Urmo Kübar: Vabakonna sõltumatuse tagab rahastamise mitmekesisus
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kas riik ja vabakond on sõbrad või konkurendid? Kas tõeline kodanikualgatus peaks riigilt raha saama? Endine vabaühenduste liidu juhataja, tänane presidendi vabakonnanõunik Urmo Kübar kirjutab vabaühenduste rahastamise keerulisest maailmast ja mitmekesisuse võlust.
Teame, kui mitmetahkne võib olla üksainus inimenegi – hinges koos munk ja sübariit, kui laenata Alliksaare sõnu –, saati siis terve ühiskond. Nii pole ka vabakonna rahastamisest rääkides ju üllatav, ent aeg-ajalt siiski meeldetuletust ja teadvustamist vääriv, et arvamused sellest on kaunis erinevad, et mitte öelda skisofreenilised.
Ühest küljest elab visalt populaarne arvamus, et “tõeline” kodanikualgatus võib raha saada vaid annetustest või liikmemaksudest. Hakkab aga grupp hoolivaid kodanikke raha koguma näiteks haiglale aparaadi hankimiseks või raskelt haigete kannatuste leevendamiseks, kostab kohe: see peaks olema riigi ülesanne!
Ühe hingetõmbega võidakse vabakonnalt nõuda nii säravamaid saavutusi kui ka seda, et töö peab tehtud saama vaid vabast ajast ja hobikorras, ilma palgata. Ja nii edasi, ja nii edasi.
Vastukäivusest hoolimata on need vaatenurgad tegelikult kõik eri hetkedel asjakohased. Lihtsalt nagu ärisektori mõiste alla mahuvad nii Swedbank kui ka Antslas tegutsev FIE, olgugi nad kõiges muus täiesti erinevad, nii koosneb ka vabakond müriaadist tegutsemisvõimalusest ja -viisist.
Näeme seal pelgalt oma liikmetele või siis ühiskonnas laiemalt toimuvale pühendunud askeldajaid. Teenuste pakkujaid ning mõne sihtrühma huvide või valdkonna arengu nimel poliitika kujundamises osalejaid. Ühekordsete aktsioonide läbiviimiseks kogunevaid kooslusi ja aastast aastasse igapäevaselt mingi probleemi lahendamiseks töötavaid organisatsioone. Ainult vabatahtlikul tööl põhinevaid ning palgaliste spetsialistidega mehitatuid. Perfektsete põhikirjade, strateegiate ja eelarvetega asutusi ning neid, kelle jaoks “plaan” on lihtsalt üks viietäheline sõna. Ja kõiki nende vahele jäävaid või neid vastavalt vajadusele kombineerivaid seltskondi.
Ükski neist lähenemistest ei garanteeri ega välista tulemuslikkust, tõhusust või vajalikkust. On aga selge, et nii kireval skeenel ei saa leiduda üht igas olukorras sobivat, ainsat “õiget” rahastusmudelit. Omad plussid-miinused on kõigil rahastamisviisidel ning kõik nad võivad piirata vabaühenduse sõltumatust, kui organisatsioon on piisavalt nõrk, et sel juhtuda lasta.
Näiteks sõltumine liikmemaksudest (Eesti vabaühenduste levinuim tuluallikas) on igati kohane peamiselt oma liikmete teenindamiseks loodud organisatsioonides, kuid vähendab võimekust võtta ette ühiskonnas laiemat mõju omavaid ja uudseid, riskantsemaid algatusi. Innovatsioon ei sünni laiade masside nõudmisel, kes pigem – täiesti mõistetavalt! – eelistavad saada olemasolevaid tegevusi rohkem, paremini ja odavamalt, nagu teab igaüks, kes mõne liikmeküsitluse läbi viinud.
Ärme unusta ka, et oluline osa vabaühendusi töötab inimestega, kes on ise abivajajad ning kellelt ei saagi oodata organisatsiooni ülalpidamist.
Annetused ja omatulu
Siin saavad appi tulla annetajad, see praegu umbes 1/5 meie inimestest (kellest omakorda pooled annetavad regulaarselt ja pooled juhuslikult). Nende eelistusi näeb heategevus-statistikast ning midagi üllatavat siin pole: lapsed, haiged ja loomad, ning seejuures pigem tegevused, mis on lihtsad, ühekordsed ja lühiajalised. Annetajad on meelsasti valmis ostma puudust kannatavale lapsele jõulukingi, märksa vähem altid aga toetama tööd, mis aitaks perekonda vaesusest välja.
Sõltumine annetajatest võib seega panna vabaühendusi – nagu erakondi valimiste eel – eelistama lihtsamaid ja popimaid tegevusi.
Sarnane oht varitseb neid, kelle tulud tulevad oma toodete-teenuste müügist. See tagab neile küll kõige vabamad käed raha kasutamisel, ent äriloogika võib ahvatleda keskenduma jõukamatele sihtrühmadele ja tulutoovamatele tegevustele, mis ei pruugi olla vajalikemad probleemi lahendamiseks.
Suurannetajad, keda meil on teadagi vähe, võivad olla kannatlikumad ja riskitaluvamad, samas ka suurema mõjujõuga organisatsioonile oma mitte ilmtingimata läbinisti vooruslikke tingimusi dikteerima. Nii muretsetakse ühes Eesti kogukonnas praegu sinna plaanitava vastuolulise ettevõtte lubaduse pärast teha tegevusloa eest suur annetus kohaliku seltsielu toetuseks, mis ületab vallaeelarve vastavad summad.
Avalik kontroll on üldiselt lihtsam avalikest eelarvetest pärit summade kui eraannetuste puhul, kus näiteks toetaja poolakeelne nimi ei pruugi anda infot annetuses sisalduvast agendast.
Paljalt päritolu avalikust või erakukrust ei muuda seega ühtegi senti ega eurot rohkem või vähem üllamaks. Vabakondlikkust ei defineeri rahastusallikas, vaid ette võetu sünd tegijate vabast tahtest, rahalise kasumi mittetaotlemine ning tegijate vabadus ise oma tegevust puudutavaid otsuseid langetada.
Vastased või partnerid?
Küsimus avaliku raha sobivusest vabakonnas on nõnda tegelikult maailmavaateline erimeelsus, kas vabakond ja riik (või ka ärisektor, kui sellele suhtele keskenduda) on vastased või partnerid.
Esimese suuna viljelejad näevad riiki nii demokraatia tagaja kui ka teenuste pakkuja rollis olemuslikult puuduliku või pahelisena ning vabakonda selle vigade parandaja ja õigel teel hoidjana. Päeval, mil meil lõpuks oleks ideaalne riik, poleks vabakonda enam vaja. Kuniks see pole aga juhtunud, võib koostöö, eriti veel raha vastuvõtmine, vabakonda korrumpeerida ja eesmärgilt kõrvale kallutada.
Partnerluse pooldajad ütlevad, et mõlemal on omad unikaalsed tugevused, kuid ka vajakajäämised, ja viimastest saab üle esimesi kombineerides. Heal juhul õpivad ja arenevad koostööst mõlemad, halvemal paraku võetakse üle hoopis teineteise vigu. Loomuldasa koostöö juurde kuuluvaid konflikte – ka päris teravaid ja kohtus lahendatavaid – ei välista muidugi seegi lähenemine.
Vastus küsimusele, miks riik üldse peaks vabaühendusi rahastama, ei pruugi seega oluliselt erineda põhjusest, miks ta näiteks ostab oma tööks vajalikke arvuteid või kontoripaberit, selmet neid ise valmistada. Asju tehku need, kes selles kõige paremad. Selge, et nii teenuste pakkumisel kui ka poliitikate kujundamises ja elluviimise hindamises osalejana on vabaühendustel võimalusi, mida ametnikel-poliitikutel pole.
Loomulikult võib vabaühenduste tehtav kriitika olla viimastele ebameeldiv. Ebameeldiv, lisatööd ja -kulusid tekitav oli ka hiljutine teade ID-kaartide võimalikust turvariskist – ja ometi võrratult parem olukorrast, kui oleksime sellest teada saanud siis, kui kahju juba käes. Samamoodi suhtutakse targa valitsemise korral ka vabaühendustelt tuleva info kohta (potentsiaalsetest) probleemidest ja nende lahendusettepanekutest.
See ei tähenda küll, et koostöö ainult nii toimukski. Et rahastusega ei tohi kaasneda parteihuvist lähtuvaid piiranguid, on üks 15 aastat tagasi vabakonna eestvedamisel Riigikogus vastu võetud Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni tähtsamaid põhimõtteid. Iga katse rahale avaliku takkakiitmise nõuet külge pookida tähendab selle kehtiva kokkuleppe rikkumist.
Katseid muidugi tehakse, nagu võis näha ka eelmisel nädalal avaldatud fantaasiatest, keda üks erakond võimule tulles rahata jätaks. Kindlasti esineb ka vabakonnas mugavdumist ning suhete rikkumise hirmus enesetsensuuri. Viimasel juhul on liikmete, sihtrühma, aga ka kolleegide ja meedia asi selliseid organisatsioone korrale kutsuda – või siis uus ja parem asutada.
Iga vabaühenduse huvides on tagada oma rahastusallikate mitmekesisus, et ükski neist ei saaks panna organisatsiooni tegema asju, mida too ei taha. Avaliku võimu ülesanne on garanteerida oma rahaeraldistele võrdne ligipääs ja läbipaistvus ning tingimused, mis võimaldavad vabakonnal oma rolli partnerina, sh. vajaliku kriitikuna täita.
Igaüks meist aga, eriti juhul, kui meid häirib maksumaksja raha liiga suur osakaal vabakonnas, saame kõige lihtsama võimalusena rohkem ja sagedamini annetada ning muul moel vabaühendusi aidata.
Lühendatud versioon artiklist ilmus Postimehe arvamusportaalis.
