Viimased artiklid:
Viimased uudised:
MTÜ Loomuse juht ja loomakaitsjate võrgustiku kokku kutsuja Kadri Taperson leiab, et loomakaitsega tegelemine oli tema teadlik valik, kuid ebaõiglusse sekkumine on tal lihtsalt loomuses.
Olen sellisest ajast pärit, et polegi kunagi mõelnud, et keegi teine võiks minu eest midagi ära teha ja ilmselt ma ei ole ainuke, kellele suletud ühiskond just niimoodi mõjus. Kui oma peaga mõelda ei tohtinud, tuli seda nimme teha. Ma olen tõesti juba päris ammu ebaõiglusesse sekkunud, nii et eks see ole mul loomuses, mis muud. Nooremana sattusid keerulised ja sekkumist vajavad teemad mulle kuidagi juhuslikult ette või siis olin ma ise mõne probleemiga nii seotud, et ei olnud muud teha kui otsast muutma hakata, aga loomakaitse või kitsamalt loomaõiguslus on küll teadlikult valitud teema; selleni jõuab loomadega suhteldes, raamatuid lugedes ja lahtiste silmadega elades. See valdkond mõjub inimesele mitut moodi; loomakaitsega tegelemine on kõige masohhistlikum valik üldse ja samal ajal ka kõige sügavamat tähendust omav, kõige rohkem proovile panev ja nõudlikum ka.
Kui üldistusi teha (mida ilmtingimata ei peaks tegema, sest lõppeks taandub kõik üksikjuhtumitele), siis inimeste probleemid kahvatuvad loomade omade kõrval. Me ei ole ilmtingimata igas asjas loomadega sarnased ja ei peagi olema, aga valutundlikkus on meil küll ühesugune, emotsioonid ühesuguse tugevusega, soovid sama intensiivsed. Inimene on tõenäoliselt natuke lihtsam olla, kuna me oskame ratsionaliseerida. Kui oskame. Ja nagu öeldud – need on üldistused ja igale olukorrale tuleb lähedalt otsa vaadata.
Ma ei ole kindel, et ma olen hea kodanik või hea inimenegi neil hetkedel, kui mind haarab ahastus ja põlguski kogu maailma vastu, kus teiste liikide kannatustesse nii lühinägelikult suhtutakse. Eesti ei ole just eeskujuliku loomapidamiskultuuriga maa, kui sellist üldse olemas ongi, ja loomakaitsja töö on lõputu; meid võiks olla tunduvalt rohkem, et mitte öelda: iga südametunnistuse ja empaatiavõimega inimene võiks olla loomakaitsja. Ja lõppeks peaks teiste elusolendite aitamine, neile võimaluste loomine olema midagi nii loomulikku, et vahe loomakaitsja ja mitteloomakaitsja vahel kaoks.
PS Kana nimi on Agda ja ta elab Soomes farmiloomade varjupaigas Tuulispää.
Loe ka teiste lugusid ja saada enda oma: heakodanik.ee/minulugu
