Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kodanikuühiskonna Sihtkapitalis töötav aktivist ja tõlkija Kadri Sikk (29) rääkis IVAN LAVRENTJEVILE, kuidas vihkamisest üle saada ja sallivam olla.
Kirjutasid sel kevadel EKRE ja vihakõne teemadel artikli (14.05, epl.ee), kus su nime taga oli kirjas e-eestlane. Mida see tähendab?
Eesti on nii väike: kõik tunneme üksteist ja oleme seotud, see laieneb ka sotsiaalmeediasse, kus ollakse agarad suhtlejad. Peaksime mõistma, et seal öeldul on sama mõju kui näost näkku suhtlusel, ja suhtuma vastutustundlikult. Teine põhjus on globaalsem: Eesti on e-riik, mille uued võimalused avardavad maailma, ja mulle meeldib ennast samastada mõtteviisiga, mis selle taga on.
Panustame palju sõbraliku Eesti kuvandisse ja ootame e-residente, samas kui uusi päriselanikke siia ei taheta. Kas ühiskond saab olla üksnes virtuaalne?
See on huvitav paradoks, kuid arvan, et olukord muutub. E-residentsust näiteks kutsutakse Eesti riigi start-up’iks ning e-paati hüppavad riigid hakkavad võistlema selle pärast, kes ja mida oma kodanikele või residentidele pakub. Ka Eesti riik peab mõtlema, mida me teistele pakume, ning üha tihemini seotud virtuaalsus ja reaalsus mõjutavad teineteist.
Mulle tundub viimasel ajal, et meil ei pakuta suurt midagi peale viha ja sallimatuse.
Jah, toimuv on täitsa masendav. Hävitamine ja negatiivsed emotsioonid on alati lihtsad ja kergemat teed minemine. Aga inimestel on vabadus koonduda ja midagi ette võtta. Peame mõtlema, mida tuleks teha selleks, et meil oleks siin hea elada.
Mõlemad pooled küsivad pidevalt, kas me sellist Eestit tahtsimegi.
See on meie kõigi vastutus, kes me arvame, et Eesti peaks olema sallivam ja sõbralikum, siin peab olema kooseluseadus ja siia on teretulnud raskete olukordade eest põgenevad inimesed. Väljendame ennast avalikult selgemini ja tihemini, et see saaks normiks. Võibolla olemegi liiga kaua oodanud, kes selle otsa lahti teeb. Nüüd näeme, et ei saa oodata. (Intervjuu leidis aset paar päeva pärast Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse põlengut – toim.).
Facebookis profiilipilte vahetatakse ju …
Jah, aga peab ka reaalsuses rohkem võrgustuma. Facebooki postitused jõuavad ju ainult olemasolevate sõpradeni. Erinevate erialade inimesed peavad rohkem koostööd tegema: pane aktiivsed inimesed ühte ruumi ja küllap midagi head sünnib.
Sündiski: kooseluseaduse vastuvõtmise järel ujutasite Toompea lilledega üle. Kuidas selline mõte tuli?
Pooldan kooseluseadust, sest üks mulle väga oluline inimene elas kapis. Välja ta sealt ei saanudki tulla, sest ta hukkus ja täna teda enam pole. Lubasin endale, et kui saan midagi teha, et keegi teine enam Eestis vales ei peaks elama, siis kindlasti tegutsen. (Loe lähemalt lk 29.)
Eestlane on üldiselt väga suletud oleku ja suhtumisega. Samas, mitte kõik väikerahvad ei ole sellised. Sa oled Islandil elanud ja sealse kultuuriruumiga kursis – kuidas neil õnnestus oma riik maailmale avada?
See on laiem inimõiguste teema: näiteks feministlikud liikumised olid seal juba ammu väga aktiivsed. Eestis sellele tihtipeale ei mõelda, aga paljud meist on välismaal ära – nad ei ole füüsiliselt siin, muidugi ei saa need inimesed panustada kontserdi vms korraldamisse kohapeal Eestis, varem aktiivsed ja tugevad olnud võrgustikud on hetkel stand-by peal. Aga ma olen kindel, et nad tulevad tagasi, uute teadmiste ja oskustega. Islandil ongi nii: selleks et areneda, et saada asjatundmust, sa lihtsalt pead ära käima – oled mitu aastat ära ja siis tuled tagasi. Meil ei ole seda tagasitulekut veel toimunud. Aga me ei saa kõiki ära oodata – peame tegutsema siin ja praegu, nii palju, kui meid siin on. Lihtsalt peame rääkima omavahel. Nädalavahetusel tutvusin uute, täiesti võõraste inimestega (ka eestlane võib seda teha!) ja läksime koos edasi juttu ajama. Igaühest võib saada sinu sõber.
