Sirje Tammiste: Miks ma annetan Laste ja Noorte Kriisiprogrammile?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Olen varasemalt toetanud lasteaeda ja kooli, kus minu lapsed on õppinud. Kinkides lastaiale raamatuid, panustades uue koolimaja ehitusse või pakkudes õpetajatele tasuta minu enda poolt läbi viidud koolitust. See on vähim, mida olen saanud omalt poolt anda, et luua laste ja õpetajate jaoks paremat keskkonda. Kui tütar lastaia “lõpetas”, näitas juhataja pikka riiulit, kus olid minu poolt kingitud raamatud – need jäävad kestma ja veel paljusid lapsi rõõmustama!
Mitmetasandiline isiklik lugu seob mind Laste ja Noorte Kriisiprogrammiga. Programmi “hinged” on minu head sõbrad ja tuttavad. Ma näen, kui pühendunult nad seda tööd teevad ja ma olen kindel – neile antud toetus läheb alati õigesse kohta. Kunagi oli see aja kinkimine – kui toimusid laagrid, olid ühe grupijuhi lapsed minu juures “laagris”. Nii sai tema tööle pühenduda ja võis olla kindel, et tema tütred naudivad puhkust Pärnu koduaias ja rannas koos minu tütardega.
2012 suri minu abikaasa. Kasvamas oli 12- aastane tütar, keda isa väga-väga hoidis. Teised tütred olid juba täiskasvanud. Minu jaoks oli täiesti kindel, et mu tütar peaks selles programmis osalema. Esimene ehmatus oli peale kohtumisi psühholoogidega – ma tegelikult ei olnud mõistnud, mis minu lapse hinges toimus! Ta käitus rõõmsalt, justkui poleks mitte midagi juhtunud! Et mind säästa …
Laagris õppis ta oma tundeid avama, järgnes keeruline aeg meile mõlemale. Nüüd, 7 aastat hiljem, olen kindel – ta vajas seda laagrit väga nagu ka hilisemaid kohtumisi – enda jagamist ja oma tunnetes selgusele jõudmist. Muidugi ei anna saatusekaaslastega jagatud tunded tagasi isa ega turvatunnet. Kuid see aitas edasi minna.
Lein on igaühe jaoks elu raskemaid aegu, milleks pole võimalik valmistuda. Laste ja Noorte Kriisiprogrammi abil saab õppida sellega toime tulema. Et need armsad inimesed saaksid aidata peresid, kes silmitsi raske kaotusega, on raha annetamine kõige vähim, mida teha.
Kui mu ettevõttel oli sünnipäevapidu, palusin külalistel teha annetus Laste ja Noorte Kriisiprogrammile. Oli suur rõõm, et summa oli soliidne ja igati abiks!
