Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Valimiste valvurid on hoidnud valimiskampaaniatel silma peal ning valvanud hea valimistava järgimist. Tööd jagus, sest lisaks valvurite endi tähelepanekutele saatsid mitmeid teateid rikkumistest ka valvsad kodanikud.
Nüüd kui valimiste nädal juba lõppemas, palusime valimiste valvuritel mõelda tagasi viimasele paarile kuule ning tuua välja selle aasta kampaaniate üldmulje, olulisemad rikkumised ja soovitused järgmisteks valimisteks.
Anna-Kaisa Oidermaa
Mõtlesin sellele, kuivõrd keeruline võib olla poliitikamaastikul orienteeruda ja mõista, kes kannab siiralt riigimehelikku (või naiselikku või inimlikku) mõtteviisi ja kellel on muud huvid. See ei paista tegelikult välja. Kampaaniates kasutatakse niivõrd vaba käega loosungeid ja vastandumist, odavaid psühholoogilisi nippe, et ka natukene lähemalt vaadates võib olla raske ära tunda, kellele päriselt oma hääl usaldada. Kas lihtsalt sileda näoga inimesele, kellelegi, keda isiklikult tunned või siis sellele, kes just mulle rohkem heaolu lubab, parteile, mida oled ikka valinud või siis maailmavaateliselt sobivale või nimele, keda oled kõige sagedamini kohanud või sellele, kes kõige ägedamalt vastaseid paika oskab panna? Ilmselt ei ole see mingi uus nähtus ei meil ega mujal, aga siiski frustreeriv.
Rikkumistest jäid kõige nahaalsemana meelde Mustamäe linnaosavalitsuse välikontorid. Samuti mõned kandidaadid, keda on raske tõsiselt võtta (nt loominguline kandidaat Andro Roos Keskerakonnast, kes valituks saamise nimel oli nõus loobuma absoluutselt kõigest, palgast ja seaduskuulekusest ka muuhulgas). Poliitikas võiks ju vaimukust küll rohkem olla, kuid mitte naeruväärsuse piire kombates.
Soovitan rohkem keskenduda sellele, kuidas enda visiooni nähtavaks teha ja kui teiste erakondade plaanid tundvad sobimatud, siis sellele viidata viisakalt ja argumenteeritult. Hirmu ja viha meie ühiskonda juurde vaja ei ole, neist ei ole meil puudust. Välja tuleks joonistada ka see, kuidas visioon reaalselt elustub. Loomulikult võib unistada, aga kui lubadused on liialt elukauged, siis see poliitikute suhtes usaldust just ei kasvata. Meilt kiita saanud Rahandusministeeriumi valimislubaduste tabelit vaadates oli näha, et paljudel juhtudel ei olnud lubadustele võimalik rahalist väärtust anda. Muidugi, kõike ei saagi rahas mõõta, aga tore oleks ju näha, kas need visioonid, unistused või lubadused ilma riigieelarvele totaalset muutust tegemata võimalikud oleksid.
Helen Tammemäe
Ühiskonnas (ja ka riigikogus) on väga palju rumalust, aga see ei tähenda, et eesti rahvas koosneks ainult lollidest. Nii et kampaaniat ette valmistades ei peaks lähtuma ainult tainapeadest.
Ühiskondlik arutelu on viimaste aastatega nii alla käinud ja väitluskultuur sedavõrd lihtsakoeliseks muutunud, et meel läheb nukraks ja mõte muutub lausa laisaks. Valimistele vahetult eelnev kampaaniaperiood on eriti masendav, kui kõlavad ainult loosungid, esitatakse vaid päheõpitud jutupunkte ning käiku lastakse kogu ülejäänud propaganda arsenal. Sisulist juttu ei saa enam rääkida ka valimisstuudios – kui siis punase kaardi ähvardusel, sest põhjendusteks aega ei ole. Niisiis soovitus kandidaatidele sõltumata, kas nad valimistulemuste najal riigikokku pääsevad või mitte: päästame arutelukultuuri! Igal poliitikul on võimalus väitluskultuuri edendada ja oma mõttekäike väljendada – ausalt, konstruktiivselt ja vastandumata. Valijad tahavad teada, mis kaalutlused on ühe või teise nupuvajutuse taga. Samuti millist maailmavaadet ja väärtusi rahvasaadikud või selleks pürgijad esindavad. Ja kui kampaania selleks sobivat formaati ei paku, siis tuleb need formaadid leiutada.
Rikkumiste poole pealt on meelde jäänud Keskerakonna kandidaat nr 1008 Tartus, kes paistis silma erinevate ebaseaduslike geriljakampaania lahendustega, näiteks projektsioon haridusasutuse seinal ja GDPR-i eiravad sõnumid. Sellist kampaaniat ootaks kiirlaenupakkujalt, aga mitte tõsiseltvõetavalt poliitikult.
Kaarel Taimla
Minule jäi selle aasta valimiskampaaniast kahjuks silma see, et põhiline häälte saamise taktika on vastandumine. Kui 2007. aasta pronkssõduri eemaldamise järgselt algas edukas Reformierakonna ja Keskerakonna omavaheline kaevikusõda, siis nüüdseks on muutunud vaid osapooled, aga mitte meetodid. Kes välistab kellega koostöö ja vibutab näppu, et „mis saab küll Eestist, kui tema erakonna poolt ei valita“. Me võiksime kodanikena nõuda rohkem ja anda märku, et ootame sisukaid argumente ja päris visiooni, mitte kõlavaid manitsusi.
Et töötan Eesti Noorteühenduste Liidus, siis häiris mind kõige sügavamalt Isamaa esindajate tegevus Viljandi Kutseõppekeskuses. Tegemist on palju sügavama probleemiga kui see, et üks kandidaat sai eelise esineda asutuses, kus muidu peaksid olema esindatud ka teiste erakondade liikmed. Sellised juhtumid viivad poliitika haridusasutustest veel kaugemale, sest keegi ei soovi olukorda, mis paneb neid halba valgusesse. Samas me näeme, et noored on valimistel passiivsed ja näiteks debatid ja külastused haridusasutustes võiksid korrektselt läbiviiduna aidata seda probleemi parandada.
Andrus Karnau
Lõpetasin just erakondade maksuprogrammide lugemise ja tuleb tunnistada, et neid ühendab utoopilisus. Ainult sotside maksumuudatuste programmi kohta võib öelda, et see on natukenegi realistlik – kui pakutakse maksusoodustusi, siis on programmis olemas ka maksutõusud.
Nii et erakondade maksuprogrammid rikuvad enamasti head valimistava, sest pakuvad teostamatut plaani. Hea näide: Reformierakond lubab laenu mitte võtta, aga kust tuleb 2024. aastal puuduv raha eelarvesse, kui ka maksutõuse pole plaanis?
Kõige häirivam on nn Prigožini juhtum, kus EKRE on saanud süüdistuse koostöös Venemaaga ilma ühegi tõendita. EKRE konkurendid rikuvad head valimistava, kui süüdistavad konservatiive koostöös Venemaaga. Tõendeid pole ja tõenditeta ei tohiks kasutada nii ränka stigmatiseerimist.
Reformierakond on kuritarvitanud Vene-Ukraina sõda, püüdes jätta muljet. justkui ainult oravad oleksid võimelised Eestit kaitsma. Sõja ajal üksteisega vastandumine julgeolekukaarti kasutades pole hea tavaga kooskõlas.
Samasse kategooriasse käivad EKRE saadikud (kõige tuntum M. Helme intervjuu), kes külvavad hirmu süüdistades kaitseväge Eesti nõrgestamises. Julgeolek võiks olla teema, millega ei minda valimiskampaanias punkte tooma. EKRE jutupunktidesse käib ka vaktsiinides, eriti koroonavaktsiinis kahtlemine. Seegi rikub häid kombeid.
Tõnis Saarts
Vana klassika kordub: trügimine haridusasutustesse, omavalitsuste lehtedes endale tasuta reklaami tegemine (kuigi ka oponentidele antakse leheruumi), omavalitsuste poolt korraldatud ürituste täitmine parteilise sisuga (Isamaa välja reklaamitud kohtumised kohaliku rahvaga, mille korraldasid millegipärast omavalitsused ja sellega seotud ühendused) jne. Kõike seda on toimunud ka varem. Uudsem on ehk see, kuidas mitmed (pigem vähetuntud) kandidaadid on püüdnud jõuda valijateni otse, tehes kummalisi reklaame ja kuritarvitades isikuandmeid. Kuigi see pole otseselt hea tava rikkumine, siis mitte ka meeldiv trend. Üllatus oli see, et grupikuuluvuse (rahvus, rass, sugu, sotsiaalne klass) alusel hirmutamist ja inetut vastandamist oli oluliselt vähem, kui võinuks oodata – tooni andis pigem ideoloogiline vastandumine ja vastasparteiga hirmutamine, mis on hea tava osas piiri peal.
Rikkumistest tooksin välja Keskerakonna valgusreklaami Tartu ülikooli ühiselamu seinal – võiks ikka mõelda enne, millistele hoonetele reklaam sobib, millisele mitte. Teiseks, Isamaa korduvad juhtumid Lõuna-Eesti omavalitsustes, kus omavalitsuste ürituste või sellega seotud ühenduste sildi all kuulutatakse välja “huvitavad kohtumised ja arutelud” vaid Isamaa kandidaatidega. Sotside Peep Petersoni hommikusöögid hooldekodus on midagi uudset – need asutused on erakonnad seni taktitundeliselt vahele jätnud.
Soovitan kandidaatidel enne järgmisi valimisi lugeda läbi hea valimistava!
Steven-Hristo Evestus
Võiks ju eeldada, et avalike vahendite kasutamise reeglid valimiskampaaniates on ammu läbitud teema. Ometi leidus ka sel korral kandidaate ja erakondi, kes loodavad omakasust ajendatud võtetega sellest kergelt üle libiseda ning valija teadmatust ära kasutada. Valimistel osalemist ei tohi soodustada ametipositsioonist tulenevate hüvede ega kohaliku võimuga sõlmitud hämarate kokkulepete kaudu. Sellisena ei tohi see ka näida. Konflikti ja hilisemaid menetlusi aitavad ära hoida õigeaegne kommunikatsioon ja kõigi teiste kandidaatide võrdne ligipääs, mis kokkuvõtvalt on suunatud riskide maandamisele ja kahtluste tekkimise vältimisele.
Rikkumiste osas tooks välja, et kui satutakse pealiskaudse ja põhjendamatu rünnaku ohvriks (nt Lehtme juhtum), siis ootaks ründajalt vastutuse võtmist ühes vea tunnistamisega ja vabandamisega. Viimane oleks vähim, mida vildaka poliitkultuuri edendamisel teha. Õnneks kerkisid esile ka üksikud kandidaadid, kes ei pea paljuks ülekohtu vastu astuda ja isegi konkurente alatutes rünnakutes toetada.
Kandidaadid võiksid konkurente rohkem tunnustada ja vähem vastanduda. Eriti halb, kui julgeolekuteemad muutuvad valimiste ajal odavaks vahendiks vaenlase vastu ning sellega kaasneb hirmutava õhkkonna loomine. Just valimiste perioodil saavad kandidaadid vastu astuda aegunud võtetele ja muutusi esile kutsuda. Edaspidi ootaks kandidaatidelt ka eetilist kaalumist kampaaniategevustes, nt isikuandmete kasutamisel valijale lähenemisel. Lisaks võiks järgmistel valimistel saada kõigi jaoks auasjaks hea valimistava tunnustamine ja sellest kinnipidamine.
Anna Karolin
Sel aastal on olnud vähem väga suuri ja jõhkraid rikkumisi. Näen mitme rikkumise, nt peibutuspartide, sisuturunduse, valimislubaduste pealiskaudsuse taga probleemi, et valimisi võetakse üldiselt liiga pealiskaudselt ja arvatakse, et sellised väiksed minnalaskmised on lubatud (sh ka teiste poolt). Näiteks, et astun kandidaadina üles, aga alles mõtlen, kas parlamenti lähen või et mis sellest sisuturundusest või äärmuslikust sildist ikka hullu on jms. Tegelikult peaksime lati kõrgemale tõstma – kaaluma seda, et erakonnad peaksidki edaspidi avaldama programmid koos kuluprognoosiga jms. Valimised on olulised ja tahame, et meie valimiskampaania kvaliteet läheks Eestis demokraatia küpsedes paremaks.
Rikkumistest hakkas silma erakondade vastandumine ja seda eriti hooletutes küsimustes, kus kleebitakse külge väga äärmuslikult sõnastatud silte. Kes on perekonna ja rahva hävitajad, kes Eesti EL-ist välja viijad, kes ei suuda Eesti julgeolekut kaitsta jne. Teatav vastandumine on mõistetav, aga libiseme argumentidest väga emotsionaalsete siltide poole, ning seda teemade puhul, kus varasemalt on valitsenud mõnus üksmeel.
Soovitan erakondadele soojalt lisada järgmiste valimiste programmile kuluprognoos ja tuua ühe eelisena välja enda rahanduslike lubaduste realistlikkus võrreldes teistega. Kõikide asjade tasuta lubamine on praeguses kampaanias olnud suur probleem, sest väga vähe analüüsitakse, milliseid lubadusi saab reaalselt ellu viia. Valijate pettumus on nii peaaegu garanteeritud.
Meelis Oidsalu
Üldise tähelepanekuna tooksin välja, et valimislubadused on poolikud. Räägitakse sellest, mida saavutada soovitakse, aga kaks teist vajalikku komponenti (saavutamise viis ja ressursid) jäetakse kajastamata. Strateegiliste väidete sõnastamise oskus on madal ja see on läbiv probleem.
Rikkumiste osas annab Keskerakonna avaliku vara valimisteks kasutamine märku, et Tallinnas pole korruptsioonikultuur Kõlvarti ajal kuhugi kadunud.
Soovitus on oma erakondade esindajad enne debatte paremini ette valmistada. Isegi Kaja Kallas ütles Twitteris, et eelistaks ETV Valimisstuudios pikemalt rääkida, aga kui reeglid on ette teada, siis tuleb nendega arvestada ja vastav väljendusviis sisse harjutada ning sõnumeid tihendada.
Siim Espenberg
Kuna viimaste aastate kriisid on andnud hulga põhjuseid käia riigieelarvega varasemast vabamalt ringi – laenude võtmise, toetuste andmise ja laiemalt kulutuste suurendamisega -, siis on seda tendentsi näha ka kampaanias. Kulutuste suurendamist lubatakse väga vaba käega (julgeoleku suurendamiseks, inflatsiooni mõjudega võitlemiseks jne) ja eks see tekitab kõikidele parteidele tunnetuse või surve, et suurt raha maksvate lahenduste välja pakkumine on vajalik, sh et mitte teistest liigselt eristuda. Lisaks tekib tunne, et see võib olla omamoodi taktika, et selliseid kalleid lubadusi on turvaline anda, sest suure tõenäosusega tuleb koalitsioonivalitsus ja siis on ikka võimalik olukorda esitada nii, et „me oleksime väga tahtnud /sisesta kallis valimislubadus/ ellu viia ja rahva õnnelikuks teha, aga näed, partner(id) ei lubanud, pidime tegema kompromissi“.
Rohkem silma jäänud rikkumisteks on ikka need „jokk-lahendused“, kus püütakse avalike ressursside toel valimiskampaaniat teha. Soovitaksin keskenduda oma (partei) programmi tutvustamisele, püüdes seejuures oma lahenduste võimalikku edukust veenvamalt esitada. Teiste sõimamisega võiks loomulikult vähem tegeleda. Üldiselt võiks eesmärk olla see, et valimiste valvuritel oleks vaja võimalikult vähe murekohtadele tähelepanu juhtida.
*Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 4. märtsil 2023.*
