Riina Solman: kodanikuühiskond võiks lähtuda keele, rahva ja kultuuri püsimajäämisest
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Värske valitsuse esimesed kuud on olnud tavapärasest oluliselt keerulisemad. Värske rahvastikuministrina muu hulgas ka kodanikuühiskonna käekäigu eest vastutava RIINA SOLMANIGA vestles vabaühendustest, demokraatiast ja poliitilistest vastuoludest Andrei Liimets.
Ma ilmselt ei liialda, väites, et selle valitsuse esimesed kuud ja ametisse tulek on olnud tormiline, mõnede ministrite puhul väga vastuoluline. Kuidas teie sisseelamisaeg on läinud?
See on minu jaoks ka tormiline ja vastuoluline olnud. Kui uus valitsus ametisse määratakse, siis uutele ministritele ja ka vanadele olijatele on see positiivne ja uus algus. Nagu laps läheb kooli esimesel septembril – kõik on uus ja tahad uue innuga peale hakata. Aga esimene ametisse nimetamise päev oli kohe vastuolusid täis. Sisuliselt tund enne seda ilmusid kajastused Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri kohta. Me ei olnud informeeritud sellest konfliktist – saime meediast teada. Kui vabariigi president tuli Riigikogu saali pusaga, siis tema sõnum oli pisut üllatav, kuigi me andsime endale aru, miks. Sellest, kui ta Kuusiku ametisse nimetamisel saalist lahkus, on lausa ERR-is üks pilt, kus me kõik vaatame, et mis nüüd juhtus. Me ei teadnud, et on sellised tagamaad. President oli paremini informeeritud kui ametisse nimetatav valitsus, see kõik jäi päeva varjutama.
Edasi läks veidi ladusamalt. Siseministeerium võttis mind väga hästi vastu. Mulle endale on pisut üllatav, et me siseminister Mart Helmega tüpaažilt sobisime – üks ei varjuta teist, kuigi oleme erinevad inimesed erinevates rollides. Mul ei ole oma kolleegile etteheiteid olnud ja loodan, et temal mulle ka mitte. Muidugi, uuele valitsusele on ette heidetud liiga jõulist retoorikat – ühele erakonnale just. Neid küsimusi ei olnud võibolla varem nii käsitletud, kui keegi valitsuse liikmetest jõuliselt käitus. Mind on pisut häirinud see silmakirjalikkus, et kui varem oli miski lubatud, siis nüüd on valulävi nii madal, et ükskõik mida EKRE inimesed ütlevad, pälvib see nii laialdast tähelepanu. Ma olen imestunud, sest ajakirjanikud ei peaks iga näpuvibutust telekaameratega saatma, nad kütavad sellega ühiskonna ärritust üles.
Kas selline meedia tähelepanu on igapäevatööd seganud või see on miski, mille te lülitate pigem argiselt välja?
Mul ei ole kivist süda. Ma olen loomu poolest vastuvõtlik ja avatud inimene. Kümme aastat poliitikas ei ole mind kuidagi kalestanud. Ma arvan, et ma olen juba nii vana inimene, et ma ei muutu. Mul ongi avatud meel ja avatud süda. Mulle lähevad korda asjad ja muidugi mind üllatas, kui mõni ajakirjanik ka mind ründas. Ma olen ise olnud väga otseses kontaktis paljude ajakirjanikega ja mul on olnud nendega väga meeldiv koostöö. Pean sõnavabadust ja ajakirjanduse rolli ühiskonnas väga oluliseks. Sõna peab olema vaba ja ajakirjanikel peab olema vaba tegevusväli, kuid nüüd, kui üks valitsuse liige on rünnatav, siis jahitakse kohe ka teisi. Iga sõna võimendatakse. Eks ma siis vastavalt ka käitusin ja ütlesin alguses paarist-kolmest intervjuust ära, kuna valdkond oli uus, tahtsin end kurssi viia. Ja nägin, et ollakse kiuslikud. Ma ei soovinud ei valitsusele ega oma erakonnale halba kuvandit tekitada. Arvan, et käituti pisut ülekohtuselt.
Mainisite avatud meelt ja seda, et teile lähevad asjad korda. Mis need paar kõige olulisemat teemat on, mis teile enim korda lähevad?
Mulle on alati läinud korda inimeste toimetulek – kuidas nad eluga hakkama saavad. Olen oma vabatahtlikus tegevuses ära näinud, et kodutute aitamine on üllas ja õilis ja inimeste kannatusi tuleb leevendada. Siiski, oma piiratud ressursid peame panustama ennekõike järelkasvule, et Eesti riik jääks kestma. Seetõttu olen mina oma tähelepanu juba tükimat aega peredele, lastele ja nende toimetulekule suunanud. Just tõmbekeskustest väljajäävatele inimestele, kelle elu ja toimetulek ei ole nii roosiline kui seal, kus on kõrgemad palgad ja saab lastele rohkem lubada.
Kui ma ütlen “kodanikuühiskond”, siis mis teil esimesena pähe tuleb?
Kogukonnad. Need on toredad. Ma ise olen tüüpiline näide, kes armastab kogukondlikku tegevust ja kogukondlikke liikumisi. Tihedamalt olen küll seotud kristlike kogukondadega, aga olen kaasa löönud ka teistes liikumistes. Näiteks 2009. aastal moodustasime sellise MTÜ nagu Noor Eesti, mis tegutses järelkasvuga. Tahtsime anda lisahääle alaealiste laste eest selle mõttega, et poliitikud suunaks oma tähelepanu perekondadele. Tol hetkel juba teadsime, et rahvastik vananeb, poliitikud aga suunavad piiratud ressursse ikka sinna, kust hääli tuleb.
Mainisite, et teil on pikk suhe kirikuga. Miks kirikud on ülejäänud kodanikuühiskonnast kuidagi eraldi jäänud?
Ma arvan, et seal oli ajalooline algfaas, kus nad kodanikuühenduste liikumisest kõrvale jäid. Mäletan, et käisin näiteks Oleviste hoolekandega Avatud Eesti Fondi taotlusi tegemas. Seda küll soositi, et tule tee projekte ja aita vaeseid, aga sain koostöö käigus aru, et kirikud ei olnud sinna väga oodatud, pigem toetati uuendusmeelseid ja uusi algatusi. Ega ma rohkem ei tikkunud aega raiskama. See on ju suur töö võtta ette ja projekt kirjutada oma töö kõrvalt. Samal ajal ma ju tegelen aitamisega, mis on minu jaoks mõjusam, et inimene saaks kohe abi ja leevendust. Võibolla ma teen Avatud Eesti Fondile liiga, aga mul jäi selline mulje toona. Võibolla see on kergelt maailmavaateline lähenemine, kus konservatiivsem ja liberaalsem maailmavaade põrkusid, aga ei mäleta, et oleks suurt konflikti olnud. Tänaseks on konflikt nende kahe maailmavaate puhul palju teravam.
Aga millist rolli näete kirikutel kodanikuühiskonnas?
Kirikud moodustavad julgelt ühe kolmandiku vabatahtlikutest. Nad teevad väga suure osa vabatahtlikku tööd ära – just seda, mis puudutab sotsiaaltööd, mis on ju riigile tasuta teenuse pakkumine. Ma saan tuua näiteks neid kogudusi, millega ma olen ise seotud – meil on pühapäevakoolid, vanurite aitamine, vaeste hoolekanne, kodutute hoolekanne, hingehoid, pastorid ja õpetajad käivad vanglakaplaniteks väga madala tasu eest või tasuta. Nad tegelevad väga palju inimeste tugisüsteemi ülevalhoidmisega, mida riik ei ole suutnud veel üles ehitada.
Rahvastikuministrina näen ka, et pered vajaksid vanemlusprogramme ja tugisüsteeme. Kõrvalepõikena – probleem on ju selles, et noored saavad kokku, aga kasutusjuhendit ei anta kellelegi kaasa: laps sünnib, on esimesed raskused, minnakse laiali. Kui oleks abi ja nõustamist, siis teinekord ei läheks see pinge alajaamas lühiseks, vaid lahtuks. Sellist asja teeb kirik täiesti tasuta. Muinsuskaitses, kultuurimälestiste taastamisel, muusikas, kultuuris osaleb kirik oma koguduste panusega. See on praktiline tegevus, mitte niivõrd ideoloogiline või huvikaitse.
Te olete viimaste nädalatega kohtunud mitme vabaühenduste esindusorganisatsiooniga – Vabaühenduste Liidu, Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikuga, lisaks Kodanikuühiskonna Sihtkapitaliga. Mis mulje teil on jäänud organiseerunud kodanikuühiskonna hetkeseisust ja tervisest?
Mulle on jäänud väga hea mulje, professionaalne mulje nendest inimestest. KÜSK-i ma teadsin pisut ka varem. Töö on korraldatud kiiduväärselt ja mul ei ole põhjust arvata, et keegi on kusagil midagi valesti teinud. Kindlasti saab alati veel paremini teha. Kindlasti oleks võimalik veel rohkem raha jagada kodanikuühiskonnale. Aga põhimõtteline suund, et me lihtsalt ei anna raha, et tehke midagi, vaid et me oleme arendanud juhtimisvõimekust, on õige.
Eriliselt puudutas mind sotsiaalne ettevõtlus ja toredad noored särasilmsed inimesed, kes on maailma näinud – näinud, kuidas mujal maailmas neid asju on käima tõmmatud. Ma olen mõelnud, et kuidas puuduses olevate inimeste aitamine, kui ma oskan ja tahan seda teha, saaks olla ka leivatöö. Ma ei ole lahendust leidnud. Kui ministriks sain, öeldi mulle korduvalt, et ei tea, kas see on õige, mida sa tegema lähed, pigem aita vaeseid. Küll ma oleks tahtnud öelda, et ma olen terve elu tahtnud seda teha, aga paraku mul on ka pere, nii et kui lähen lihtsalt vaeseid aitama nagu ema Teresa, keda ühiskond justkui vajaks, siis kuidas ma jätan oma pere löögi alla. Oma lapsed on ju ikkagi kõige tähtsamad.
Te mainisite professionaalsust ja juhtimisvõimekust. Üks vaidlusi kodanikuühiskonna ümber on nende vahel, kes tahaks rohkem professionaalset ja selle nimel ka hästi tasustatud kodanikuühiskonda, ja nende, kelle meelest peaks toimetama üksnes vabatahtlikult, missioonipõhiselt, heast tahtest. Kuhu teie end selles diskussioonis paigutaksite?
Ma olen olnud nende missioonikandjate poole peal, aga ma ei saa öelda, et need, kes tegelevad huvikaitsega või räägivad poliitikas kaasa, poleks missioonikandjad. Kindlasti on. Ma olen võrsunud teistsugusest maailmast ja saanud poliitikakujundajaks. Tagasivaates tundub kõik muidugi loogiline. Mõlemat on vaja, sest mõlemad on kodanikualgatused. Kodanikuühiskond on ju ka läbilõige ühiskonnast. Ei saa ühtesid teistele eelistada või välistada. Mitmekesisus on oluline.
Hiljuti vestlesin KÜSK-i nõukogu eelmiste esimeestega, kes väitsid, et sealtkaudu jaotatud raha on üks mõjuefektiivsemaid Eestis. Samas on KÜSK-i eelarve püsinud üsna väikesena. Milliseid muudatusi vabaühenduste rahastamises vaja oleks?
Kirjutan alla, et seni on tehtud head tööd. KÜSK on käivitanud rohujuuretasandi võimekuse, aidanud kvaliteeti tõsta ja hoida. Mul oleks ju lihtne öelda või lubada, et ressursse on juurde vaja, siis saaks veel paremat tööd teha. Paraku ma seda meie eelarvepoliitiika tingimustes lubada ei saa. Peaminister on ju lausa andnud ministritele ülesande kulusid kärpida. Proovin seista selle eest, et seni eraldatud protsenti ei kärbitaks. Kas muuta midagi ideoloogiliselt? Ma arvan, et senine suund on õige – võimestada juhte, mitte anda lihtsalt raha tegevusteks. Kui ma tohin fantaseerida, siis ma tahaks igale kodanikuühendusele püstitada ühe loosungi või eesmärgi ja see on sõnastatud ilusa üldeesmärgina, mida saab alati täpsema sisuga täita, meie põhiseaduse preambulis – keele, rahva ja kultuuri püsimajäämine. Sellest võiks ka kodanikuühiskond lähtuda, mitte pelgalt grupihuvist või ideoloogiast.
Mõned valitsuse liikmed, ennekõike siseminister Mart Helme, on erinevaid vabaühendusi kritiseerinud ja rünnanud – Eesti LGBT Ühingut, Pagulasabi, Inimõiguste Keskust. Kas teie meelest on mingeid valdkondi või ühendusi, mida riik ei peaks toetama?
Minu ühene seisukoht on, et inimeste muresid, probleeme ja hädasid peab riik aitama leevendada. Ükskõik siis, mis parasjagu kellelgi selleks hädaks on. Kui ma nüüd räägin LGBT Ühingust, siis ei ole ka minu soov ühiskonnas segadust külvata ja öelda, et neid ühinguid ei ole vaja. Need inimesed on meie ühiskonnas olemas, neil on reaalsed probleemid, nendega tuleb tegeleda. Aga mitte provokatiivsel kombel, näiteks konservatiividega tüli otsides või õhutades. See pole ka kindlasti kooskõlas heaks kodanikuks olemise põhimõtetega.
Mis on teie jaoks provokatiivne?
Ma toon rahastamise näite, mida Mart Helme on käsitlenud. Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, kuhu kuulub ka Isamaa naiskogu, mille juht ma olen, koondab 400 naist üle Eesti. Lastega pered on liikmed, aga nad ei käi kohal, kohal käivad vanemad naised. Ümarlauda kuuluvad erakonnad ja naisorganisatsioonid, aga ta jäi sellel aastal tegevustoetusest ilma, kui see sama summa jagati sotsiaalministeeriumis Feministeeriumile ning Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskusele. Inimesed, kes on pigem elukaare teises pooles, kel on aega ja tahtmist koos käia, tegutseda, arutada maailma asjade üle, jäeti toetusest ilma. Toetati neid, kes oskavad võibolla paremini enda eest seista, oskavad tehnoloogilisi vahendeid kasutada ja pääsevad ka ligi informatsioonile, kust neid toetusi määratakse. Sellised asjad ei ole minu meelest õiged.
Mida selles valikuprotsessis siis muuta?
Läbipaistvamaks! Kui ressursid on piiratud, siis ongi keeruline. Kõnealusel juhul ei oleks pidanud olemasolevat olukorda muutma, sest ka Eesti Naisteühenduste Ümarlaud osales eelnõudele hinnangute andmisel, oli kaksteist aastat tugeva partnerina töötanud. Mina nägin seal pigem ideoloogilist kokkupõrget.
Vabaühenduste Liit ja SEV on Siseministeeriumi strateegilised partnerid. Mida te neilt partneritelt ootate ja kuidas kavatsete valdkonna esindusorganisatsioone kaasata?
Ma olen käinud esimestel tutvumisvisiitidel ja saanud alles ülevaate. Koostöökohtade arutamiseni pole veel jõudnud. Küll aga olen ma avatud suhtlusele, ettepanekutele ja ideedele, ma tahan kaasata. Ma tahan, et partnerorganisatsioonid tunneksid minu ministriks oleku ajal ennast hästi, vabalt ja saaksid töörahu, saaksid oma tööd teha. Rahvastikupoliitika väljakujundamisel saab kodanikuühiskond kindlasti kaasa rääkida oma ühenduste abil.
Üks ühiskonnas palju vastuolusid tekitanud teema, millega Vabaühenduste Liit on palju tegelenud, on katuserahade süsteemi kaotamine praegusel kujul. Kuidas teie katuserahadesse suhtute?
See on viis, kuidas kodanikuühendusi toetada, aga reformi ta kindlasti vajab. Mind häirisid viimase jagamise puhul esile kerkinud MTÜ-d, kellele tuli endalegi ootamatult selline rahasüst. See on selgelt moonutus, mida ei tohiks olla. Küll aga ei ole ma veel näinud sellist lahendust, et kes siis veel seda raha peaks jagama peale Riigikogu liikmete. On olnud ettepanek, et Riigikantselei. Siis tuleb surve Riigikantseleile. Kui juba ühe ministeeriumi puhul paistab, et rahajaotus võis olla ideoloogiline, siis kes ütleb, et riigiametnikud on ideoloogiavabad, et seal ei teki samamoodi huvigruppe. Parem on, kui seda raha jagavad kõik parlamendierakonnad, kes esindavadki erinevaid huvigruppe ja maailmavaateid. Aga seda süsteemi saab kindlasti paremaks reformida.
Küsimus ongi ju suuresti läbipaistvuses.
Hasartmängumaks läks nüüd avatud voorude kaudu kolme ministeeriumisse. Eks tuleb ära kuulata, kuidas inimestel on läinud, kes sealt taotlevad – kas see süsteem on piisavalt läbipaistev. Loodan, et on. Suund on õige.
Konservatiivsus ja ideoloogiline vastasseis ühiskonnas on juba paar korda vestlusest läbi käinud. Palju on üritatud defineerida, mis see konservatiivsus tänapäeval üldse on. EKRE-t on näiteks kirjeldatud mitte niivõrd konservatiivse, vaid pigem uusreaktsionäärse erakonnana. Isamaa sümboliseerib ehk rohkem klassikalist konservatiivsust. Mida tähendab konservatiivsus teie jaoks?
See on selline tark-ei-torma-poliitika. Oled alalhoidlik ja kaalud enne läbi ja otsustad alles siis, kui sul on otsustuseks piisavalt materjali või infot. Niimoodi olen püüdnud ka oma ametis esimesed poolteist kuud käituda. Isamaa esindab tõepoolest mõistuspärast konservatismi ja ma arvan, et ma olen kogu oma eluga olnud sellist poliitikat ajav inimene.
Kui vaadata kogu mu elukaart, siis olen alustanud oma elu nullist, kui vabariik taasiseseisvus. Tulin Tallinna õppima, mul olid õe teksad, aga millestki ei tundnud puudust. Tallinnas olid sabad, külm oli, aga ma olin väga õnnelik. Olen olnud üksikema, olen ise tajunud materiaalset … mitte just puudust, palk on mul olnud oma ametis alati konkurentsivõimeline, aga üksikemana on kindlasti keerulisem kui perekonnal. Naiste ja meeste palgad olid varem veel ebavõrdsemad, üksi oli keeruline. Olen kõik need etapid elus läbi teinud ja olen teinud valikuid, mis on olnud täpselt niimoodi kaalutletud, läbi mõeldud. Näiteks ostsin esimese korteri aastal 2001, kui nägin ja tajusin ära, et ühiskonnas tuleb majanduslik hüpe. Ostes kesklinna korteri, saab mu poeg kohe heasse kooli ja ma ei pea slikerdama nagu enamik vanemaid kesklinna koolidega. Samas korteri väärtus võib tõusta. Juba kuue aasta pärast teenisin korterit müües miljon Eesti krooni. Siis oli masuaeg, järgmine koduost, kaks aastat seirasime turgu. Kõige madalamas punktis ka korteri soetasin ja siis juba korraliku, kuhu sai pere kasvada.
Kõik oma valikud olen niimoodi kannatlikult ja teadlikult astunud, valinud kogukondi, mille osaline ma olen. Üks on Oleviste kogudus. Hiljem oli erakonna valik väga teadlik, et see haakuks minu kristlike vaadetega. Selline mõistuspärane konservatism ongi. Ma arvan, et olen selle hea näide.
Mul tekib kuulates kerge dissonants. Elus kaugele jõudnud ja eduka naisena kirjeldasite ometi, et saate näiteks Mart Helmega hästi läbi. Kas teid ei ole solvanud EKRE väljaütlemised kasvõi emotsionaalselt ülesköetud naiste suunal?
Aga vaadake, Mart Helme ei ole ju selle maaletooja. Kõigepealt ütles Jürgen Ligi Kadri Simsonile, et ära kaaguta. Need asjad on meil kogu aeg ühiskonnas eksisteerinud, aga millegipärast olid nad siis justkui kõlblikud. See oli naljakas meile. Inimesed, kes niimoodi väljendusid, on väga kuulikindlaks muutunud. Selline silmakirjalikkus ja vahetegemine häirib mind, et ühed on justkui moodsad inimesed ja teised väga ebamoodsad. Ma möönan, et EKRE sõnumitehnoloogia või kommunikatsioon on teadlik ja kohati üle võlli, mis on ühiskonda laiemas plaanis või pikemaajalises vaates ärritanud. Aga see ei ole ainult EKRE teene. Liberaalsem osa ühiskonnast on sellega kaasa jooksnud ja samamoodi hakanud provokatiivselt käituma. EKRE teke on aga juba millegi tagajärg. Kusagil on keegi jätnud kahe silma vahele, sõitnud piltlikult öeldes esimese vaguniga, mis on eliidi vagun, eest ära, jättes viimased vagunid ripakile, et nad on ise lollid, ise saamatud, ise luuserid. Kõik see, mida EKRE teeb, on ülbuse, üleolevuse, mõtlematuse ja isekuse tagajärg.
Probleemikirjeldusele vaidleks ilmselt vähesed vastu, aga kas viis reageerida on ikkagi õige? See, et keegi varemgi on halvasti öelnud, ei vabanda ju järgmisi halvasti ütlemisi.
Kui me tahame puud maha võtta, siis me peame ta täielikult maha võtma. Ei saa ainult latva maha võtta, et siis on kõik hästi. See on ikkagi kasvanud niimoodi. Aga kas mind häirib, kui kedagi solvatakse? Väga häirib! Ma ise olen lugupidav inimene ja ma eeldan, et minust peetakse lugu. Näiteks kui teie tulite ajakirjanikuna mind intervjueerima, siis ma ei tunne teid ja olin tegelikult valmis, et mind hakatakse kiusama. Ma olen valmis, et ükskõik kuhu ma lähen, ollakse valitsuse liikme suhtes kiuslikud. Ma ei pea seda tasakaalustatud ja lugupidavaks lähenemiseks. Teie puhul on muidugi meeldiv üllatus, et mul on olnud väga tore seda intervjuud anda.
Ma loodan ka, et ma ei ole nüüd päris kiusanud. Aga kuidas sellest vastasseisust ikkagi edasi minna? Seda on kirjeldatud nii maa ja linna kui ka konservatiivsuse ja liberaalsuse lõhena. Kuidas ühiskonda kokku sõlmida?
Ma olen esimesest ametisoleku päevast mõelnud, et kuidas ma saaksin oma ametis ühiskonda rahustada. Vahel on võibolla vaja lihtsalt aega ja ei peagi tõmblema ja rabelema ja rahustama. Olukord rahuneb ka ise. Juba on märgid, et enam ei olda nii ärritunud.
Suvi tuli …
See ka. Aga kas me peaksime EKRE võimult tõrjuma? Ma arvan, et vastupidi, valitsuses olemise kogemus on EKRE-le kasulik. See on oluline nende selja taga olevatele inimestele ja me näeme, et nende toetus ei ole kahanenud. Häält saavad ühiskonnas need jõud, kes ei olnud varem tunnustatud. See protsess on võibolla ka millekski hea. Aega, mil rahvas oli väga rahulik, ei rääkinud kaasa, eliit sai rahulikult ülevalt poolt alla öelda tõdesid, mis jäidki ilma tagasisidestamata kehtima, ei tule enam. Selline mugavustsoon on pöördumatult kadunud. Mitte ainult Eestis, sama reaktsiooni on igal pool näha.
Kas inimesed on demokraatiast väsinud?
Ei usu. Ma arvan, et inimesed kohanevad pidevalt uueneva tehnoloogiaga. See on olnud revolutsiooniline, et kõike jõuab meieni äärmiselt palju, infot on uputuseni. Me peaksime pigem rahulikuks jääma ja kohanema nii palju kui võimalik. Muretsemine meile sentimeetritki kusagilt juurde ei anna.
Mainisite, et EKRE on reaktsioon ja eliit peab igal juhul kohanema. Küllap puudutab see ka Isamaad, kes on ju olnud osa sellest eliidist. Kuidas nüüd ikkagi rääkida nende inimestega, kes on pettunud ja näevad EKRE-s lahendust, aga võibolla pettuvad mingil hetkel ka selles lahenduses? Kuidas senine eliit saaks teistmoodi kõnetada inimesi, kes tunnevad end kõrvalelükatu ja ilmajäetuna?
Ma arvan, et ärakuulamine, inimeste poole pöördumine, lugupidamine on esmased. Minu isiklik käekäik on üles ehitatud lugupidamisele. Ma olen ise lugupidav, minuga ollakse lugupidav. Kes ei ole lugupidav minuga, siis ma ei raiska pikemalt oma aega. Sellel ei ole mõtet. Inimeste poole tuleb pöörduda just nendes piirkondades, kus on suurem mure. Näiteks meie president teeb õigesti, kui ta läheb Narva, kui ta läheb Räpinasse. Nii peaksid käituma jõudumööda ka valitsuse liikmed, nii peaksid käituma Riigikogu liikmed, üleüldse kõik need, kes avaliku raha eest teenuseid pakuvad.
Lõpetuseks – oleme rääkinud sellest, milline on Riina Solman maailmavaateliselt, milline kodanikuna, milline inimesena, aga ajakirja läbiv teema on juhtimine. Milline on Riina Solman juhina?
Ma võin öelda, milline ma tahaksin olla. Ma tahaksin olla rõõmsameelne eestvedaja, kes innustab inimesi kaasa tulema. Alati ei ole see võimalik. Teinekord viib miski ka mind kergemalt rivist välja, aga juht ei tohi lasta ennast kõigutada. Riina Solman on selline juht, kes ütleb, et poolel teel hobuseid ei vahetata. Kui ma tean, et miski on minu ülesanne, siis ma, nui neljaks, lähen ja viin selle ellu. Vaatamata, mis ilm vahepeal on, kas tuleb tormi-rahet või paistab päike, mina pean lõpuni vastu pidama. See on minu enda isiklik arusaam, milline ma peaksin olema juhina. Aga ei tohi olla seejuures silmaklappidega. See, et ma olen avatud meelega ja võtan signaale ja ärritusi vastu, on hea, ja ma tahan, et see nii jääks. Ma ei ole kindlasti autokraatlik, ma olen kaasav ja kui ma näen, et heast sõnast ei aita, siis ma ei häbene ka otse välja öelda.
