Olivier Zunz: väikeannetajad muudavad heategevuse demokraatlikuks
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Et heategevus on ameeriklastel “veres”, kipub olema tõestamist mittevajav käibetõde. “Ameerika filantroopia ajaloo” autor Olivier Zunz näitab aga, et masside heategevus juurdus ookeani taga sadakonna aasta eest kõigest kümnendiga. Kuidas see juhtus ning kes kujundavad USA heategevuse näo, rääkis Zunz Urmo Kübarale antud intervjuus. Avaldatud esmalt portaalis edasi.org.
Miks räägib teie Ameerika filantroopia ajalooraamat just 20. sajandist, kuigi heategevus ei ole sugugi ju alles viimase saja aasta “leiutis”?
Heategevus on muidugi sama vana kui inimkond. Kui aga keskenduda sellele kui ressursside ümberjagamisele, milles osaleb suur osa ühiskonnast, siis on eelmise sajandiga alustamine mõistlik. Ühes oma varasemas raamatus tegelesin ajaga, mil USA-st sai maailma-areeni suurjõud. Eurooplaste edukus I maailmasõjas üksteise mahatapmisel oli üks tegur, aga veel enne seda oli siin toimunud väga oluline teadmiste siire ülikoolidest tööstusesse ja tehnoloogiasse. Ning seda muutust uurides sai mulle selgeks, kui tähtsat rolli mängisid filantroobid. Veel 19. sajandil olid USA ülikoolid küllalt religioossed asutused, kus teadusele ja praktilistele asjadele pöörati vähe tähelepanu. Just kodusõja järgse tööstusrevolutsiooniga tekkinud suurettevõtete omanikud ning seejärel juba ka ülikoolide vilistlased aitasid oma annetustega seda muutust vedada ning tulemuseks oli täiesti teistsugune riik.
Töö käigus nägin, et meil puudus korralik käsitlus filantroopia ajaloost ning see paistis mulle hea võimalusena. Ajaloolasele on küllalt harv leida teema, mida ei ole juba kümneid kordi põhjalikult läbi kirjutatud.
Kas Ameerika filantroopia ajalugu on rohkem jõukate suurannetajate või suurte hulkade väikeannetajate lugu?
Kui ma rääkisin mõttest vaadelda suur- ja väikeannetajaid koos, terviklikult, siis kuulsin tihti, et see on nagu õunte ja apelsinide võrdlemine, et need on kaks täiesti erinevat asja. Mu meelest vaatavad sedasi väitjad mööda millestki väga olulisest selle riigi filantroopias.
Mu raamatus on lugu Taani juurtega ajakirjanikust Jacob Riisist, kes kaotas kuus venda tuberkuloosile. New Yorgi vaesemates piirkondades, kus ta elas, oli tuberkuloos eelmise sajandi algul kõige suurem surmapõhjus, aga suurannetajatele ei olnud see huvipakkuv teema. Riis sai inspiratsiooni Taani laste tuberkuloosihaigla ehituse rahastamisest jõulumarkide müügiga, ning ta kirjutas artikli, kus utsitas USA-s sama tegema. Punase Risti eestvedamisel sai sellest väga edukas kampaania, sest nagu ka Riis kirjutas – Taani on väike riik, aga USA suur, ning massiheategevus on esmajoones numbrite küsimus. Suurannetajad on muidugi võtmetähtsusega, aga väikeannetajate heategevus muudab filantroopia demokraatlikuks.
Mida te silmas peate, kui ütlete, et suurannetajad on võtmetähtsusega?
Vaadake, kapitalistlikus riigis nagu USA on OK saada rikkaks. Aga kui sa lubad inimesel saada rikkaks – mis ei ole ju nii igas riigis –, siis tuleb lubada tal ka oma raha kulutada, on ju? Ma olen uurinud paljusid, kes olid väga edukad kiiresti rikkaks saamisel, ning tavaliselt jõuavad nad järeldusele, et raha kulutamine ainult enda tarbeks ei ole rahuldav. Nad tahavad teha midagi paremat ja selles on märkimisväärne jõud. Andrew Carnegie idee, et su raha ei ole ainult sinu oma, sa pead ka tagasi andma, on mulle siin kõige sümpaatsem. Muidugi, Carnegie ei olnud just meeldiv inimene. Oma tohutu egoga võis ta olla väga halastamatu, tõeline koletis, aga selle idee osas näen selget seost tema ja näiteks Bill Gatesi tegevuse vahel. Mulle tundub, et see idee on jagatud väga paljude Ameerika filantroopide seas.
Kuid siiski, ainult suurannetajatest ei piisa?
Fondide tegevusele, mille kaudu suurannetajad USA-s tavaliselt toetusi jagavad, on päris palju piiranguid. Samas paljudest allikatest raha saavatele heategevusorganisatsioonidele on muidugi ka piiranguid, aga nad võivad näiteks tegeleda lobitööga, võtta ette poliitilisi algatusi, mis on fondidele vähemalt teoorias keelatud. Rahastajate rohkus annab mingi garantii, selline raha on neutraalsem kui ainult ühest allikast tulev, millega võib kaasneda mõni poliitiline agenda. Muidugi, eks siin on ka palju silmakirjalikkust ja sageli taandub see semantikaks, kas mingi algatus on “poliitiline” või “hariduslik”. Aga fakt, et hulk kodanikke saab valitsusest sõltumatult – või ka koos valitsusega, mis on ju tegelikult tänapäevases segamajanduses veel kõige levinum, kuigi paljud tavatsevad sellest mööda vaadata – oma hääle kuuldavaks teha, loob mingi pluralistliku tasakaalu valitsuse ja suurannetajate raha kõrvale, mis on demokraatias hädavajalik. Selle tõttu ma ei pea väga heaks suhtumist, mida näen näiteks Prantsusmaal, kust ma pärit olen, et “makse me juba maksame, milleks veel heategevus?”.
Eesti puhul mõtlen, et kui väikeannetajad toetavad meelsamini kergesti arusaadavaid, emotsionaalsemaid teemasid, siis suurannetajatele on vast mõistlikum loota keerulisemate küsimuste puhul, kus ühiskonnas tervikuna veel suurt toetust ei pruugi olla. Kas USA ajalugu näitab ka, et suurannetajad on pigem progressiivsemad?
Ma ei ütleks nii. Mõned on, teised mitte. Mõned on ikka väga konservatiivsed.
Või on siis just masside heategevus olnud eesrindlikum?
Pigem arvan ma seda, jah.
Näiteid?
Tuberkuloosist, mis oli ennekõike vaeste inimeste haigus, oli juba juttu. Ka mustanahaliste kodanikuõiguste liikumises käis rohujuuretasand kindlasti ees. Aktivistidel tuli ikka palju vaeva näha, et suurannetajate raha sinna tuua. Mõned muidugi olid, näiteks Julius Rosenwald, Searsi kaubamajade omanik, kes rahastas maailmasõdade vahel lõunaosariikides tuhandete koolide rajamist. Või Stephen Currier, kes hukkus küll noorelt 1960ndatel, aga kasutas Melloni perekonna raha lõunas valijate registreerimiseks. Siiski on selgelt näha, kuidas algatus tuli kirikuringkondadest, rohujuuretasandi liikumisest sai massiliikumine ning siis alles tuli sinna ka suurannetajaid. Mitte vastupidi. Naiste võitlus rasestumisvastaste vahendite eest on samasugune näide – Margaret Sanger oli siin aktivist ning läks päris pikalt, enne kui tal õnnestus leida suurtoetajaid, milleks ta pidi ka mitmeid kahetsusväärseid kompromisse tegema.
Nii et kõiksugu kombinatsioone leiab ja eks see teebki kokku ajaloo.
Mulle läheb väga korda see, mis te rääkisite heategevuse demokraatlikkusest. Mõtlen, et nagu valimised on ideaalis koht, kus inimesed arutlevad läbi olulised poliitikaküsimused ja kasvavad nõnda kodanikena, nii aitab ka heategevus mõista probleeme, toimivaid ja mittetoimivaid lahendusi, mille tulemusena me kõik õpime ja areneme. Või olen ma liiga naiivne?
Akadeemilises ringkonnas näib teinekord, et kõige suurem patt on olla millegi poolt. Suure osa ajast veedame me protsessides urgitsedes, paljastades, näidates, kui halb maailm on. Üsna lihtne on olla pidevalt küüniline. Ma olen jõudnud arusaamale, et heategevus on tõesti oluline viis ühiskonnas osaleda, nii vabatahtlik töö kui ka annetamine muudavad inimesi paremaks. Selline investeering tekitab mingi … mitte alati just võimu, aga teadlikkuse asjadest, mis on tähtsad.
Mu raamatut kritiseeriti palju, et olen liiga sinisilmne, liiga positiivne oma järeldustes. Et jõukad kasutavad filantroopiat manipuleerimiseks ja kuidas ma saan nende kohta midagi head öelda, kui tegelikult on neil omad motiivid. Ja et see, mis ma massiheategevusest kirjutan, pole oluline, sest need summad on kokkuvõttes väikesed. Ja nii edasi.
Ma pole sellega absoluutselt nõus. See on väga küüniline kriitika, mis ei saa aru inimlikest motivaatoritest. Muidugi, osa on ka õigustatud. Leidub küllalt kuritarvitusi ja neistki on mu raamatus juttu. Kuritarvitusi on igal pool, kus raha mängus, ja muidugi tuleb seda reguleerida ja kontrollida. Aga väga palju on tööd parema maailma nimel.
Raamatu valmimise ajal sain telefonikõne oma toimetajalt. Mõtlesin, et ju ta leidis mõne vea ning tahab sellest rääkida. Ta alustaski, et sel-ja-sel leheküljel on juttu Fordi fondi toetusest Reinhold Niebuhrile, kes aitas Euroopa spetsialistidel II maailmasõja järel põgenikelaagritest USA-sse ümber asuda. Vastasin, et jah, mäletan – mis sellega on? Ning ta ütles, et just nii tulid tema vanemad USA-sse ja et kas ma võiksin talle sellest rohkem rääkida. Mu päev oli hetkega korda läinud! Näete, niisugused asjad ütlevadki, et see on päris asi. Leidus üks kirikuõpetaja, kellel oli idee, ta taotles raha, sai selle, tegi oma plaani teoks ja see muutis inimeste elusid. Sain palju kriitikat, aga ka sadu kirju lugejatelt, kes ütlesid, et rääkisin oma raamatus ka nende lugu.
Kuritarvitustest kõneldes – mulle tundub, et üks näitaja, mil määral on heategevus tõesti Ameerika “asi”, on see, et aeg-ajalt ikka juhtuvaid skandaale ei laiendata kogu valdkonnale. Et jamaga hakkama saanud organisatsioonile küll enam ei annetata, aga annetamise vajalikkust kahtluse alla ei seata, olete nõus?
Olen. Kuritarvitusi on muidugi ka rahastajate poolt. Heategevusega on seotud märkimisväärsed maksusoodustused ja nii tehakse näilisi tehinguid, kanditakse raha kontode vahel, võetakse soodustus, aga tulemusi ei ole. See on loomulikult lubamatu. Kas seda juhtub? Jah. Kas see iseloomustab valdkonda? Ei.
Aga kuidas heategevus muutus selliseks, et isegi need, kes ise ei anneta, nõustuvad, et annetamine on väga “ameerikalik”? Saan teie raamatust aru, et see toimus I maailmasõja ajal ja järel suhteliselt kiiresti, 10-20 aastaga.
I maailmasõda oligi üks tegur. Ajaloos on suuri momente, mis mobiliseerivad inimesi mõne rahvusliku teema taha. Sõda andis nii vajaduse kui ka tõuke väga ulatuslikeks rahakogumiskampaaniateks, mille käigus tekkisid mitmed organisatsioonid ja harjumused. Teiseks sai märkimisväärne osa inimesi seda nüüd endale lubada. Kõige tuntum on siin Saksa majandusteadlase Werner Sombarti arutlus, miks sotsialism 20. sajandil algul Ameerikas ei juurdnud. Loomulikult oli siin ka palju viletsust, aga 19. sajandi lõpust teenisid oskustöölised USA-s märksa rohkem kui Euroopas, mis muutis võimalikuks ka annetamise.
Ja kolmandaks põhjuseks ütleksin sellele maale iseloomuliku detsentraliseerituse. Ameerika ajaloost rääkides tuleb meeles pidada, et see riik organiseerus kõigepealt kohalikul tasandil, siis osariikidena ja alles seejärel föderatsioonina. Kogukonnad ongi siin pidanud tuginema oma ressurssidele – valitsus on kaugel, sa pead ise hakkama saama. Siin tuleb mängu Alexis de Tocqueville’i sõnastatud valgustatud omahuvi, kus heategevus ei ole üksnes helduse väljendus, vaid annetaja teadvustab, et see on ka talle vajalik. Et hea küll, sa annetad vähifondile, et aidata kedagi, aga tead, et võid tulevikus ka ise abi vajada. Nagu näete, ma ei oska pakkuda lihtsat seletust, aga arvangi, et siin on mitmed kattuvad põhjused.
Kas saab välja tuua, kes olid selle muutuse vedurid? Olid need organisatsioonid nagu Punane Rist ja teised, kes töötasid annetusi kogudes nii-öelda põllul; oli see valitsus, kes lõi head tingimused; olid need filantroobid, kes andsid oma tegevusega eeskuju?
Ajaloolaste seas käib pidev debatt, kas suurte muutuste tõlgendamisel saab osutada mingitele kindlatele inimestele või oleksid asjad juhtunud ka nendeta. Ning mulle näib, et vastus ongi pigem filosoofiline kui tegelik. Alati on inimesi, kes otsivad muutusi, nad tulevad eri elualadelt ning loovad teatava energia. Rahvatervise liikumises, ütleksin, olid olulised sellised “raputajad” nagu Jacob Riis, sõjaaegse ja -järgse humanitaarabi puhul oli tegu kindlasti kombinatsiooniga valitsusest, rahvuslikest mõtlejatest ja reformijatest … Hiljem presidendiks saanud Herbert Hoover mängis kahtlemata väga suurt rolli, aga kas tema teene oli see, et tuhanded inimesed, kellest me kunagi kuulnud pole, andsid kohalikul tasandil igaüks oma väikese panuse … Ma ei oska vastata ja võib-olla polegi see ajaloolasena minu ülesanne.
Kuid olles aastaid mõtetes filantroopia ajaloo tipptegijaga veetnud, on mõned neist teile kuidagi eriliselt lähedaseks, lemmikuteks saanud?
Muidugi on inimesi, keda ma sügavalt austan, isegi kui mõni kipub olema pigem unustatud. Mainisin juba Julius Rosenwaldi, kes mu hinnangul oli maailmasõdade vahel olulisim tegija, kuigi tänapäeval temast enam palju ei teata, sest ta fond lõpetas 1940ndatel. See tegelaste seltskond on väga-väga eripalgeline, mis ongi põnev. Võtame näiteks Henry Fordi ja tema pojapoja, Henry Ford II erinevad iseloomud. Kõik teavad esimest kui brilliantset ärimeest, teine oli aga tõeline filantroop, mida tema vanaisa polnud. Ajaloolasena pakubki mulle enim huvi dünaamika eri karakterite vahel, mitte niivõrd mõni kindel kangelane.
Milline roll on selles kirjus seltskonnas filantroopia arengule kaasaaitajana olnud presidentidel?
Vägagi märkimisväärne. Hoover oli neist kindlasti esimene, kes taipas, milline potentsiaal tema jaoks vabakonnas peitub, seda juba kaubandusministrina 1920ndatel. Aga ta oli ka väga autoritaarne, sellise “mina juhin mängu, teie tooge raha” hoiakuga. Jack Kennedy oli oluline filantroopia toomisel mustanahaliste kodanikuõiguste liikumisse, mis andis talle võimaluse oma poliitikaga mööda minna Senatist, kus ta ei suutnud lõunaosariikide senaatorite toetust saavutada. Lyndon Johnson pärast teda pani aluse tänapäevasele segamajandussüsteemile, mis on aidanud nii era- kui ka riiklikest allikatest raha saaval vabakonnal kasvada nõnda suureks, rahalises mõttes võrdseks Pentagoniga.
Aga negatiivsed kangelased, ikka siis minevikust rääkides? Raamatut lugedes tundus näiteks, et Hooveri loodud süsteemi lõhkunud Roosevelt ei ole filantroopia ajaloos just heas kirjas?
Samas eks tal olid Suure Depressiooni ajal selleks ka head põhjused. Hooveri loodud kaasrahastuse süsteem tähendas, et jõukamad osariigid, kes suutsid hankida kaasata filantroopide raha, said valitsusele öelda, et meil on siin nii-ja-nii mitu miljardit dollarit, andke nüüd omalt poolt sama palju juurde. Lõigates heategevuse sellest süsteemist välja, sai Roosevelt suunata oluliselt rohkem keskvalitsuse raha vaesematesse piirkondadesse. Ja nagu juba ütlesin, eks selline dünaamika annabki kokku ajaloo ja muudab selle meie jaoks nii põnevaks.
