Triin Ulla põhiõigustest, jõupositsioonist ja ninatarkade rünnakust
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Hea Kodaniku kolumnist, õpetaja Triin Ulla kirjutab sel korral, et õigused ja kohustused käivad küll käsikäes, kuid põhiõigused tulevad tingimusteta. Kui aga õpilased nõuavad koolilt või kodanikud riigilt põhiõigusi, võidakse seda pahaselt rünnakuna võtta. Igas olukorras ei peaks siiski konflikti nägema – eriti koolis, kus õpitakse ainekavade kõrval ka inimeseks olemist.
Eelmisel korral kirjutasin, et kool on päriselu ja siis oli toon kaunikesti entusiastlik. Täna väidan samuti, et kool on päriselu, aga see on tegelikult päris tõsine asi.
Meie ühiskond on viimase 30 aasta jooksul kardinaalselt muutunud, nõnda ka hariduskäsitlus. Kaasaegne kool on tänapäevases ideaalis keskkond, mis toetab loovust, individuaalsust, kokkuleppeid ja koostööd ning võimalused selleks ongi hariduspoliitika poolest loodud, kuid praktikas olukord alati säärane pole. Et see aga pole alati nii, teeb murelikuks ja muremõte sunnib kirjutama.
Viimasel ajal on minu jaoks tihe ja aktuaalne olnud temaatika, mis eristab noorte õiguste teemat nende õigustest ja kohustustest. Kõlab justkui nagu üks ja sama asi, kuid viimasel ajal olen õppinud neid eristama. Eriti oluline paistab see mulle foonil, kus kuuleme pidevalt, et Eesti õpilane on väsinud, kurnatud ja kohati isegi õnnetu. Samal ajal on tunda mitmeid jõuetuid toone ka õpetajaskonna ridadest ja aeg-ajalt paistab joonistuvat isegi kaks rahulolematut vastasleeri.
Olen teinud tähelepanekuid, et päris suur osa kolleegidest (olenemata linnast või koolist) ei armasta eriti, kui õpilased oma õiguste eest seisavad. Aga noored ongi tegelikult muutunud (mida on õpetajad tihti ka täheldanud) – tänapäeval oskavad isegi mõned lasteaiaealised oma eakohases armsuses enese õiguste eest seista, rääkimata siis juba kooliealistest. Ja see on ju iseenesest väga tore, sest oskus enese või õigluse eest seista on kindlasti miski, mis on elus kasulik ja pigem täisväärtusliku ühiskonnaliikme tunnus kui mingisugune “õõnestus”.
Mulle tundub, et siinses teemas võib aga olla põhjus, miks üsna paljud kooliõpetajad on viimastel aastatel tõmmanud enese ja “klienditeenindaja” vahel mõrusid paralleele ning kirjeldavad kaasaegseid noori tihti kui ninatarku, kelle suhtes õpetajatel enam õigusi ei ole.
Tegelikkuses ei konkureeri ju kellegi õigused omavahel, nad on kõigil ühised ja võrdsed, ühe poole õigus ei sunni teist loovutama enda oma. Kui minul on näiteks õigus puhkeajale või viisakale kohtlemisele, ei võta see ju kellegi teise õigusi ära. Või on ehk asi selles, et oma õigust kaitsva õpilase hoiakut võib tõlgendada ka kriitikana või lausa rünnakuna õpetaja töö suhtes? Ja sellest on muidugi kahju, sest millegi rünnakuna tõlgendamine tähendab teisisõnu konflikti. Kuid konfliktis õpilane õpetaja vastu on üheksal juhul kümnest õpetaja see, kellele jääb rohkem võimu.
Lisaks sellele armastame meie, õpetajaskond, muidugi õiguste teemat pareerida ka osava argumendiga vastaspoole kohustustest. See on sedavõrd sisseharjunud manööver, et võib kandideerida peaaegu klišee tiitile. Iseensesest selles vastuväites polegi ju kõik vale. Konkreetse kooli õpilasena on noorel alati sellest staatusest tulenevad õigused ja kohustused – õigus saada kvaliteetset haridust ja kohustused teha õppetegevuse raames õpetajate ja oma kaaslastega viisakat ning õigeaegset koostööd. Nõndasamuti nagu meil, õpetajatel, on meie rollist tulenev õigus jätta õpilastele kodutöid või anda hinnanguid nende töö tulemustele. Ja samaaegselt on meilgi kohustused: kujundada õppimist soodustav keskkond või anda õpilaste töödele selget ja läbipaistvat tagasisidet. Ehk – õpetaja-õpilase suhtest tulenevalt on kummalgi poolel oma õigused ja kohustused.
Ja ometi – vaatamata sellele, kuis õpilane oma rollist või staatusest tulenevate kohustuste täitmisega toime tuleb, on igal noorel tema võõrandamatud põhiõigused, mis ei sõltu sellest, kus ta parajasti asub, millises koolis käib või millised on tema töö resultaadid. Noorel on õigus õppida emotsionaalselt ja füüsiliselt turvalises keskkonnas, omada piisavalt puhkeaega, avaldada arvamust ja olla ära kuulatud ning mitte karta, et eriarvamuste tõttu järgneb mõni ettearvamatu negatiivne tagajärg. Seega, mõne põhiõiguse eest seisma tuleva õpilase poole kohustustega “viibutamine” ei ole selles kontekstis sobilik. Sest põhiõigused on põhiõigused ja punkt. Nendega ei käi kaasas ühtegi kohustust peale teise inimolendi inimväärikuse austamise, põhiõigused on inimeseks olemise võõrandamatu tunnus ja peavad olema igas olukorras hoitud.
Nagu ülalpool juba ütlesin: õpetajatele ei pruugi meeldida, kui õpilased eneste eest seisavad. Olgu teemaks siis õigus puhkeajale või õigus läbipaistvale hindamisele, õigus olla ära kuulatud või õigus jääda eriarvamusele. Miks see nii on, on hoopis eraldi teema, aga see, kui õiguse eest seismist tõlgendatakse rünnakuna, on halb. Sest meil õpetajatena ongi tegelikult võim “näidata vastasele koht kätte” olukorras, kus võimu jaotus on ebavõrdne (näitena tuleb pähe kasvõi hiljutine Vinni-Pajusti juhtum). Ja siin tuleb mängu see, mida ütlesin juba eelmises postituses: kool on ühiskonna minimudel. Iga kooli või klassiruumi keskkond on nagu miniatuurne riik, kus on oma kultuur, väärtused ja “poliitiline režiim” (diktatuur, demokraatia või hoopis valgustatud monarhia?). Ja seegi on miski, mida õpilased igapäevaselt jäljendama õpivad ja vahel ehk rohkemgi kui seda, mida õpik neile ütleb.
Võim on suutlikkus mõjutada inimesi ja olukordi. Meie käes õpetajatena on suutlikkus mõjutada õpilaste õpikeskkonda – jätta neile rohkem või vähem koduseid ülesandeid või iseseisvat tööd. Meie võimuses on õpilased ära kuulata ja anda neile võimalus selleks, et ka nende vajadustega arvestatakse. Meie võimuses on mitte teha kolmandat kontrolltööd samal päeval (või mitte “tõlkida” oma kontrolltööd lihtsalt “tunnikontrolliks”). Meie võimuses on kas panna halb hinne või leida koos lahendus, sildistada “rumalaks” või aidata leida konkreetse õpilase tugevusi. See, et noortel on julgust õiguse või õigluse eest seista, ei muuda neid “klientideks”. Kui kõrvutame kasvõi oma kodanikupositsiooni riigis õppija staatusega koolis, on võrdlus täitsa sobiv – seisame ju isegi vahel päris häälekalt oma õiguse või selle eest, et ühiskonnas meie vajadustega arvestataks.
Muidugi tuleb ette, et õpilastel ei kuku see õiguste eest seismine kuigivõrd viisakalt või kenasti välja. Seegi on normaalne situatsioonis, kus oskus on alles harjutamisel ja kogemust vähevõitu. Ja siingi on meil, täiskasvanutel, taas suurem võim – võim jääda tasakaalukaks ja mitte võtta olukorda isiklikult ning õpetada noortele seda, millisel kujul on mõistlik ja kasulik oma õiguste eest seista ning millisel kujul see ei ole efektiivne. Kool ongi keskkond, kus päevast päeva toimub erinevate tähtsate oskuste harjutamine. Ja õiguste eest seisminegi on kompetents, mida tuleb harjutada, et see hästi õnnestuks. Meie, õpetajate, võimuses on aga luua selleks koolis turvaline keskkond.
Oma põhiõiguste eest seismise kogemus ei tohiks mingil juhul olla konflikt, sest vastasel juhul õpetame me, et kõige halvem mõte elus üldse on enese eest seismine või oma eriarvamuste väljendamine. Ja seejärel on väga ebatõenäoline, et noored põhikooli- või gümnaasiumiuksest väljudes on kohe valmis viisakalt, julgelt ja tasakaalukalt enda või lähedaste eest seisma. Millise turvalise koostöö- ja kokkuleppekultuuri me loome koolikeskkonnas, sedavõrd väärikaid ühiskonnaliikmeid me ka aitame kujundada. Kool ON päriselu. Ja kui koolikonteksti iseloomustab võimu nimel rivaalitsemine või vastastikune ebaõigluse tunne, on ootus noortest kui pädevaist, teineteisega arvestada oskavatest ühiskonnaliikmetest, samuti liigselt kõrge.
Väärikus ja võim, oskus selles olukorras täiskasvanuteks jääda ja võimalus noorte toetamise ja olukorra suunamise eest vastutus võtta on meil, õpetajatel. Või tegelikult on see juba meie kohustus.
