Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Mõtlesin kaua, mida peaksin täna siin ütlema, sest tegelikult – kõik, kes me oleme täna siia tulnud, on ju ühel lainel.
Me ei pea teineteisele selgitama ega veenma, miks tahame elada sõbralikus ja avatud Eestis, miks austame erinevusi ning teame, et see rikastab meie ühiskonda.
Me teame, miks me tahame aidata neid, kes kannatavad ja vajavad toetust.
See kõik on meie jaoks selge.
Viimaste päevade sündmuste valguses on täna migratsiooni ja pagulasi puudutav erilise tähelepanu all. Seepärast tahangi teiega jagada minu pere migratsiooni lugu.
Mu ema on Venemaal sündinud ingerisoomlane. Kui ta Eestisse kolmeaastasena jõudis, oskas ta ainult soome keelt. Eesti ja vene keele õppis ta ära lastega õues mängides. Minu isa sündis Ukrainas ja tal on ukraina, vene, moldova ning poola juured. Nad kolisid Eestisse 60ndatel, alustasid oma eludega siin nullist ning teie vanemate või vanavanemate abiga said nad oma perele pakkuda paremat elu.
Ma tänan teid selle eest.
Olen tihti mõelnud, kõigi nende erinevate juurtega arvestades, kes ma siis õieti olen? Oma lastega räägin kodus vene keeles. Olen Eesti kodanik, pigem isegi maailmakodanik, aga paljude asutuste ja ankeetide jaoks selline “rahvus” ei sobi. Välismaal nimetan end ikka eestlaseks. Kodus sama öelda pole kogu aeg lihtne olnud, aga viimase paari aastaga on toimunud mingisugune muutus.
Õnneks oleme hakanud julgustama neid, kelle side Eestiga on võib-olla erinev enamusest, aga kes armastavad seda riiki ja meie inimesi, austavad tavasid ja väärtuseid ning kes tunnevad, et nad on osa rahvast, nimetama ennast – eestlased.
Jah, ma olen eestlane. Isegi, kui see mõnele ei meeldi. Isegi kui paljud mu sõbrad ei saa sellest aru ja ütlevad, et “pinguta ükskõik, kui palju, tsiteeri või “Kevadet”, viska nalju filmist “Siin me oleme”, tantsi kaerajaani ja laula Tuljakut, aga iial ei saa sa üheks nendest”.
Keegi ei nõua oma rahvusest lahti ütlemist, aga keegi ei saa ka öelda, kuidas mina end tunnen või määratlen. Ma olen eestlane, ja täna siin nii palju toredaid ja avatud inimesi nähes, ma olen selle üle uhke.
Ma soovin, et kõik need inimesed, kes elavad Vaos, Lasnamäel, Narvas, aga ka need, kes on võib-olla täna siia alles teel, saaksid kunagi tunda sama, mida mina tunnen siin praegu, koos teiega.
Tänapäeva maailm on nii mitmekülgne, et võime olla ühtaegu venelased, juudid, ukrainlased, ameeriklased, soomlased, süürialased, aga kuuluda samal ajal ikkagi Eesti rahva sekka, nimetada end eestlaseks.
Kas tänu päritolule või selle kiuste, pole tähtis, olla valitud Riigikogusse oli minu jaoks suur au. Mul on väga hea meel, et selle kaheksa aasta jooksul sain opositsioonisaadikuna siiski hääletada südamerahus ka selliste seaduste poolt, mis tõesti toovad kaasa muutuseid.
Esimene on e-residentsuse seadus, mis annab eelduse suure virtuaalse Eesti loomiseks.
Teine on kooseluseadus. Kui me arutasime seda seadust, kandsin ma seda sama särki, mis mul tänagi seljas on. Siin on kirjutatud – „armastus võidab vihkamise“.
Täna on see sama sõnum jälle väga aktuaalne.
Ainult armastus, hoolivus, üksteise austamine ja abistamine viivad meid edasi ja aitavad luua sõbralikku ning avatud riiki, kus on hea elada kõikidel inimestel vaatamata nende päritolule, emakeelele, seksuaalsele sättumuse või usulistele veendumustele.
