Z-generatsioon ja ennustamatu tulevik

Mari Öö Sarv 18. aprill 2017

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Vestlusringis tänastest noortest, homsest koolist ja ühiskonnast, mida me keegi veel ei tunne, osalesid Emili kooli* juht INDREK LILLEMÄGI, karjäärinõustaja ja Proeksperdi tööõnnespetsialist TIINA SAAR-VEELMAA ning Testlio juht KRISTEL KRUUSTÜK. Juttu juhtis MARI ÖÖ SARV.

Indrek on öelnud, et tänane maailm peaks jutustama homse kooli lugu. Jutustage mulle see lugu: milline peaks olema homne kool?

Indrek: Esiteks: pole mingit ühtset “homse kooli” lugu, ootused sõltuvad vaatepunktist. Noor ootab, et kool võtaks rohkem arvesse õpilaste arvamusi ja õpilaste-õpetajate vahel oleks head suhted; tööandja ootab, et kooliharidus pööraks tähelepanu 21. sajandi oskustele – koostöö, kriitiline mõtlemine, loovus ja suhtlemisoskused; lapsevanema jaoks on kõige olulisem, et laps tunneks ennast koolis hästi; kooliõpetaja jaoks on tähtis organisatsioonikultuur, et kõigil oleks seal hea olla; koolidirektorina leian mina, et tulevikuharidus on mitmekesine, osa inimesi õpib kodus veebi kaudu või individuaalõppel, kõrvuti on kogukonnakoolid ja riiklik haridussüsteem, mis majanduslikel põhjustel jääb alati pidama mammutkoole.

Kristel: Õppimine peab kindlasti olema palju mitmekesisem ja lähtuma inimesest. Kui mina 2008. aastal keskkooli lõpetasin, õppisime ikka veel fakte pähe, ajalugu või ühiskonnaõpetus oli kuiv aine ja praktilist osa seal oli hästi vähe.

Indrek: Uuringud näitavad, et kui räägime seoste loomise oskusest, loovusest ja innovaatilisusest, siis kõik need kõrgemad kognitiivsed oskused saavad põhineda väga tugevatel faktiteadmistel. Haridusuuendusest rääkides hõisatakse tihti, et kõike saab ju guugeldada, milleks meile faktid. Aga inimesed suudavad oma ajus huvitavaid seoseid luua ning teaduses ja mujal tipptasemel töötada just sellepärast, et nad ei pea kõike guugeldama.

Tiina: Olen olnud kaheksa aastat Rocca al Mare koolis karjääriplaneerimise valikaine õpetaja ja mina küsin: milline on kool, kes valmistab noori ette eneseteostuseks? Kas erialad ja ained, mida laps õpib, seostuvad ta peas sellega, mis ta õpituga peale hakkab? Seostame küll reaalaineid tehnoloogia ja IT-ga, aga ikka veel ei ole matemaatika õppimise kõrvale tekkinud laia paletti, mida matemaatikaga teha saab. Kui täna õpid koolis kunsti, siis sa ei pea saama otseselt kunstnikuks, sinust võib sinust saada UX disainer. Kooli pole veel jõudnud see interdistsiplinaarsus, mis tööturul on ammu a ja o – ikka on üks aine ja teine aine ja nende vahel vahetund.

Indrek: Kasvatusteaduste ajaloos on täiuslikust koolist unistatud alati ning pea kunagi pole haridussüsteem kujunenud unistajate järgi, muutuste toojaks on olnud suured ühiskondlikud muutused või kriisid. 21. sajandi koolist kirjutas Johannes Käis juba 1930-ndatel aastatel. Kõik sama jutt: üldõpetus, ainete kaotamine, elulähedus, pidev seotus praktilise tööga. Need ideed levisid siis Soome ja nüüd on vaikselt sealt tagasi tulnud.

Tiina: Rääkida tuleb ka tänastest õpetajatest. Eestis on väga vähe koole, kes teevad avatud tunde, kus teised õpetajad saaksid minna kolleegi tundi vaatama ja seeläbi koguda inspiratsiooni ja ideid. Muudes süsteemides on olemas terve talupojamõistus, õpime vigadest ja üksteiselt, oleme avatud ja haavatavad …

Kristel: … ebaõnnestumine on okei …

Tiina: … see kõik ei ole kooli veel jõudnud.

Indrek: See ei ole kivi õpetaja kapsaaeda, vaid haridusjuhtide ja organisatsioonikultuuri küsimus.

Tiina: Muidugi. Aga see tähendab ka seda, et õpetajal on hirm, et äkki ta ei olegi piisav, kui kolleeg tuleb ja hindab tema tööd, ta pole tagasisidele avatud ning see viib selleni, et ta tegelikult ei ole eeskuju.

Üks mõte, mida me saame juba praegu kasutada, ilma ühte või teise äärmusse kaldumata, on mäng. Z-generatsioon tahab saada kohe vahetut tagasisidet, tegevus peab olema haarav, tohib küsida “miks” ja asju kahtluse alla seada. Mängu vastand on depressioon – nii et kui me enam ei mängi, on halb.

Sellest räägitakse palju, et ka töö peab olema tore, mitte vastik rassimine päevast päeva. Ja selle eest, et oleks hea töötada, vastutab tööandja.

Kristel: Mina mõtlen oma tiimist nii, et me töötame üksteise jaoks. Ei ole nii, et mina olen ülemus ja dikteerin, kus on eesmärk, kuhu nad peavad jõudma. Pigem peame sinna koos jõudma, koos minemine ja koos visioonide seadmine on mulle hästi oluline.

Tiina: Milline kompetents on meil tegelikult õpetada noori, kes hakkavad elama maailmas, kus meie ei ole mitte kunagi elanud? See peaks meid tegema nii õpetajate kui ka lapsevanematena väga valvsaks. Ainus, mida me tegelikult saame teha, on armastada, julgustada, hoolida, armastada, julgustada, hoolida, ja luua turvalised piirid. Võib olla ka niipidi, et mitte noor ei lähe tööle ja lase end tööandjal vormida sobivaks töötajaks, vaid vormib ise tööandjat. See on üks noorte ootus, kui nad tulevad gümnaasiumist ja lähevad õppima näiteks BMF-i režissööriks, samal ajal rahvusringhäälingusse tööle, siis nad tahavad kohe kaasa rääkida ka ettevõtte juhtimises. Ja nad on tohutult pettunud, kui neid kuulda ei võeta ja öeldakse, et sa oled mingi roheline. Võrdsus on tähtis: mind võetakse mängu ja algusest peale, mis siis et ma veel ei jaga matsu.

Indrek: Ma olen nõus, hierarhiate kadumine on üks suuremaid muutusi ka haridussüsteemis. Õpilased koolis ootavad samamoodi üha rohkem seda, et nii õpetajad kui ka kooli- ja haridussüsteem laiemalt võtaks neid võrdsete partneritena. Me ei tohiks ka enda diskussioonis käsitleda õpilasi objektidena, kellest kool vormib midagi.

Tiina: Uurisin Proeksperdis põhjusi, miks inimesed töölt lahkusid, ja olin väga suures hämmingus. Ettevõte oli selleks ajaks suur ja turvaline, Taani korporatsiooni küljes, olime muutmas töötingimusi aina paremaks, hommikusöögid firma kulul jne. Ikkagi lahkuti, tihti mindi tegema mingit väikest asja, kus õhin sees. Küsisin, kas palk on parem. – Ei ole, üldse ei tea, kas palka saan. Kui erinevaks on inimeste soovid muutunud, missiooniga töötamine ja sisimas kõnetavad väljakutsed on nii olulised! Rahulolu-uuringute järgi on number üks motivatsioon huvitav töö. Keskmine vanus on meil 33.

Õpetaja vaade, kes teeb 30 aastat ühte tööd ja siis läheb pensionile, ja õpilase vaade, kes tahab olla maailmakodanik ja teha, mida tahab, ja mitte raha pärast, lähevad täiesti lahku.

Tiina: Jah, õpetajate ja õpilaste vahel on väärtuste konflikt. Erialavalikutes veel natuke käib noorte surumine ootuste raamidesse: mida mu õpetajad tahavad, et ma läheks õppima, mida mu vanemad tahavad ja mida ma ise tahan. Neljandaks veel see, millega ma ära elan.

Kool võiks õpetada inimesi rahaga ümber käima. Tegelikult me ei pea raha teenimiseks tööl käima. Põhiline on, et me ei jääks kinni selle lõa otsa, et see eriala, mis ma valin, määrab minu elatustaseme või pean tegema 40-tunniseid kurnavaid töönädalaid. Tänapäeval on see mure, et inimesed päriselt töötavad end haigeks ja katki ja ribadeks, nii et see on väga huvitav, et raha tähtsus hakkab eluvalikutes tagaplaanile jääma.

Indrek: Eestis on mediaanpalk umbes 800 euro bruto, pooled inimesed teenivad sellest vähem. Pooltele Eesti inimestele me niisiis rääkida ei saa, et raha ei ole põhjus tööl käia, see mõjutab igapäevast toimetulekut toidupoes tehtavate valikuteni välja. Põhjamaades on suurem osa inimesi saanud selle hea hariduse ja võimaluse teha enda jaoks tähenduslikku tööd, see tähendab, et nad on oma piirid avanud, sest keegi peab ikka kassas istuma, koristama ja lihatööstuses liha lõikama. Ja osa sellest raskest tööst, mida hästi haritud inimesed enam teha ei taha, on lihtsalt kolinud Bangladeshi.

Tiina: Mina ei karda, et kui julgeme lahti lasta vanadest töökohtadest, siis tehnoloogia võtab üle ja me jääme tegevuseta. Samal ajal tekib teistes valdkondades üha uusi ja uusi äärealasid ja iga päev tekib juurde tuttuusi ametikohti. X-generatsiooniga käis kaasas kohusetunne: sa oled kohustatud, sa pead, ja isegi kui sa ei taha, sa surud oma tahte maha. Selle asemel võiks olla vastutustunne, ikka oluline, aga palju ilusam sõna: ma vastan sulle, ma ise ka tahan. Aga uued omadused, mida on kiiresti muutuvas maailmas hädasti vaja, on paindlikkus, enesesõbralikkus ja kohanemisvõime. Puuduolev pusletükk on minu arvates julgus. Kui meil pole valmis pakitud tooteid, millised peaksid olema karjäärid, professioonid või elud, siis meil on vaja, et inimestel oleks rohkem julgust katsetada.

Kristel: Ebaõnnestumisest peaks rohkem rääkima. Mina hakkasin oma väljakutsetest ettevõtjana blogima, et jagada maailmaga seda, et kõik ei ole alati roosiline ja lihtne, et oh, nüüd ma olen ettevõttejuht, mul on 8 miljonit investeeringuid kogutud ja 60 töötajat, nüüd on kõik valmis. See on täielik jama! Ma võitlen iga päev endaga, olen enda kõige suurem konkurent ja kriitik. Ning ettevõtjaks hakkamine tuli mulle täieliku üllatusena, see polnud mul üldse plaanis.

Tiina: See on äge, kui juhuslikult võivad inimesed selle omaenda teema leida – mul on lugematuid näiteid sellest, kuidas keegi ei saanud esimesse kooli sisse, läks teise ja leidis sealt oma tee. Motiivid, miks midagi minnakse õppima, võivad olla väga ebateadlikud, ja ma arvan, et 80% inimestest ei ole lõpuni kindlad,
et see on päris see õige asi, mida nad teevad.

Ümberlülitujad ja lühildase keskendumisega on veel märksõnu, mis tänaseid noori paistavad iseloomustavat. On see eelis või puudus?

Tiina: See infotulv, milles me elame, võib olla kohutavalt väsitav! Mikita ütles väga hästi: vanasti inimesed teadsid väga vähe, aga mõistsid palju, tänapäeval teavad väga palju, aga mõistavad tihtipeale vähe.
Indrek: Mikita on muidugi romantik ja me ei tea, kas see ikka nii oli, et kõik nii sügavalt mõistsid.
Tiina: Kõik segajad natuke lülitavad meid me tegevusest välja, siis peame uuesti sisse suumima ja see on hästi väsitav. Neist tohututest ümberlülitustest tekib ajul väsimus. Ajuväsimusel on konkreetsed sümptomid, küll individuaalsed – kel tähelepanu- ja kel meeleoluhäired, isuhäired. Päriselt, see mõjutab meie aju nõmedal viisil.

Kristel: Ettevõtjana on mul hulk ülesandeid, millega pean iga päev tegelema, ja ma pean endaga väga kõvasti tööd tegema, et kogu aeg ümber lülituda. Indrek: Tegelikult ei saa ka tänapäeva noored ümberlülitamistega paremini hakkama, lugesin just üht uuringut. See müüt põhineb välisel vaatlusel – me lihtsalt näeme, et nad seda teevad, aga see ei tähenda veel, et nad tegelikult oma töödega paremini hakkama saavad. Nad tegelikult ongi probleemide käes, keskendumisvõime ongi selle tõttu häiritud.

Koolis on see ilmselt suur takistus, sest seal oodatakse 40 minutit keskendumist.

Indrek: Inimese aju see osa, mis on seotud ajaplaneerimise, fokuseerimise ja pidurdusmehhanismidega – kas ma reageerin kõrvaloleva ärritaja peale –, areneb välja 20. eluaastate keskpaigaks ja haridussüsteem, ka ülikoolid, peavad arvesse võtma seda, milleks inimese aju on võimeline.

Tiina: Siin lähevad nüüd väljakutsed risti: alguses rääkisime, et koolis ja tööl peab olema mänguline ja põnev ja vaheldusrikas, nüüd aga ülestimuleerimisest. Ma näen oma väiksemate laste pealt, et kui üritan neid Youtube’ist ära saada, siis neil hakkab igav – ei oska enam olla ilma stimuleerimata. Selle kohta öeldakse sõltuvus.

Indrek: Igavus kaob üsna kiiresti, kui stimulaatorid ära võtta. Lastel on loomulik võime puupulkadest teha lennukid ja autod, hariduse ja kodude ülesanne on mitte võtta lastelt seda võimet ära, mitte anda neile valmis multikat ette. Vajame tasakaalu ka hariduses: kui mänguline see kõik peab olema või on vaja, et lapsed õpiksid vahel tegema ka selliseid töid, mis on veidi tüütud ja rasked ja vajavad natuke pingutamist.

Tiina: Lastel peavad juba täna olema kodus raamaturiiulid suuremad, kui on plasmatelekad. Loomise kultuuri peab olema maast madalast, et me ei käiks ainult kinos, vaid me teeks ise kodus kino.

Ja samal ajal, kui meie räägime buffet-valikust, kust igaüks peaks endale sobivad tegevused, motivaatorid ja väärtused välja noppima, on Eestis ikka veel piirkondi ja ühiskonnakihte, kus noorte võimalused ja ka nendesse uskumine ja julgustamine on ebanormaalselt piiratud. Kui Tallinna Kuristiku gümnaasiumis “Üheksandike” saate jaoks karjäärinõustamist tegin, ütlesid kõik noored, et neid huvitab kikkpoks – selgus, et see oli seal piirkonnas ainus huvihariduse võimalus.

Oleme kuulnud vastuolust PISA testide heade tulemuste ja õnnetute laste vahel, väärtuskasvatuse ja sotsiaalsete oskuste puudumisest. Kui palju on kooli ülesanne, et lastest ka head inimesed kasvaksid?

Indrek: Püüdleme Eestis egalitaarse kooli poole, kus kõigil olenemata sotsiaalmajanduslikust taustast oleks võrdne võimalus saada head haridust. Selle käigus kool ongi võtnud üha rohkem kodu rolli ära – kui osa õpilasi nt liigub palju ja osa mitte, paneme liikumise kooliprogrammi; kui kõik ei saa kodust ja mänguõuest piisavalt suhtlemisoskust, järelikult peab see teema koolis sisse tulema; osa sööb kodus hästi, osa halvasti, toome tervisliku toitumise kooli – kõik selleks, et nullida perekondade erinevusi ja anda lastele võrdne baas. Kodult vastutuse võtmine on egalitaarse koolisüsteemi üks varjukülg ja tänapäeval on Eestis kooli ülesanne seda vastutust koju tagasi põrgatada ning seda saab teha ainult suuremas koostöös peredega.

Tiina: Nõukogudeaegsete rangete raamide ja reeglitega oli kindlasti lihtsam, asjad olid kas mustad või valged. Nüüd, kui maailm on nii rikas ja värviline, ei usugi mina, et head inimesed on ühe instantsi – perekonna, kooli või töökoha – mure, kõik peavad panustama.

Vahel öeldakse väga keerukates kodudes kasvavate laste kohta, kes tunnevad puudust paljust inimlikust ja sellest, et keegi neid armastaks või märkaks, et selle lapse võib päästa üks inimene, kes temasse usub. Ja kuniks me ei tea, kas äkki olen mina see üks inimene, kes saab selle noore helge programmi peale, ei tohikski me jagada, kelle töö see on – see on nagu naabrivalve, kõik vastutavad!

Indrek: Ja kui noortesse ei usuta, siis ei hakka nad ka ise endasse uskuma. See, mida inimesele päevast päeva öeldakse, selle ta võtab lõpuks omaks. Kui ta kuuleb pidevalt “Ma usun sinusse, sa võid valida, mida sa tahad teha”, siis ta näebki enda ees kõiki valikuid, aga kui kuuleb päevast päeva “Sinust ei saa kedagi, sest sa oled juba kord sellisest perekonnast või matemaatikas andetu”, siis temast ei saagi matemaatikut.

Tiina: Siin on ka üks paradigmamuutus: vanasti oli suhtumine, et ettevõtmisi tuleb hästi põhjalikult teha. Vaesed lapsed, kes olid näpud klaverile pannud, neilt nõudsid vanemad, et tuleb muusikakool ka lõpetada.

Kristel: Minul oli nii. Aga muusikakoolis oli ka palju lapsi, kellel vanemad lasid pooleli jätta.

Indrek: “Vana kooli” paradigmas, et elu ongi raske ja ise pead läbi murdma, on meil liiga palju kaotajaid, läbipõlejaid, väljakukkujaid. Lahendus on see, mida juba mainisite: õpikultuur, milles vigade tegemine on normaalne ja ebaõnnestumised keeratakse õppetundideks, kus pigem õpitakse koos ja üksteiselt, mitte üksi. Praegune haridussüsteem on pigem võistlev – koolid võistlevad omavahel, õpetajad omavahel, õpilased omavahel ja seda mitte koostöölises meeleolus, vaid ebaõnnestumise hirmus.

Kristel: Oht selle läbi raskuste eduni jõudmise suhtumise juures on ära tunda, kus pead alla vanduma ja kuidas sa aru saad, et see asi ei tööta sinu jaoks?

Indrek: Tõeline rahulolu tuleb ikka pärast pingutust, mitte suurest laisklemisest, nii et raskustest läbimurdmine on üks osa edust. Ma arvan, et lahendus on selles, kui raskuste kõrval on toetav meeskond ja organisatsioonikultuur, mis lubab ka eksida, mis pöörab eksimused õppimiskohtadeks, ja seda kõike juba alates koolist.

Või kodust!?

Indrek: Ka kodust, aga seda me ei saa süsteemselt muuta – küll aga saame riiklike otsustega muuta haridussüsteemi ja selle kaudu võibolla ka järgmise põlvkonna kodusid. Praegu tulevad väga paljud inimesed koolist ja avastavad alles hiljem, et eksimustest on võimalik õppida, et koostöös on võimalik palju rohkem ära teha. Aga ma olen 100% selle poolt, et seda, millisena me tahame näha tuleviku ühiskonda ja tööjõuturgu, peaks mudeldama kool. Kui tahame, et tuleviku inimesed oleksid kohanemisvõimelised ja tahaksid õppida, siis me peame koolides soodustama õppimist, küsimist, uurimist, avastamist. Kui tahame, et tulevikus inimesed väärtustaksid häid suhteid ja oskaksid neisse panustada, siis me peame koolis ka seda väärtustama ja pidevalt panustama.

Kusagil on ka kodanikuühiskond!

Kristel: Praegu luuakse koolilastele nii palju ägedaid võimalusi ka koolist väljaspool. Näiteks programm Superheroes 13–16-aastastele tüdrukutele, kes mitme kuu jooksul ehitavad mingi ettevõtte ja peavad seda esitlema, õpivad müügioskust jne. Sellised programmid, töövarjupäevad jne on väga olulised, sest lapsed saavad näha, kuidas ettevõtted päriselt töötavad, see inspireerib ja motiveerib “tuleviku ettevõtjaid”, nad suudavad ise midagi välja mõelda, mitte ei oota, et õpetaja seisab klassi ees ja ütleb, kuidas asjad on.

Tiina: Minu 11-aastane tütar töötab lapsepõlveeksperdina, käib muuseumist muuseumisse ja disainib muuseumiteenust lastele paremaks.

Indrek: Õppigu noored seal tootedisaini või turundust – lõpuks saavad nad neist programmidest julguse midagi teha, kontaktid ja enesekindluse. Mida nad pärast tegema hakkavad, ei olegi nii oluline. Tähtis pole, mida noored teevad, vaid et nad midagi teeksid, olgu see siis metsik pühendumine karatele, oma ettevõtte loomine või midagi muud, tegutsemine ja loomine annab palju usku endasse ja suhteid.

* Emili kooli nimi tuleb J. J. Rousseau teosest “Émile ehk kasvatusest”, mille järgi ei tohi lapsepõlve täiskasvanueaks valmistumisel ohverdada, lapsepõlvel on oma eriline väärtus.

Artikkel ilmus Hea Kodaniku noorteteemalises numbris.

Loe siit, mida teismelised tulevikust arvavad.

Mida te oleks tahtnud kuulda, kui olite ise 16?

Indrek: Nii lihtne oleks öelda, et sea eesmärke, julge unistada, katseta, ära anna alla, usu endasse. Aga ma arvan, et selliseid asju mulle öeldi ka. Mis mind on viimase kümne aasta jooksul tõeliselt õpetanud on – ikkagi ainult inimesed. Ära alahinda end ümbritsevate inimeste võimalust saada sinu suurimaks õpetajaks! Tööandjana või juhina ära karda võtta tööle endast targemaid inimesi, õpetajana ära alahinda oma õpilaste võimet sind õpetada.

Tiina: Takkajärgi analüüsides jäid mul mõned õppeained suhte taha kinni – sain koolist mingi teadmise, et ma ei ole matemaatikas hea, ja see on vastik, ma ei uskunud endasse piisavalt ja see jättis minu jaoks toona mingid valikud kõrvale. Nüüd, töötades kuues aasta tehnilises valdkonnas, ütleksin iseendale: “Tiina, sa oled matas tegelikult jumala hea!” Nii et tänastele noortele ütleksin: ära põe, absoluutselt kõik on võimalik, sa oled ilus, andekas ja hea!

Kristel: Mul oli keskkoolis matemaatika ka kahe ja ühe vahel, õpetajaga läbi ei saanud. Keskkooli lõpus ütles õpetaja, et ta ei lase mind riiklikule eksamile. Kuna kogu mu pere oli matas väga hea, ei jäänud mul muud üle kui see eksam ära teha. Sain üle 70 punkti ja läksin IT-kolledžisse. Võibolla ise oleksin alla andnud, aga ema uskus minusse ja lükkas eksamit tegema. 16-aastasele endale ma ütleksin, et ole olemas, ole aktiivne ja võta osa, õpi kogu aeg, aita teisi ja lase ennast aidata.

Z-generatsioon ja ennustamatu tulevik

Viimased artiklid:

Viimased uudised:

Vestlusringis tänastest noortest, homsest koolist ja ühiskonnast, mida me keegi veel ei tunne, osalesid Emili kooli* juht INDREK LILLEMÄGI, karjäärinõustaja ja Proeksperdi tööõnnespetsialist TIINA SAAR-VEELMAA ning Testlio juht KRISTEL KRUUSTÜK. Juttu juhtis MARI ÖÖ SARV.

Mida te oleks tahtnud kuulda, kui olite ise 16?

Kodanikuruum

Vabaühenduste Liit