Mõne aasta taguse küsitluse järgi annetaks üle poole eestimaalastest raha kõige parema meelega otse abivajavale inimesele. Pika vahega järgnesid lastekodud ja haiglad ning alles siis heategevusfondid ja muud vabaühendused.
Petukatseid tuleb Eesti heategevuses ette harva ja needki pigem seotult just sellesama “otse abivajajale” andmisega – mäletate ehk hämarat lugu tuntud sportlase välismaal avarii teinud pojaga või “kurttummi” kerjuseid, kes annetusest keeldumise peale kõnevõime tagasi saavad ning inimese läbi sõimavad.
Ometi püsib visalt usk, et õige annetus käib ikka otse inimesele ja ainult nii saab olla kindel, et abi asja ette läheb.
Mis viimasesse puutub, siis muidugi on mistahes vabaühenduse rahaasjad iga kell paremini kontrollitavad kui võõra inimese isiklikul pangakontol toimuv. Kuidas aga neid kaht abistamisviisi tõhususe poolest võrrelda?
Kui teame, kes ja mis abi vajab ning suudame seda pakkuda, on aitamine loomulik viisakus ning muidugi pole seal meie vahele vaja mingit süsteemi. Palub võõras meil juhatada teed bussijaama või lühem inimene kaupluses midagi ülemiselt riiulilt ulatada – no milles küsimus! Läheb kellelgi kodus mikser katki, aga meil kogub üks juhtumisi kapi otsas tolmu – muidugi anname selle talle.
Mõlemad pooled on rahul ja rohkem pole sellele vaja mõelda. Kui see just ei ärgita meid looma mõnd asjade jagamise kommuuni või tegutsema selle nimel, et kodulinnas oleks rohkem teeviitu.
Heategevus aga on enamat kui juhuslikud heateod. Noppides praegu kaupluses jõulupuult puudustkannatava pere lapse kingisoovi ja ostes seal kirjas oleva mänguasja, või siis lisades Toidupanga kampaaniapäeval ostukorvi paki kaerahelbeid annetamiseks, oleme ilmselt teinud väikese hea teo. (Olgu siinkohal märgitud, et mõlemat nimetatud aktsiooni korraldavad tegelikult samuti organisatsioonid, lihtsalt vahendades annetuse otse abivajajale.)
Ent saame ju ka aru, et kui tegu pole just ajutiste raskustega – ja enamasti pole –, siis on probleem kusagil sügavamal ning vaevalt saab pikas vaates parim lahendus olla, et nende inimeste kingikotid ja veel enam toidulaud sõltub juhuslikest möödujatest.
Et neid lapsi ja peresid nende hädadest päriselt välja aidata, nõuab teadmisi, oskusi ja pühendumist pikema aja jooksul. Seda suudavad meiesugustest paremini pakkuda selle valdkonna spetsialistidega organisatsioonid. Meie toetus võimaldaks neil seda (rohkem ja paremini) teha.
Kui organisatsioon on oma ülesannete kõrgusel, teab ta supermarketi külastajatest palju paremini, kes ja kus on suurimad abivajajad, millised lahendused toimivad ja millised mitte. Tavaliselt on vabaühendusel ka muid toetajaid, mis võimendavad meie annetust ja niimoodi saame aidata rohkem inimesi.
Mis toobki järgmise küsimuseni. Kord sattusin Facebookis postitusele, kus pahandati heategevusliku telesaatega. Saates näidati raskustesse sattunud inimeste lugusid ja üks neist liigutas meie kirjutajat nii, et ta helistas ekraanil olnud annetusnumbril.
Saade oli väga popp, annetusi kogunes ohtralt. Pahameele ajendas aga helistajale hiljem selgunud fakt, et summa jagati abivajajate vahel võrdselt. Ei aidanud teiste selgitused, et ka tema lemmik sai ju soovitud abi – “Kehv tunne jäi,” tõdes ta.
See ongi teine oma “isikliku aidatava” valimise soovi häda. Võimekus masside kaastunnet äratada ei käi paraku alati koos probleemi suurusega ning oleks kohutav, kui abi saamine sõltub telegeenilisusest ja oma loo jutustamisoskusest. Mäletate Astrid Lindgreni hulkur Rasmust, kes nukrutses, et lastekodu külastajatel jätkub hoolivust vaid lokkis peaga tüdrukutele, ehkki sirgete juustega väikse poisi mured pole ju vähem olulised?
Heategevuse kajastamisest veel. Iga annetuste koguja teab, et töö läheb märksa libedamalt, kui abivajaja oma näo, nime ja kurva looga meediasse saata – paljad faktid ja üldistavad ülevaated probleemist ja lahendustest ei toimi kunagi nii hästi. Kuidas aga tunneksime end siis, kui väljapääsmatus olukorras peaksime ise enda või oma lapse raske haiguse või muu probleemi kõigile vaatamiseks ja kommenteerimiseks ette laotama?
Olen kaugel selles, et kahtlustada selliste lugude tegijaid pahatahtlikkuses. Need on soojad ja kaastundlikud kajastused, kantud soovist aidata. Ent kui südamlikus telesaates on üks poiss tuppa toodud kaamera eest peitu pugenud ja reporter teda siiski intervjueerida püüab, peab eetrisolekule järgnenud narrimisega tegelema see niigi kannatanud poiss, mitte ammu koju tagasi sõitnud ja oma Facebooki lehel hea loo eest kiitust nautiv ajakirjanik.
Seega – ärme nõua annetuse tegemiseks selliseid pisara-lugusid, sest probleemide suurusest on võimalik aru saada ka nendeta. Valime välja organisatsiooni, kes teeb nende lahendamisel kõige paremat tööd, ja katsume siis oma abiga luua tingimused, et ta saaks seda kõige paremini teha. Ühest seejuures olulisest aspektist räägime juba homme.
Tekst ilmus Vikerraadios päevakommentaarina 9-osalise Heategevuskooli raames.