Me teame. See ei ole mingi saladus. Me teame, kuidas olla parem inimene. Kuidas oma aega paremini kasutada, kuidas olla loovam, efektiivsem, tulemuslikum. Kuidas õppida ja kasvada. Ent sellegipoolest ei kipu me neid teadmisi kasutama.
Õppimisel tundub olevat mitu taset, mitu tahku, mis võivad omavahel haakuda, ent ei pruugi seda teha. “Ma tean”-tase on ehk enam levinud arusaam – kui ma olen midagi ära õppinud, siis ma tean. Ei usu, et tean? Aga palun – teadmisi saab ju kontrollida, tehke või tunnikontroll!
Teadjaid on palju. Vahest liigagi palju. Igaüks teab midagi ja vahel tundub igaühele meist, et just mina hoian enda käes seda teadmistemonopoli. Vähe sellest. Teadmisi tuleb kogu aeg juurde! Kui selle ajakirjanumbri oled läbi lugenud, siis garanteerin, et pakatad uutest ja hästi unustatud, ent taasavastatud teadmistest.
Siis saabub hetk, kui peaks teadmisi kasutama hakkama. Sest oskamine, vähemasti käitumisliku muutuse kontekstis, tähendab ikka eelkõige tegemist, teadmiste kasutamist, mitte lihtsalt teadmist. Ja siis taasavastame mõningase ebamugavustundega et meie sees elab otsekui kaks inimest, kes omavahel alati sugugi hästi läbi ei saa. Üks on Teadja, kes kogub ja talletab infot ning teeb sellest lähtuvalt plaane parimas usus ja lootuses, et meile piisab millegi ära õppimiseks peamiselt kahest asjast: teadmisest ja tahtejõust.
Kui tegemise aeg kätte jõuab, ärkab aga teine inimene – Tegija. Tema on vägagi teadlik sellest, et inimese käitumist mõjutab enim keskkond: teised inimesed, paralleelsed tegemised, ilm, kellaaeg, kas meil on kiire või on aega küll. Tegija on Teadja peale sageli pahane, pehmelt öeldes, sest Teadja pole arvestanud, et tahtejõud on nagu muskel, mida saab treenida, ent mis lõpuks ikka väsib. Et lisaks teadmisele ja sellest tulenenud vajadusele tahame veel korraga mitut asja, mis üksteisele vastu karjuvad. Me tahame olle meele järele abikaasale, kes on valmistanud suurepärase, tõsi, kaloritest pakatava koogi, ja samal ajal tahame ka kaalust alla võtta. Me tahame lahti saada halbadest harjumustest, näiteks suitsetamisest (kes siis ei teaks, et see on halb!), ent me ei taha ilma jääda vaikushetkedest iseendaga. Me oleme ju inimesed.
Ning kui Teadja ja Tegija omavahel kraaklema hakkavad, kipub tõeks saama teada-tuntud reegel: inimeste jaoks on hirm kaotada suurem kui tahe võita. Las jääda nii kui oli … Ehkki me teame, et peaks olema teisiti.
Muidugi kerkib huulile miljoni euro küsimus: kas üldse ja kuidas siis on võimalik teha nii, et Teadja ja Tegija ühte sammu käiks? Kardan, et tee-nii-1-2-3 universaalset juhendit igaks olukorraks pole olemas. Küll aga on siin universaalne esimene samm mistahes positiivse muutuse tegemiseks: teadvustamine, et teadmise ja tegemise vahel on kuristik. Ning kuristiku ületamiseks peaksid mõlemad proovima mõelda ning tegutseda veidi rohkem kui kuristiku teisel pool seisev inimene.