Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Lühend PPP tuleneb ingliskeelsest mõistest public-private partnership. Milline on üks mõjus avaliku ja erasektori koostööprojekt, kirjutab Vabaühenduste Liidu juhataja Kai Klandorf.
Sukeldusin umbes viis kuud tagasi taas vabaühenduste laia maailma. Võrreldes nelja aasta taguse ajaga, mil viimati vabaühenduses töötasin, on muutunud siiski võrdlemisi vähe. Peamine probleem ja takistus plaanide teoks tegemisel on ikka ja jälle ennekõike rahastus.
Järjest enam on rahastusega seoses teemaks tõusnud koostöö ärisektoriga, mille edukus muutub vabaühendustele vaikselt kvaliteedimärgiseks. Kõigil ei tasu siiski asuda üksipäini tormama lähima ettevõtte või ettevõtja juurde raha küsima – ärisektori ressursside kaasamiseks on märksa loomingulisemaid ja sisulisemaid võimalusi.
Vabaühenduste eesmärk on leida oma tegevuste elluviimiseks ja mingi ühiskondliku probleemi leevendamiseks rahastust, olgu annetuste või toetustena. Paljude probleemide leevendamisest saavad kasu kõik ühiskonna sektorid, seega peaks rahastuses olema järjest enam näha eri osalisi ühendavat partnerlust. Seda võimaldavad nii mõjufondid, sotsiaalse mõju osakud kui ka järjest enam soovitatud ning Šotimaal kasutuses olev kogukonna osakute süsteem, mis aitab rahastada mitmesuguseid sotsiaalseid ettevõtteid ja algatusi.
Siseministeerium ja Vabariigi Valitsus uurivadki praegu sotsiaalse mõju osakute kasutamist. Mõju osakute süsteem on väga populaarne Inglismaal. Nendega kaasneb aga ka ohte, millega tuleb Eestis sarnase süsteemi väljatöötamisel arvestada. Üks suurim on näiteks Eesti jaoks eriti olulise märksõnana innovatsioon, mida mõju osakute kasutamine vähendada võib. Nimelt vähendatakse kasumi eesmärgil sageli riske just kindla peale minevate metoodikate kasutamisega.
Eri pooli ühendavaid rahastusvõimalusi on õigupoolest rohkelt ning jalgratast leiutada pole vaja, sest avaliku ja erasektori partnerlus on olnud ajaloos kasutusel pikalt. Public-private partnership (PPP, P3) ehk avaliku ja erasektori koostöö tähendab enamasti pikaajalist partnerlust, mille käigus erasektor osutab teenust või teostab projekti ehk täidab avaliku sektori ülesandeid, saades hiljem tasu otse valitsuselt või ka tarbijatelt. Sellisel koostöövormil pole väga selgeid rahvusvahelisi kriteeriume ja defineeritud raame, seega jääb üksjagu mänguruumi.
Kõige enam jagub PPP-projekte taristuehitusse. Seetõttu saab ka Eesti Maanteeamet uhke olla, et Tallinna-Tartu maantee Kose-Mäo lõik valmib just PPP-projektile toetudes. Eesti PPP-projektide hulgast leiab juba praegu näiteks Haapsalu veekeskuse, Rakvere spordihoone, Jõhvi kontserdimaja, Pärnu kergejõustikuhalli jne. Kahjuks on aga nendest näidetest hoolimata selliseid koostöövõimalusi Eestis üsna vähe uuritud ja need on ka vähe levinud.
Eestis on küll loodud pikaajalisi partnerlusi, mis võivad tuua ettevõttele suuri kasumeid, aga ei pruugi maksumaksja perspektiivist ja laiemat ühiskondliku kasu arvestades olla kõige mõistlikumad. Üks võimalik näide on Tallinna koolid, mille Urmas Sõõrumaa ettevõttele hallata andmine tõi tollele esimese kaheksa aasta jooksul 30 vältavast lepingust puhast kasumit 10 miljoni euro jagu.
Klassikalisel kujul PPP kasutamine võib olla väga kallis ja bürokraatiamahukas. Londonis kasutati avaliku ja erasektori koostööd näiteks metrooteenuse pakkumiseks. Partnerluse elluviimist reguleeris leping, mis koosnes enam kui 30 lepingudokumendist ja üle 2800 leheküljest tingimustest. Metroorünnak 2005. aastal tõi kaasa kogu dokumendimassiivi laiamahulise analüüsi, hinnanguliselt töötasid juristid vastutuse selgitamiseks läbi enam kui 50 000 lehekülge ametlikke dokumente. Londoni metroo avaliku ja erasektori partnerlus lõpetati aastal 2010 ning õppetunde suurprojektide nagu taristu koostöös ehitamiseks jagub sealt ilmselt küllaga.
Kõige sagedamini puutuvad PPP-projektidega kokku ülemaailmse haardega organisatsioonid, nagu Maailmapank, Oxfam jt. PPP on juba oma algideelt koostöövorm, mille sihiks on ühiskondlik laiapõhjaline kasu. Samas on näiteks Maailmapank pälvinud ka üha enam kriitikat, et idee on küll hea, aga arenguriikides on PPP-projektid toonud kaasa teenuste kättesaadavuse vähenemise või kvaliteedilanguse. Seetõttu soovivad järjest enamad vabaühendused näha PPP vormis muutust.
Ka Euroopasse jagub näiteid ebaõnnestunud koostöökatsetustest. Euroopa Kontrollkoda andis välja põhjaliku raporti, mille peamine järeldus oli, et PPP ei ole avaliku taristu pakkumisel majanduslikult jätkusuutlik valik. Ka Vabaühenduste Liit on seisukohal, et kuigi PPP on oma ideelt kasulik koostöövorm, mida riigid ja kohalikud omavalitsused võiksid enam kasutada, pole see parim lahendus just taristuprojektide puhul. Koostöös betooni valamine lihtsalt ei loo samasugust lisaväärtust, kui näiteks koos vabaühendustega mõnd ühiskondliku probleemi lahendamine.
PPP saab aga olla palju enamat. Põhirõhk peaks olema avalike teenuste efektiivsuse tõstmisel, riskide jagamisel eri poolte vahel ja eksperditeadmiste kasutamisel. Eestis tuleks kasutada rohkem selliseid PPP-projekte, kus partneriteks oleksid ärisektor, avalik sektor ja vabaühendus elluviijana. Vabaühendused on selles koostöös võimelised panustama eksperditeadmistega, maandama riske, tõstma efektiivsust ja suunama fookuse ühiskondlikule kasule. Tavalise teenuse delegeerimisega võrreldes on PPP-projektid pikemaajalised (kohati isegi 20–40 aastat) ja hõlmavad teenust tervikuna. Teenust vaadeldakse ka püsiva partnerluse võtmes, mitte allhanke vormis tellija ja elluviija suhtes. Vaja on vaid läbi mõelda kaks suurimat probleemi: mõju hindamine ja riskide maandamine.
Kuidas siis võiks üks hea PPP-projekt toimida? Esmalt peab olema selge, millist sisulist muutust soovitakse ellu kutsuda. PPP üks kriteeriumeid on konkreetsetes tulemustes kokkuleppimine. Muidu võib juhtuda nagu Lesothos, kus jätkusuutmatult kavandatud PPP-projekt viis 51% riigi tervishoiueelarvest ühtainsat haiglat käitavale ettevõttele, ähvardades pankrotistada terve riigi.
Vastunäitena avalike huvide elluviimisest võib tuua vabaühenduse ja ärisektori koostöö vaktsineerimisel. GAVI (globaalne ühendus vaktsineerimiseks ja immuniseerimiseks) on suutnud edukalt tuua ühe laua taha väga mitu partnerit alates üleilmsetest terviseorganisatsioonidest ja riikide valitsustest vaktsiinitootjate, uuringuasutuste ning vabaühendusteni. GAVI võrgustikul on mitu edukat näidet PPP-projektide elluviimisest just terviseedenduse vallas, kus näiteks Vodafone on toeks Mosambiigi kohalikele vabaühendustele ja raviasutustele vaktsineerimisandmete registreerimisel, uuendamisel ja meeldetuletamisel, aidates lisaks jälgida vaktsiinivarude jääki.
Toimivate PPP-projektide põhjal on optimistlikumad eksperdid jõudnud järeldusele, et tegu on võimaliku uue ehk nii-öelda neljanda sektoriga. Uus ühine ökosüsteem ühendab kolme olemasoleva sektori parimad aspektid ja loob täiesti omaette toimiva süsteemi. Neljas sektor on kvalitatiivselt erinev, sest keskendub tegevusele, mille eesmärgiks on saavutada sotsiaalne muutus, mis on mõõdetav, kasumlik ja laiendatav.
Tänapäeva ühiskonnas täiendatakse koostöövorme muidugi pidevalt, et meid ümbritsevat keskkonda kuidagigi paremaks muuta. Ka rahastuse mõttes on koostööd tegevad vabaühendused jätkusuutlikumad. Meie siinsete projektide ja hangete konkurentsi mätta otsast oleks ehk vaja mõelda rohkem nagu Austraalia vabaühendused, kes moodustasid koalitsiooni, et olla sobivad laenusaajad. Nõnda soetasid nad endale suure äriettevõtte ja tegid sellest avalikke huve kandva, kasumliku sotsiaalse ettevõtte. Eestis piisab juba väikesematest sammudest võitlemaks üsnagi jäikade silotornidega ja hanke- või projektirahastusse kinni jäänud mõtteviisiga.
Mis peamine, katsetada tuleb igal juhul, sest vigadest ju õpitaksegi. Kui ka mõni teenuse delegeerimine või PPP-projekt luhta läheb, ei maksa kaotada usku koostööst saadavasse kasusse. Ka suuremad valitsused, nagu Inglismaa ja Austraalia, kus on olnud mitu ebaõnnestunud PPP-projekti, on endiselt selle koostöövormi suured toetajad.
Ilmus Hea Kodaniku ärisektori ja vabakonna koostöö teemalises suvenumbris.
