Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse kirjutas Hea Kodaniku suvenumbrisse avaessee sellest, kuidas ametnikk kodanikuaktiviste ja kaasamist näeb.
“Kaasamine, kaasamine ja veel kord kaasamine” – mantra, mida viimastel aastatel aina enam korratakse ja nõutakse. Kõige keskel on sageli (riigi)ametnik(kond), kes kaasamise ja mittekaasamise rägastikus ellu jääda püüab. Millisel väljal see ametnik siis tegutseb ja kuidas võiks kaasatavad tema pilgu läbi paista?
Esiteks, huvikaitseorganisatsioonid. Ühetaolise murega inimesed koonduvad katusorganisatsiooni, kes võtab endale ühise esindushääle. Ametnik üldiselt teab oma valdkonnas selliseid organisatsioone, peab neid esinduslikuks ja on nendega pikaajalises suhtes. Koostöö jaoks mõtleb ametnik välja erinevaid töögruppe, komisjone ja kohtumisi. Enamasti on asi hoolimata üksikutest pinevatest hetkedest ratsionaalne ja arusaadav. “Linnuke” on nii kaasamise kui ka huvide kaitse kastikesse tehtud.
Teiseks, lobby-grupid. Enamasti on nad konkreetse idee või projekti teenistuses. Väga sageli on küsimus rahas, enamjaolt ei huvita neid laiem probleemide ring ja prioriteedid või pakutava idee ratsionaalsus. Otserünnak, haarang tiibadelt, partisanisõda, luure ja mõjuagendid – kõik läheb käiku. Hea eesmärgi nimel loomulikult. Ametnik selgitab, pareerib, ründab vastu, ignoreerib. Kõik sõltub taktikast ja hetkelisest võimujaotusest. Lahinguid võidetakse ja kaotatakse – sõda kestab edasi.
Kolmandaks, “ad hoc”-grupeeringud. Tavaliselt tekivad sellised inimeste ühendused mingi konkreetse nähtuse poolt või vastu, ametniku arvates enamasti vastu. Kantuna „not in my backyard“ ideest, suudetakse oma ridadesse mobiliseerida kogukond, aga ka sotsiaal- ja muu meedia, olgu tegu siis hooldekodu, süstlavahetuspunkti või maantee rajamise või millegi muu häirivaga. Tavaliselt on sellisel liikumisel paar-kolm tugevat liidrit, ilma kelleta ei toimu tegelikult suurt midagi. Grupi probleem on üldiselt arusaadav, kuid keda nad täpselt esindavad, kuidas nad mandaadi võtsid ja mismoodi nendega kokku leppida, on enamasti hägused küsimused. Reageering on tavaliselt tingitud ametniku hooletusest ehk õigel hetkel “mittekaasamisest” või siis grupi enda liikmete uuenemisest. Vestluspartnerina võetakse nad kahtlemata (mõneks ajaks) laua taha. Kui tegemist on püsivama probleemiga, siis võib juhtuda, et sellest areneb mõistev koostöö.
Viimaseks, sotsiaalmeedia hüsteerikud. Siin on tegemist mõtteviisiga, et kõige parem moodus oma muret lahendada on rünnak Facebooki vahendusel. Ahastava säutsu püüab kinni mõni murelik kodanik (veel parem, kui ajakirjanik või poliitik) ning konkreetse inimese kaasust asutakse korraldama selle kõige tagumisest otsast. Kõige parem on äsada kohe kõige võimsamale, milleks enamasti on meie peades riik. Sageli tuleb selle arutelu käigus välja, et lahendused on tegelikult olemas või juba rakendunud. Aga diskussioon kerib aina edasi. Ametniku vaates on tegemist kontrollimatu ja ebameeldiva olukorraga, kuid samas unustatakse, et kuskil on olnud mingi mõistmatuse säde, mis selle leegi süütas. Sellised juhtumid vaibuvad kiiresti, nagu sotsiaalmeediale kohane. Heal juhul saab ka mõne rumala augu kinni traageldada.
Kaasamise areenil tegutsejate seltskond on kahtlemata oma liigirikkuses veelgi kirjum kui kirjeldatud. Mõlemal poolel. Kahaneva rahvaga Eestis ei ole meil tegelikult luksust erinevatest pooltest rääkida. Tee on lahti, sest kaasamise rindel käib vilgas tegevus ja ametnikud on enda loodud sillapeade kaitsmisest loobumas. Kui arutelus on mõlema valmidus arvestada lisaks praktilistele detailidele suurt pilti ning suutlikkus jääda laua taha ka probleemide korral, siis on kõik hästi. Sest lõpuks loeb vaid hea idee ja võime see õigel ajal ära tunda. Head kaasamist!
