Marju Lauristin: Kuidas anda riik kodanikele tagasi?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Viimaste nädalate sündmused Inglismaal, Ameerikas ja kodumaal on ju näidanud, et demokraatliku riigi poliitikas mängib lõppkokkuvõttes otsustavat rolli rahva arvamus ja avalikkuse häälestus. Iseasi, kas see roll on alati positiivne – nii Brexit kui ka Trumpi võit näitasid, et rahva meelepaha lainel võib poliitikas juhtuda asju, mida sama rahvas hiljem eriti positiivselt ei hinda või koguni kohkunult vaatab.
Seepärast ongi nii oluline, kuidas rahva arvamus kujuneb, kas seda mõjutavad kõige enam telepildid, sotsiaalmeediakampaaniad ja tänavašõud või on rahva arvamuse küpsemisel otsustavam osa rahulikul asjade vaagimisel, süvitsi analüüsil, probleemide põhjalikul läbi vaidlemisel. Just sellist nn arutleva demokraatia mudelit on peetud kodanike parimaks võimaluseks poliitikas osaleda. Kuid selles on oma konks – see eeldab kodanikelt tahtmist ja aega asjadesse süveneda, pikka aruteluprotssi kaasa teha, osaleda koosolekutel või internetidebattides. Teisalt nõuab see poliitukutelt kannatlikkust ja avatust erinevatele kriitilistele seisukohtadele ning ekspertidelt oskust keerukaid probleeme lihtsas keeles lahti harutada.
On neid, kes väidavad valjul häälel, et mõistliku arutamise aeg on ümber, tulemas on uus demokraatia, mis väljendab end hõigete, pilapiltide, YouTube’i klippide ja ühelauseliste säutsudega. Selle põhjuseks peetakse noorte soovimatust süveneda keerukatesse probleemidesse, oskamatust lugeda tekste, mis on pikemad kui veerand lehekülge, ja muidugi tüdinemist vanadest mallidest ja neid peale suruvatest institutsioonidest, nagu erakonnad, parlamendid ja ülikoolid.
Mina ei usu neid jutte demokraatia hävimisest ja noorte soovimatusest tõsiste asjadega tegeleda. Sest meie ühiskonna tervis, meie riigi ja maailma tulevik on tõsised asjad. Arvan, et vanemal põlvkonnal, elukutselistel poliitikutel ja tõsimeelsetel analüütikutel on aeg lahti saada üleolevast suhtumisest noorte võimekusse kaasa rääkida ja kaasa mõelda, muidugi, kui ka nendega kaasa mõeldakse ja avameelselt ning siiralt probleeme arutatakse. Mulle tundub, et just poliitikute võõrdumus rääkida asjadest siiralt, nagu nad tõepoolest on, ning kuulata tõsiselt neid, kes on teisel pool võimubarjääri, on põhjustanud preaguse usalduskriisi, mis raputab Lääne demokraatiaid.
Seepärast on aeg meelde tuletada vana head arusaama demokraatia alusena toimivast avalikust foorumist kui kõigile avatud aruteluruumist, millel võrdsetena kohtuvad nii erakonnad kui vabakonnad, nii poliitikud kui reakodanikud, nii lihtsameelsed imestajad kui ülitargad seletajad. See aruteluruum on meil tänases Eestis ju päris elavalt toimima hakanud nii sotsiaalmeedias, arvamusfestivalil, väiksematel foorumitel kui ka ajakirjanduses. Olen mõnigi kord kogenud, et meie avaliku arutelu tase on parem kui see, mida kuuleme Riigikogult. Nüüd jääb veel leida tee, kuidas vabakonna energia, mis neid arutelusid kannab, saaks jõudu juurde ka riigivalitsemise tasandil.
Tahan meelde tuletada , et algupäraselt on ka erakonnad tekkinud vabakonna rüpes ja on vanades demokraatiates tänaseni sellesse tugevasti juurdunud. Miks siis seal on ühendussooned kodanike ja riigivalitsemise vahel lupjunud, on nende jaoks peaprobleem. Meil siin on aga teine mure: meie erakondadel on vabakondlikud juured veel väga nõrgad, vabakond näeb erakondades eeskätt võimumasinat ja võõristab neid sel määral, et isegi viimasel arvamusfestivalil suruti erakonnad platsi kõige kaugemasse kitsasse nurka. Kuid riik ei ole erakondade omand, nagu see võib mõnikord välja paista. Riiki pole vaja kodanikele tagasi anda, sest riik kuulub kodanikele. Erakonnad peavad saama selleks, mis on nende roll toimivas demokraatias – vabakonna osalusel küpsevate ja koonduvate rahva ootuste ja huvide poliitika keelde tõlkijaks ja täideviijaks.
Et selline side toimiks, peavad vabaühendused erakonnad hõivama, muutma need oma ideede ja arutelude väljundiks poliitikas. Võõrandumist saab ületada ainult teineteisele avala meelega otsa vaadates ja käsikäes tegutsedes.
