Leia 10 erinevust: kaasamise hea tava ja tegelikkus
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Reedel, 4. märtsil andis vabariigi valitsuse ja kodanikuühenduste esindajate ühiskomisjon esimest korda tagasisidet kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni ja sellest sündinud heade tavade järgimisele. Või siis täpsemalt sellele, mis koostööpõhimõtetest ei tööta.
Järeldused tuletati konkreetse kolme koostöönäite põhjal, millesse komisjoni liikmetest koosnev töörühm sügavamalt kaevus:
- pagulasorganisatsioonide kaasamine nii varjupaigataotlejate õigusnõustamise teenuse pakkumisse kui ka valdkonna arengusse laiemalt;
- erihoolekandeteenuseid pakkuvate vabaühendustega arvestamine eurotoetuste meetmetes;
- pagulasorganisatsioonide kaasamine karistusseadustiku ja korrakaitseseaduse muutmisse.
Ei hakka pikemalt juhtumitel peatuma, kuid võime kinnitada, et igaüks neist näitab ilmekalt, kui vähe on vabakond-ametnikkond enne suhtesse tormamist partnerlusega seonduva läbi rääkinud. Kokkuvõtvalt tegi komisjon töörühma ettepanekul järgmised järeldused:
1. Informeerida saab ja tuleb koostööpartneri vajadustest lähtuvalt. Kodanikuühiskonna arengukontseptsioon ütleb, et pooled annavad teineteisele tõhusaks koostööks vajalikku informatsiooni. Paraku näitab elu, et poolte eeldused sellest, millist infot partner vajab, erinevad tegelikkusest. Me ei tunne üksteist veel piisavalt hästi ja seepärast on vaja rääkida, kuulata ja küsida. Näiteks on töö vabaühenduses palju tundlikum muudatuste ja hilinemiste osas ja info sellest, kas näiteks teenuse leping võiks jätkuda või millal tehtud töö eest kulud kaetakse või kui suured on ootused sihtrühma kaasamisele, võib olla arvatust palju kriitilisema tähtsusega, et oma ressursse võimalikult hästi planeerida. Ootused koostööks vajalikule infole on tark kaasamisprotsessi alguses läbi rääkida.
2. Kaasamise hea tava mõttes peaks tasakaalustatud ja objektiivne info võimaldama partneril mõista otsuse tegemise eesmärki ja lahendusvõimalusi. Informeerimine pärast juba tehtud otsust kaasamise eesmärki ei täida – isegi kui tagantjärele selgitatakse, ei anna see võimalust alternatiivide aruteluks ning võib-olla ka paremaks otsuseks. Jääb päris halb tunne, kui ühelt poolt oled justkui kaasas, aga tegelikult on su võimuses vaid kuulata.
3. Kuidas valdkonnapoliitikate kujundamises koostööd teha, vajab samuti partnerluses läbirääkimist. Millised on mõlemat poolt rahuldava koostöö teemad ja ulatus või millised on ootustele vastavad koostöövormid? Kaasata saab väga erineval moel, kuid kui üks peab piisavaks pelka informeerimist ja teine ei saa rahulduda vähema kui konsultatsioonidega, on hoolimata pingutustest mõlemad rahulolematud.
4. Nägime juhtumitest, kuidas otsuse kujundamise protsessis tekkis ühel, üldjuhul avaliku võimul, uut infot või vajadusi, mille põhjal otsust pärast tehtud kokkuleppeid ühepoolselt muudeti. Paraku ei räägitud muudatusi partneritega läbi. Et kaasamisest oleks kasu, tuleb võimaliku muudatuse põhjendusi enne otsuse vastuvõtmist partneritele selgitada. Eriti puudutab see muudatusi otsustes, mis partnerite huve kahjustavad.
5. Komisjonid, töörühmad, aruanded jm vormid tasub ära kasutada – muidu raiskame nendega vaid teineteise aega. Seire partnerluses on kahepoolne ja vajalik nii tegevuste tulemuslikkuse kui partnerluse enda hindamiseks. Mõlemal koostööpoolel on vastutus anda tagasisidet, olla tagasisides aus, tõstatada küsimusi ja teemasid. Selleks ongi erinevad tagasisidestamise vormid välja mõeldud. Millegipärast ei taheta aga elevantidest toas rääkida, aruannetele tagasisidet anda, töörühmades küsimusi tõstatada. Vabaühendused kurdavad, et ei saa oma aruannetele tagasisidet; ametnikud pahandavad, et vabaühendused ei esita päevakorda teemasid ega koosolekul ettepanekuid, isegi kui neid küsitakse. Ilma dialoogita aga ei saa.
6. ‘Piisavalt vara’ tähendab enne otsuse tegemist. Arutelud lahendusvariantide üle valdkonnapoliitika kujundamisel peavad toimuma enne otsuse tegemist. Hindasime üht juhtumit, kus põhimõtteline otsus sellest, kuidas peaks toimuma teenuse osutamine, tehti partnerit kaasamata ja hiljem küsisti sisendit teenuse sisustamiseks. Kaasamine peale põhimõttelise otsuse tegemist tekitab ja kasvatab pigem usaldamatust.
Samamoodi ei ole eelnõude väljatöötamise kavatsus (VTK) ja kirjalik konsultatsioon nendele alati piisavalt varajane kaasamine. Kes mõnd VTK-d näinud, teab, et see sisaldab juba probleemide analüüsi, sõnastab võimaliku regulatsiooni eesmärgid ning kirjeldab ka võimalikke lahendusi probleemidele. Probleemide kaardistamiseks ning lahendatava probleemi olemuses kokkuleppimiseks tuleb kaasata huvirühmad juba VTK väljatöötamisele eelnevalt, et arvestada erinevaid vaatenurki ja vajadusi, ühe või teise lahenduse võimalikke mõjusid ning tagada, et probleem, mida regulatsiooniga lahendada proovitakse, on üheselt mõistetud.
7. Huvirühmi tuleb teada, nimekirja pidevalt täiendada. Ainult nii saab plaanida, keda kaasata, kui põhjalikult ja millal. Kaasamise hea tava küll ütleb, et vastuse neile küsimustele peaks andma eelnõu mõjude analüüs (millal on kaasamise vajadus olemas, millistes küsimustes ja kui varakult ning milliseid huvirühmi kaasata), kuid on loogiline, et mõjude analüüs kujuneb juba kaasamisprotsessi käigus. Pigem tuleks mõjude analüüsist tulenevalt huvirühmad üle vaadata ja vajadusel kaasamiskava täiendada.
Kindlasti ei saa ühtesid organisatsioone eelistada teistele või jätta mõni asjassepuutuv vabaühendus arutelust kõrvale. Ja eriti halvasti kõlab põhjendus, et ruum on väike. Viimane näib niikuinii otsituna ja üldse halb argument.
8. Millal on olemas vajadus huvirühma poole otse pöördumiseks? Huvirühmade poole otse pöördumise kohta ütleb kaasamise hea tava, et seda tehakse “vajadusel”. Kui on teada, et reguleeritav teema on huvirühmade jaoks oluline, ja eriti kui nad on märku andnud, et soovivad konkreetsel teemal kaasa rääkida, tuleb neid aktiivselt ka kaasata, see tähendab kutsumist, avalikest konsultatsioonidest märku andmist. Niisugusel juhul on tavas nimetatud vajadus kaasamiseks selgelt olemas.
9. Tagasiside andmine. Kaasamise hea tava juhendab, et tagasisidet tuleb anda piisavalt põhjalikult ning mõistliku aja jooksul. Tagasisidet tuleb anda nii ettepanekutele kui väljapakutud alternatiivsetele lahendustele. Ka siis, kui otsus on juba tehtud ja ka siis, kui ettepanekud, päringud, esitatakse väljaspool ametlikku kooskõlastusringi.
Tihti on partneritel alternatiivseid lahendusi sellest, kuidas eesmärgini jõuda. Kvaliteetse otsuse tegemiseks tasub kõiki alternatiive kaaluda, seda siis ettepanekute esitajatega koos. Sellistel juhtudel ei ole kirjalikult vastamine parim tagasisidestamise vorm, sest ei luba võimalike alternatiivide plussidest-miinustest rääkida nii lobedalt kui ühte ruumi kogunemine.
10. Partnerite kui võrdsete kohtlemine, kodanikualgatuse väärtustamine. Kui koostöö üheks eesmärgiks on ka kodanikuühiskonna tugevdamine, tuleb teadlikult otsida lahendusi, mis kodanikualgatust soosivad või vähemalt ei piiraks – kaaluda alternatiive, mis lubaks vabaühendustel osaleda, saada osa ressurssidest avaliku võimuga võrdsetel alustel. Ja vältida ebasoodsaid tingimusi kodanikualgatusele.
Kuidas head tavad tööle panna?
Kõigi kolme analüüsitud juhtumi osalised saavad ühiskomisionilt tagasisidet – nii kokkuvõtte järeldustest kui konkreetsed juhtumipõhised soovitused.
Loodetavasti räägivad neist järeldustest ka kaasamiskoordinaatorid, mõtlevad sellele, kuidas igas ministeeriumis kaasamispraktikaid läbikaistvamaks ja avatumaks teha. Kuna juba näib, et koguneb põhjuseid kaasamise hea tava täpsustamiseks, tuleb tõenäoliselt ka see töö ette võtta.
Alustada saab ka sellest, et koguda kokku tööriistad, juhendid ja vormid, mis on nii ametnikule kui vabakonnas tegutsejale abiks osalusvormide parandamisel, ning need päriselt kasutusele võtta.
