju tunde pole jõudnud veel teha, aga kui ajad rahulikumad on, teen seda.
Oidsalu on muuhulgas öelnud Müürilehe veergudel nii: “/…/ mitte minister ja poliitik ei tee ainult järelevalvet ametniku üle, vaid ka kantsleril on kohustus jätta ministri määrus või korraldus kooskõlastamata, kui see on ebaseaduslik või vastuolus põhiseadusega, ning edastada ka õiguskantslerile info, et minister ei käitu seadus- või põhiseaduspäraselt. Ametkonnad peavad hakkama seda kohustust endale rohkem teadvustama. Mina arvan, et kõik Eesti kantslerid ei ole selleks valmis.” Kas nõustud ja kas sina oled?
Ma ei oleks nii skeptiline. Ma arvan, et see valmisolek on olemas. Eesti tugevus on, et ametkonnad ja kantslerid on professionaalid ja mittepoliitilised, ning ma loodan, et see tulevikus nii ka jääb. Riigijuhtimise süsteemis tagab see järjepidevuse ja tasakaalu, mis on oluline väärtus. Eesti ametkonnad pigem julgevad öelda, kui neil on eriarvamus ministri seisukohtadega. Mina isiklikult ei ole nelja ja poole aasta jooksul määruseid lugedes sellist murekohta leidnud.
“Peame hoidma ülal sedasama riiki, mida suuremadki ühiskonnad, aga inimesi ja vahendeid on oluliselt vähem.”
Mida siseministeerium teeb, et ametnike ja kogu asutuse töö oleks väljapoole arusaadav ja läbipaistev?
Me pöörame sellele päris palju tähelepanu. Aasta alguses võtsime maja inimesed kokku ja ma ütlesin, et lähme räägime sel aastal kaks korda rohkem sellest, mis me teeme, ja käime kaks korda rohkem majast väljas. Eesti väikelinnades, kogukondades – küsime, mis on inimeste mured. Need võivad olla selle kogukonna mured, aga ka meie saame rohkem tunnetust, mis võiks teisiti olla. Üks hea näide on maakondlikud turvalisusnõukogud, mis me paar aastat tagasi käivitasime ja kus püüame maakonna tasandil tuua kokku turvalisusvaldkonna inimesi, mistahes asutustes nad töötavad. See on selline pulss, kust saada aru, mismoodi asjad peaks liikuma.
Vabaühenduste Liidu üks peamisi töösuundi on olnud strateegilise partnerluse arendamine vabaühenduste ja ministeeriumide vahel. Selline partnerlus on ka Vabaühenduste Liidu ja siseministeeriumi vahel. Kes on sinu meelest hea strateegiline partner ja kas ta tohib näiteks kritiseerida ministeeriumi?
Ma arvan, et see on igati asjakohane tegevus. Nagu teised ministeeriumid kritiseerivad ministeeriumide eelnõusid, toovad välja puudusi ja vastuolusid, on ka strateegilised partnerid õigustatud sama tegema. Strateegiline partnerlus pole lihtsalt see, et anname alalist tegevustoetust, vaid partnerluse tulemusena peab konkreetses valdkonnas ka midagi muutuma: kas kogukonnad on aktiivsemaks muutunud, vabatahtlike arv suurenenud, või on toodud vabakonda rohkem finantseeringuid teistest allikatest. Kaasnema peavad eesmärgid ja mõõdikud.
Siin on nii tellimuse täitmise vaade kui ka tagasipeegeldus huvikaitse mõttes. Nende vahel võib olla teatav konflikt ja siis kerkib küsimus, kui hästi mingit teemat argumenteerid. Minu kogemus on, et nii poliitikud kui ka ametnikud hindavad argumenteeritust – et poleks lihtsalt väide, vaid ka mõju oleks lahti kirjutatud. Aga strateegilise partnerluse näide on hea – ma loodan, et see levib ka teistes ministeeriumides, sest iga-aastaste konkurssidega kaugele ei purjeta.
Mida sa tahaksid, et kodanikuaktivistid ja vabakond teaks ning mõistaks paremini ametnike kohta, et koostöö oleks parem ja sisukam?
Kui teil on vähegi võimalust, tulge töövarjuks! Siis te näete, kuidas masinavärk pöörleb. Ma võtan igal kuul oma haldusalast üksuste juhte eri tasanditelt päästekomando juhist perfektuuri asejuhini töövarjuks, et nad näeks, milline see töö, väljakutsed ja valikud on, kus me saame muutusi teha ja kus ei saa. Selle kogemuse kokku toomine on väga oluline mõlemas suunas. Mul on hea meel, et meil on ka inimesi, kes on olnud vabakonnas aktiivsed nagu Eimar Veldre. Ja vastupidi samamoodi.
Ja mida võiks ametnikud paremini teha, et vabaühendustega paremini läbi saada?
Üks mulle oluline teema, mis vajab lahtiseletamist, on materiaalne vaade. Levinud arusaam on, et vabakonnast küsitakse ainult riigilt raha, et andke, siis saame rohkem teha. See on muutumas. Näen, kuidas vabakond kaasab raha ka erasektorist või loob sotsiaalseid ettevõtteid, kus eesmärk pole kasumit teenida, vaid teenust osutada. Ressursside vähesus on meile kõigile probleem. Peame hoidma ülal sedasama riiki, mida suuremadki ühiskonnad, aga inimesi ja vahendeid on oluliselt vähem.
Mida kõigil võiks rohkem olla – uudishimu! Hoolivat, mitte kriitilist. Enamasti on mingi põhjus, miks asjad on nii, nagu nad on. Ja teisalt julgust – julgust minna ja ühendust võtta või uksele koputada, et kuulge, mis te selle või teise kohta kostate. Haruharva, kui ma lükkan tagasi ettepanekuid kohtumisteks või aruteludeks.
Ilmus Hea Kodaniku suvenumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
