Demokraatiakool anno 2017: ühiskonnaõpetuse tunnist valima

Henri Kõiv 16. aprill 2017

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Sügisesed kohalike omavalitsuste valimised toovad valimiskastide juurde täiesti uue valijakohordi, 16–17-aastased noored, kes saavad varasema valimiskogemuse kaudu loodetavasti tõuke heaks kodanikuks sirguda.

Mis valimisikka jõudnud noorte jaoks on võimalus, kujutab õpetajatele, lapsevanematele, noorteorganisatsioonidele ja ka poliitikutele omamoodi väljakutset: esmalt tuleb võimalikult paljusid hilisteismelisi valimisea langusest informeerida, seejärel anda neile kätte tööriistad teadliku valiku tegemiseks ja vähendada vanemate või eakaaslaste mõjutusi ning poliitikute puhul tulla välja ettepanekutega, mis kõnetaksid eagruppi, kes pole varem valimisprotsessis hääleõigusliku liikmena osalenud.

2015. aastal kinnitatud seadusemuudatusega astub Eesti ühte ritta selliste edumeelsete riikidega nagu Austria, Malta, Saksamaa, Norra ja Šveits. Need riigid on valimisea langetamise katsepolügoonideks Euroopas. Kui Austria on läinud pealtnäha kõige radikaalsemat rada ning võimaldanud alates 2007. aastast 16-aastastel valida kõikidel tasanditel, siis Saksamaa, Norra ja Šveits on näited noorte järkjärgulisest poliitilisest kaasamisest, langetades valimisiga üksikutes regioonides ja pakkudes hääleõigust ainult kohalikul tasandil. Euroopas on teema laiemalt tõstatunud: europarlamendi kaks aastat tagasi vastu võetud resolutsioonis soovitatakse Euroopa Liidu liikmesriikidel valimisiga langetada. Eesti Noorteühenduste Liidus (ENL) välissuhetega tegeleva Kristen Aigro sõnutsi on 16–17-aastastele valimisõiguse andmine Brexiti ja Šotimaa iseseisvusreferendumi valguses muutunud järjest aktuaalsemaks. Kui viimase puhul olid 16-aastased kõige kõrgema valimisaktiivsusega grupp üldse (erandkorras said nad referendumil osaleda), siis Brexit oleks noorte osalusel tõenäoliselt olemata jäänud.

Ühelt poolt võiks arvata, et need protsessid on tingitud demograafilisest kriisist, mis vananevat Euroopat ähvardab, kuid valimisea langetamise mõjusid analüüsinud Anu Toots ütleb, et Eesti on seni seadusemuudatuse vastu võtnud riikidest ainuke, kus demograafiline argument võiks pädeva selgitusena arvesse minna. “Pigem on muutused baseerunud usul, et demokraatlik poliitika on kõigi jaoks ning selleks ei pea ootama täiskasvanuks saamist,” selgitab Toots. Olukorras, kus lapsed on kaasatud eri nõukodadesse ja noorte eestkosteorganisatsioonid kujundavad regulaarselt arvamusi seaduseelnõude kohta, tundub isegi imelik, et neil endiselt puudub hääleõigus. Samas on Toots veendunud, et Brüsselist tulevad soovitused on teisejärgulised ning iga ühiskond peab ise selle arusaamiseni küpsema.

Eestil on küpsemine läinud võrdlemisi kiiresti, arvestades seda, et tänavu möödub kümme aastat Austria murrangulisest otsusest ja Euroopa Noortefoorumi kõige varasem dokument valimisea langetamise kohta pärineb 2006. aastast. Kuidas Eesti Noorteühenduste Liit siinseid poliitikuid selles suunas lobistas, saab lugeda altpoolt lisaloost, nüüd aga peavad suuremate noorteorganisatsioonide esindajad tegema omalt poolt kõik selleks, et noored ja ühiskond laiemalt lõikaksid valimisea langetamisest maksimaalselt kasu. Austria töötav mudel on juba varnast võtta. Seal on noortele hääleõiguse andmise järel suurendatud õppekavades valimiste ja valijakäitumisega seotud teemade hulka, pakutud vastavasisulisi lisakoolitusi õpetajatele ning suurendatud noorteorganisatsioonide ja noorsootöötajate rahastust, kes on kooli jaoks oluliseks partneriks noorte valijate ettevalmistamisel.

Eesti haridust nii kardinaalsed muudatused hetkel veel ees ei oota. Juba praegu on ühiskonnaõpetuse õppekava peamine eesmärk sotsiaalsete ja kodanikupädevuste kujundamine, et noorest kasvaks teadlik ja kriitiline kodanik. Viljandi gümnaasiumi direktor ja ühiskonnaõpetuse õpetajana töötanud Ülle Luisk ütleb, et nüüdsest tuleb koolidel lihtsalt rohkem teadvustada kodanikupädevuse kujundamise tähtsust.

ENL-i juhatuse esimees Ivo Visak arvab, et tänavused valimised on lakmuspaber meie hariduse kvaliteedile laiemalt: “See on suur risk, kui ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad ei suuda mõista, et see, mille üle täna tunnis arutatakse, on seesama, mille üle noor saab homme ise otsustada.” Omalt poolt on ENL juba mõnda aega käinud koolist kooli ja teinud simulatsioone ning andnud kodanikuhariduslikke tunde. Valimisea langetamist puudutavas raamdokumendis on ENL-i seisukohana välja toodud ka ühiskonnaõpetajate riikliku täiendusõppe suurendamine ennekõike valimiste teemal. Toots just sellest alustakski, sest Austrias tunnevad õpetajad end tänu koolitustele neil teemadel kindlamalt, mis omakorda on aidanud suurendada õpilaste teadmisi.

Noorte austerlaste huvi poliitika vastu on tänu seadusemuudatusele ka üldisemalt tõusuteel. 16–18-aastaste noorte valimisaktiivsus on olnud läbivalt kõrgem kui kaks-kolm aastat vanemas eagrupis. Peamiseks põhjuseks võib siin pidada stabiilsemat keskkonda, sest täisikka jõudnud noorukid lahkuvad tihti kodust, peavad haridustee jätkamiseks kolima teise linna, leidma töökoha, nende tutvusringkond muutub. Kõik need asjaolud pärsivad valimistel osalemist, samas kui vanematekodus kasvav keskkoolinoor, kes pealegi ühiskonnaõpetuse tunnis valimistemaatikaga paratamatult kokku puutub, on altim oma kodanikukohust täitma. Esimene valimisotsus võib olla aga määrav. Toots viitab siin uuringutele, mis analüüsivad inimeste valijakäitumist positiivne valimiskogemus paneb paljuski paika selle, kellest saab usin hääletaja ja kes jääb tulevikus valimispäeval pigem koju.

Seega vastutus noorte ees on suur. Tõsi, mitte kõik 16–17-aastased, kes valimata jätavad, ei lähe automaatselt hukka. Visak, kõigi tundemärkide järgi igati aktiivne kodanik, meenutab, et ka tema jättis oma esimese võimaluse kasutamata. Nüüd vastutab Visak selle eest, et ENL-i hääl kostaks sügisel võimalikult kaugele. Sest ühiskondlikult aktiivsed noored lähevad valima ka juhul, kui ENL omalt poolt piuksugi ei teeks, kuid nuputamist nõuab see, kuidas marginaalsetesse gruppidesse kuuluvad noored valimistest huvituma panna. Austria statistika näitab, et vähemusrahvuste esindajad ning keskkooli asemel tööl või kutsekoolis käivad noored on need, kelle osalus valimistel on keskmisest madalam, tendents jätkub selle grupi puhul ka hilisemas eas. Seetõttu lubab Visak sügiseste valimiste eel kaasata teavitustöösse kogu ENL-i koostöövõrgustiku alates õpilasomavalitsustest ja noortekeskustest ning lõpetades osaluskogudega, kelle egiidi all peaksid sügisel koolides toimuma valimisdebatid.

Valimisdebatid juhivad meid ühe võimaliku riskini koolide jaoks, mis seostub küsimustega, kas ja kuidas poliitikuid valimisperioodil koolidesse lubada, mismoodi suhtuda valimisreklaami haridusasutustes ja kust jookseb piir reklaami ja valijateavituse vahel, milline peaks olema politiseeritud koolijuhtide käitumisjuhis valimiste ajal jne. Meenutame kasvõi seda, kuidas ENL-i varivalimiste projekt kohtas algusaastatel pedagoogide seas nii suurt vastuseisu, et debattide jaoks jäid uksed suletuks, sest “poliitika on ju räpane”. Loomulikult esines ka vastupidist ehk poliitikud kasutasid varivalimiste võimalust kurjasti ära poliitnänni jagamiseks.

Probleemidele vaatamata on Toots seisukohal, et poliitikud võiksid ka valimisperioodil koole väisata. See on võimalus näha tavaliselt plakatitel figureerivat poliitikut lihast ja luust inimesena, kes saab õpilaste küsimustele vastata ilma suhtekorraldusfirmade vahenduseta. Kuid loomulikult peaks igale koolile jääma otsustusõigus, keda ja mis tingimustel nad kooli lubavad. Need tingimused võiksid olla kirjas hea tava kokkuleppes, mille paneb kool kokku koos õpilasesinduse, hoolekogu, koolipidaja ja õpetajatega. Ülle Luisk ütleb, et Viljandi gümnaasiumis juba eksisteerib selline dokument ning selles on muu hulgas sätestatud, et kaks kuud enne valimisi on kandidaatidel külalistundide läbiviimine keelatud.

Koos Luisuga hiljaaegu Õpetajate Lehes sel teemal mõtlemisainet vajavaid küsimusi õhku paisanud Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi hariduskommunikatsiooni lektor Kadri Ugur leiab, et valimiste hea tava pole tingimata võluvits, mis noori propagandast ja mõjutustest koolikeskkonnas säästab. Vastutus lasub Uguri hinnangul ka valimisikka jõudnud noorel: “Tema ise peab teadma, kuidas valijana käituda: olema kursis kandidaatide platvormidega, mõtlema läbi, kas nende lubadused on realistlikud, uurima, kuidas volikogud tegelikult töötavad, võtma vastutuse selle eest, et tema valimisotsus mõjutab ka vanemate pereliikmete elu.”

Ühesõnaga, noort valijat ei pea vati sisse toppima ja talle kõike ette-taha ära tegema. Iga hääl on isiklik ja vastutus selle eest lasub indiviidil endal. Kõige lihtsam soovitus oma teadlikkuse suurendamiseks on Visaku meelest miski, mis peaks noortele igati omane olema – guugelda! See annab kätte palju erinevaid perspektiive.

Nendele noortele aga, kes tahaksid oma valimisteadlikkust eriti kõrgele tõsta, on ENL algatanud noorte valimisvalvurite projekti, mis suunab noori osalema valimiskomisjoni töös või annab võimaluse vaatlejana teavitada kampaaniaperioodil koolis toimunud hea valimistava rikkumistest. Visak loodab selle projekti kaudu kõnetada ka halli passiga noori, kes võiksid nii tajuda ennast rohkem osana Eesti ühiskonnast. Lisaks ENL-i tegevustele jõuab tänu riigi valimisteenistusele septembris iga noore postkasti omanäoline valijakaart. See on valimiste meediajuhi Kristi Kirsbergi sõnutsi üks osa laiemast noortele suunatud teavituskampaaniast, mille kaudu üritatakse selgitada valimisprotseduuri ja seda, millal ja mil viisil on võimalik hääletada.

Kampaaniast pole Tootsi arvates pääsu: “Kui tahetakse, et noored tuleksid jõuliselt poliitikasse ja valimisaktiivsus suureneks, tuleb teha tugevat kampaaniat noorte seas. 40-aastastele sellise kampaania tegemisel poleks erilist mõtet.” Küll aga võivad noored tänavu innustada ka oma apaatseid ja heitunud vanemaid valima minema. Ometi ei pruugi kampaaniatest lõpuks suurt tolku olla, kui poliitikute fookus on suunatud mujale. Tootsi arvates see tänavu haldusreformi valguses nii kipub minema, sest uued omavalitsuste piirid on loonud erakordse olukorra nii parteide ja valimisliitude kui ka valijate jaoks.

“Tavalises olukorras oleks võinud arvata, et parteid pööravad tähelepanu noortele, aga praegu on nende tähelepanu kese hoopis mujal: nad peavad uutes omavalitsustes oma positsioone kindlustama,” kirjeldab Toots sügisel ootavaid väljakutseid, mis võivad üldist valimisaktiivsust isegi vähendada, sest valijad pole uute omavalitsuste piire veel omaks võtnud ning haldusreform praegusel kujul võib tekitada nii mõneski trotsi. Selle taustal võib noorte valijate esmakordne tulek jääda tähelepanuta.

Visak loodab, et seda siiski ei juhtu, sest iga kohaliku omavalitsuse jaoks on noored ülimalt väärtuslik inimressurss, kelle puhul tuleb nuputada viise, kuidas nad jääksid seotuks oma kodukohaga. “Kas see ei tundu absurdne, et me selle teema üle arutame, kuigi noored ise pole otsustusprotsessi kaasatud?” küsib Visak. Tema nägemuses loob valimiste kaudu kaasarääkimisvõimaluse andmine eelduse, et noored hakkavad ennast rohkem identifitseerima keskkonnaga, kus nad on üles kasvanud. “Kui sa oled saanud suunda sättida juba varakult, tahad ka hiljem teada, kuhu see aastate jooksul on viinud ja kas sa oled aidanud mõne hammasratta liikuma panna,” on Visak veendunud. Väiksemate omavalitsuste puhul, mille tegevusalast suure osa moodustab kool, oleks noorte vajadustele keskendumine igati loogiline. Samas valimisprogramme hoolikamalt lugedes esineb sõna “noor” seal peamiselt koos spordi ja tervisega. Noorte huvid on sellest kitsast valdkonnast kindlasti laiemad ning neid ei tuleks näha mitte poliitika objektina, vaid partneri ja toimijana. Visak heidab siin poliitikutele kinda – nemad peavad suutma noore üles leida ja pakkuma talle midagi, mis paneks tal reaalselt mõtted käima: “Kui poliitika ei suuda noori kõnetada, siis tuleb endalt küsida, miks see on niivõrd noortekauge. Miks ei leitud viisi noorteni jõudmiseks?”

Mida siis oodata neist ligi 40 000 noorest, kellel on võimalus sügisel esimest korda valima minna ja kellest umbes 25 000 on 16–17-aastased? Esiteks ei maksa luua endale illusioone, et tänu noortele tõuseb valimisaktiivsus kohe uutesse kõrgustesse. Tuletame meelde, et valijaskonnast moodustab see segment kõigest 2,5%. Kõik, kellega selle artikli tarbeks sai räägitud, leidsid, et positiivne oleks juba see, kui noorte osalus oleks samas suurusjärgus üldise valimisosalusega. “Juba siis on Eesti ühiskond võitnud, sest see näitab, et oleme suutnud noorema generatsiooni integreerida põhivoolupoliitikasse,” ütleb Toots.
Teiseks ei tasu karta, et valimisea langetamine loob kasvupinnase radikaalsete poliitiliste ideede levikuks.

Varivalimiste tulemused ja ka teiste riikide kogemused näitavad, et oma vaadetelt toetavad noored peavooluerakondi. Toots usub, et tõenäoliselt poleks Eestis valimisiga langetatud, kui siinsed noored paistaksid silma protestivaimu ja destruktiivse osaluse poolest, lammutades seda, mida ühiskond oma põhijoontes kujutab. Kõige hullem, mida me halbade kodanikena sügisel teha saaksime, on halvustada noori valijaid, kahelda nende otsustusvõimes, kuulutada nad ebaküpseks või poliitikakaugeks, tõrjudes nad nõnda ühiskonnaelu korraldamisest eemale.

Artikkel ilmus Hea Kodaniku noorteteemalises numbris.

Eesti kodanikuühiskonna suurima töövõidu kulisside taga

1992. aastal vastuvõetud põhiseadust on kokku muudetud viiel korral, viimati seoses valimisea langetamisega. Ühtlasi oli see esimene kord, kui põhiseadust muudeti mõne vabaühenduse initsiatiivil. Seega võiks seda pidada siinse kodanikuühiskonna jaoks märgilise tähtsusega sündmuseks.

ENL on valimisea langetamise nimel sihipäraselt töötanud 2007. aastast alates, kuid eriti intensiivne tööperiood jääb ajavahemikku 2011–2015. Sel ajal tehti aktiivset lobitööd, et valimisea langetamist puudutavaid punkte mainitaks koalitsioonilepingutes ja ideel oleks laiapõhjaline toetus Riigikogus, et argumendid tugineksid teaduslikele selgitustele ja valimisea langetamise mõtet tunnustaksid õpetajate ja õpilaste esindusorganisatsioonid ning teema leiaks käsitlust avalikus diskussioonis.

2013. aasta lõpus ENL-i poliitikanõunikuna tööd alustanud Harri Puskar meenutab, et toonase valitsusevahetusega muutusid olud ENL-i jaoks eriti soodsaks, sest valitsuse moodustanud Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid olid mõlemad pikka aega valimisea langetamist toetanud. Ometi ei õnnestunud ENL-il toona koalitsioonilepingusse vastavasisulist punkti läbi suruda. “Tol hetkel arvasime, et nüüd on valimisea langetamine mõneks ajaks teemana laualt maas,” kirjeldab Puskar minnalaskmise meeleolusid.

Oluliseks murdepunktiks oli ENL-i varasema juhi Mailis Ostra kihutuskõne noorteühenduse kontoris ühel reedesel pärastlõunal. “See oli hetk, kui saime aru, et alla ei tasu anda,” meenutab Puskar momen-

ti, kui käiku lasti plaan B. Järgnevalt tehtigi ajalugu: tolsamal kevadel toimus Tallinna Ülikoolis esinduslik valimisea langetamise teemaline konverents, kus tutvustati Anu Tootsi uuringut, kohale olid lennutatud mh Austria noorteorganisatsioonide esindajad ja teadlased välismaalt ning publiku seas istus mitme erakonna liikmeid, meedias algatati laiapõhjaline arutelu, käis pidev suhtlus poliitikutega, ENL sõnastas omalt poolt detailseid seisukohti ja pandi kokku kava, kuidas võimendada valimisea langetamisest tulenevat positiivset efekti. Juunikuuks jõuti nii kaugele, et toimus Riigikogu põhiseaduskomisjoni avalik istung ning veel enne suvepuhkusele minekut algatati põhiseaduse muutmise eelnõu valimisea langetamiseks.

Ometi seisis protsess mitu korda noatera peal. Näiteks pidi seadusemuudatuse kinnitama kaks järjestikust Riigikogu koosseisu, kuid teisel korral oli vaja selleks kokku saada 61 häält. Toonasel Reformierakonna, sotside ja IRL-i koalitsioonil oli kohti aga 59. Kaalukeeleks sai kolm vabaerakondlast, kes said tõenäoliselt innustust Krista Aru enne hääletust väljendatud riigimehelikust mõttest, et oluline on eelnõu sisu ning iga rahvaesindaja südametunnistus.

Seda hääletust rõdult jälginud Puskarit valdasid seejärel eufoorilised tunded. Sisimas oli ta ise samuti kahelnud, kas otsus läheb läbi. Nüüd julgeb ta suuremalt mõelda ja usub, et ka pealtnäha võimatuid asju on võimalik ellu viia. Teistele vabaühendustele on see aga hea juhtumiuuring, kuidas hea tööga on võimalik muuta riigi alusdokumenti.

Demokraatiakool anno 2017: ühiskonnaõpetuse tunnist valima

Viimased artiklid:

Viimased uudised:

Sügisesed kohalike omavalitsuste valimised toovad valimiskastide juurde täiesti uue valijakohordi, 16–17-aastased noored, kes saavad varasema valimiskogemuse kaudu loodetavasti tõuke heaks kodanikuks sirguda.

Eesti kodanikuühiskonna suurima töövõidu kulisside taga

Kodanikuruum

Vabaühenduste Liit