Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Hea Kodaniku talvenumbris küsisime vabaühendustelt ja aktiivsetelt kodanikelt üle Eesti, kas on elu väljaspool Tallinna. Kohaliku ajaloo kokkukorjamise kogemusi jagab Anne Oruaas MTÜ Kehra Raudteejaamast.
Kehra paikneb Tallinnast autoga 40 minuti, Aegviidu rongiga 36 minuti, Tartu või Narva rongiga 27 minuti kaugusel. Kirjade järgi on vallasisene linn, tegelikult maa mis maa. Tõsiasi, et maalt linna on tee mitu korda lühem kui linnast maale, peab endiselt paika. Oleme harjunud sajal erineval põhjusel iga kell linna sõitma – tööle, poodi, arsti juurde, teatrisse, sugulastele külla, sadamasse, lennuväljale ja nii edasi. Pole probleemi! Aga linnainimesel on meile tulla kauge, kuigi rong sõidab ka teistpidi täpselt sama vähe aega.
MTÜ Kehra Raudteejaam missiooniks on kohaliku ajaloo kokkukorjamine, säilitamine ja tutvustamine. See on tegevus, mis nõuab aega ja süvenemist, välist efekti on see-eest vähevõitu. Et oleks üldse kohta, kuhu ajalugu koguda, küsisime 2009. aastal vallalt rendile tsaariaegse tühjalt seisnud jaamahoone, mille remontisime projektitoetuste abil muuseumiks.
Kümne aastaga saime üle kivide ja kändude hakkama ning äsja tunnistati jaam parimaks LEADER-i toetusega tehtud elukeskkonna projektiks Harjumaal. Oleme selle üle tõeliselt uhked ja õnnelikud. Ilus maja keset linna, kus on püsiekspositsioon ja aastas vahetub 4-5 näitust, teeme ekskursioone, konverentse, koolitusi, kohtumisi ja kontserte. Osa majast andsime rendile pitsakohvikule Rong. Mingil määral takistab meid siiski pinna nappus – üle 50 inimese korraga on liiga palju. Seda on juhtunud: meie ajalookonverentsid on alati rahvast tulvil. Kes juba korra meile tulnud, tuleb uuesti. Jaamaga seostub nostalgilisi mälestusi, mida meiega jagatakse. Kuna pakume üsna palju sõjaajalooga seotut, käib meie üritustel suhteliselt palju mehi. Hea koostöö on Kaitseliiduga.
Kontserte ja teatrietendusi korraldavad lähemas ümbruses ka teised, nagu näiteks MTÜ Ingver, SA Anija Mõis, kunstidekool; koolitusi aiandusselts ja MTÜ Puhas Ring. Valla neljas rahvamajas ja kahes spordihoones on palgal inimesi, kes on lausa kohustatud midagi pidevalt korraldama. Palju peetakse spordivõistlusi: meil on kuulus käsipall oma truu fänniklubiga, aga on muudki sporti. Igale maitsele leidub midagi.
Peamine mure ja väljakutse, eriti meiesugustel väikestel tegijatel, on publiku püüdmine. Rahvast nagu oleks, aga ei ole ka. Tallinna lähedus tähendab seda, et tuhanded kohalikud inimesed käivad seal tööl ja õhtul enam kodust välja ei tule. Paljud ei jõua töölt koju ürituste alguse ajaks, paljud töötavad nädalalõpul. See puudutab ka meie ühingu liikmeid. Vastupidi on ka: suur osa siinseid õpetajaid, meditsiinitöötajaid, paberitehase insenere ja vallaametnikke, haritud inimesi, elab Tallinnas või naabervaldades ja läheb pärast tööpäeva lõppu ära, puhkepäevadel ei näita nägugi. Maa sool ei ela enam maal. Meie eelistaks aga just neid muuseumis ja oma üritustel näha.
Tegutseme vallale kuuluvas hoones, küsime toetusi, kirjutame projekte, et muuseum ära majandada ja seal sees midagi korraldada. Kogu muuseumi sisuline töö, ka raamatupidamine on vabatahtlikkuse alusel. Seetõttu võtavad paljud asjad kauem aega, kui peaks, ja osa plaane jääb realiseerimata, sest pole piisavalt vaba tööjõudu. Tänavu jäi näiteks 2020. aasta seinakalender sel põhjusel välja andmata. Aga juba küsitakse, kas kalender tuleb. Esmajärjekorras on vaja ära teha ikkagi oma põhitöö ja vabaühendusele saab pühendada osa vabast ajast. Vanaema-vanaisa olemise rõõm ja kohustused on päris mitmel tegusal ühingu liikmel.
Meie suurim unistus on, et vallavalitsus teeks muuseumist oma allasutuse. Praegu ei taha see mõte vallamajas sugugi idaneda. Paljudel omavalitsustel on oma muuseumid, enamasti juba ammusest ajast, mõni on saanud hiljuti endise riigimuuseumi enda ülal pidada. Unistame, aga muidugi ka tegutseme selles suunas, et oleks paargi noort ajaloolase haridusega palgalist töötajat, kes muuseumi asjatundlikult peaksid ja toimetaksid nagu ühes muuseumis kohane ja vajalik. Vabaühendus võib selle kõrval endiselt projekte kirjutada ja toredaid üritusi korraldada, koduloolisi raamatuid välja anda. Senise tegevuse eest on meid väga palju kiidetud ja aumärkegi antud, et oleme tublid ja meil on nii tore. Ainult see toredus pole sel kombel varsti enam jätkusuutlik, tegijate silmist paistabki juba kerget väsimust.
Ilmus Hea Kodaniku talvenumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta.
