Catherine Hollander: parim soovitus on tulla heategevusse avatud meelega
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Targalt annetama suunava MTÜ GiveWell analüütik Catherine Hollander räägib Urmo Kübarale antud intervjuus, kuidas oma rahaga kõige enam head teha. Avaldatud esmalt portaalis edasi.org.
Catherine, vähe sellest, et GiveWellist räägitakse kõigis efektiivse altruismi raamatutes – teel teie juurde lehitsesin lennujaamas elustiiliajakirja GQ ning sealgi oli soovituste rubriigis poppide pulsikellade ja portfellide kõrval teie kodulehekülg nõuandega see läbi töötada enne annetusotsuse tegemist. Mis näitab, et olete erialahuviliste ringist jõudnud massiauditooriumi pilkude alla. Võtab see veidi jala värisema ka?
Kõige tähtsam on me jaoks kogu aeg olnud annetajate kindlustunne, et meie soovitused tuginevad väga põhjalikul ja usaldusväärsel uurimistööl. Ja selles osas ma ei ütleks, et midagi on muutunud. Aga me oleme loomulikult hästi elevil ja rõõmsad, nähes, et annetajaid tuleb juurde ja kasvab ka summa, mis meie soovitatud organisatsioonid saavad.
Te ei ole kaugeltki ainsad, kes heategevusorganisatsioone analüüsivad ning annetajate jaoks järjestavad. Aga suurt huvi teie vastu põhjustab vast see, et adekvaatset lahendust pole mujalt seni tulnud. Mis teid teistest eristab?
Me tegutseme ikkagi küllalt erinevas nišis. GiveWell ei ürita hinnata iga organisatsiooni, kes annetusi kogub, vaid püüame leida kohad, kus annetus toob kõige suuremat kasu.
Mis muide erineb sellest, millega me alustasime. Algne idee oli vaadata eri valdkondi, tuua välja, et millised on parimad organisatsioonid hariduse alal, kes on parimad …. x, y või z valdkonnas. Aga nii umbes 7-8 aastat tagasi saime aru, et meie juurde tulevate inimeste jaoks pole nii tähtis valdkond, vaid neid huvitab kõige rohkem annetamise tõhusus. Ja sealtpeale oleme kõik oma ressursid selle taha rakendanud. Et näidata, kus saab annetatud dollariga kõige enam inimesi aidata. Me töötame väikese hulga tipp-organisatsioonidega ja teeme seda väga põhjalikult, see on meie eripära.
Te keskendute tõesti kitsalt – näiteks malaaria ja vaesuse vähendamine, mille puhul siis, nagu aru saan, väidate, et need on annetamiseks kõige efektiivsemad valdkonnad. Miks selline valik?
Me tahame, et kõik meie soovitused oleksid erakordselt tõendatud. Muidugi oleme nõus, et on ka tegevusi, mis pole hästi mõõdetavad, ent võivad ikkagi olla väga vajalikud ja tõhusad. Aga oma soovituste puhul tahame, et saame välja tuua, et x hulk annetatud dollareid tähendab näiteks z hulka sääsevõrke, mis päästab y hulga elusid. Huvikaitsetegevused on tihti väga tõhusad, suhteliselt väikeste kuludega võib saavutada suure mõjuga muutuse seadusandluses, aga see jääb lihtsalt meie töö ulatusest väljapoole. Samas sedalaadi teemade jaoks on meil avatud filantroopia algatus – soovitused neile, kes on valmis võtma suuremaid riske ja toetama tegevusi, mis meie tavalisse kindlalt tõendatud mõju mudelisse ei mahu, aga mis me arvates võivad samuti olla väga tõhusad.
Milline teie hindamisprotsess on? Kuidas te jõuate tulemuseni, et öelda – see organisatsioon on parem kui teised?
Meie esimene samm on tuvastada programmid, mille kohta on piisavalt akadeemilist tõendusmaterjali. Näiteks nagu sääsevõrgud malaaria ennetamiseks. Vaatame uuringuid, juhuvalimiga kontrollgruppe, mis näitavad, et need on tõesti tõhusad, teistest lahendustest paremaid tulemusi andvad tegevused.
Alles siis, kui oleme tuvastanud kõige tõhusamad tegevused selliste suurte, väga paljusid inimesi oluliselt mõjutavate probleemide lahendamisel, vaatame organisatsioone, kes neid rakendavad. Uurime, kui tõhusad nemad on – kui palju raha neil kulub, kui paljusid inimesi see aitab. Kas nad on valmis infot meie ja avalikkusega jagama, sest selle levitamine, mis töötab ja mis mitte, on meie töös põhiline.
Ning püüame üldse organisatsiooni tundma õppida – kuidas nad töötavad, mis on nende tulevikuplaanid, kuidas nad lisaraha kasutaksid. See viimane on hästi tähtis. Kui palju ruumi on neil oma tegevuste kasvatamiseks, kui nad saavad meie soovituse tõttu rohkem annetusi, ja kui palju kasu iga lisanduv dollar toob. Käime neid vaatamas, suhtleme palju telefoni ja e-posti teel … sedasorti asjad.
Kui palju tavaliselt aega läheb esimesest kontaktist veendumuseni, et jah, nüüd me võime seda organisatsiooni annetajatele soovitada?
Eks see ole erinev, aga mulle ei meenu praegu, et kellegi puhul oleks see olnud lühem kui aasta.
Kui hästi teie hinnatavad organisatsioonid sellist kõrvalpilku võtavad? Sest teie järeldus ei pruugi alati meeldiv olla – rügad palehigis, siis tulevad ühed California tarkpead, uurivad-puurivad sind, ja ütlevad, et tulemused pole midagi erilist ning pigem tasuks annetada kellelegi teisele.
Ebameeldivate üllatuste vähendamiseks püüame alguses põhjalikult tutvustada, kuidas see töö käima hakkab, ja muidugi saavad nad vaadata meie varasemaid analüüse. Anname teada, et avaldame nii hea kui ka halva, mida leiame, aga enne avaldamist räägime kõik nendega läbi, nad saavad reageerida sellele, millega nad nõus ei ole. Ja eks nad siis otsustavad, kas tahavad seda teha või ei.
On ka keeldujaid?
Mitte palju. Mõned on ära öelnud võimekuse puudumise pärast, sest see on ikkagi pikk ja intensiivne protsess, hästi palju infovahetamist.
Vabaühenduste töö mõju hindamine on juba vähemalt 10-15 aastat suur teema olnud, aga näib, et ikka pole keegi tulnud välja lahendusega, mille puhul tekiks tunne, et nüüd on õige nõks käes. Teie fookuses on kulutõhusus. Kuidas see teie jaoks mõjuga seondub?
Mõju puhul lähtume meie akadeemilisest tõendusmaterjalist programmide kohta, et kui edukad need on probleemi lahendamisel – näiteks sääsevõrgud malaariasurmade ennetamisel. Kulutõhusus on organisatsiooni-tasandi näitaja, see, et ühtedel kulub sääsevõrgu inimeseni toimetamiseks 7 dollarit ja teistel 3. Sel moel on need kaks mõistet omavahel seotud. Kuid muidugi on võimalik, et organisatsioon ei kuluta küll palju raha, aga on ebaefektiivne. Kui sa ehitad odavalt suure hulga kaevusid, mis juba aastaga lagunevad, siis see, et sul kulus vähe raha, ei näita kuskilt otsast, et tegu oli hea programmiga.
Nüüd, kus olete juba üle kümne aasta tegutsenud, muutub see töö teie jaoks lihtsamaks ka? Et meetodid ja valemid on paigas ning saab lihtsalt uusi organisatsioone arvutist läbi lasta? Või on see töö, mis nõuab pidevalt asjade ümbermõtlemist ja uusi lähenemisi?
Organisatsioonina oleme me väga huvitatud oma vigadest õppimisest ja avastamisest, mis on parim viis millegi tegemiseks. Nii et meil käib pidevalt eneseanalüüs. Muidugi on teatud protsessid paigas, aga sellest hoolimata on iga vabaühenduse hindamine erinev, sest nad rakendavad erinevaid programme erinevates riikides. Ja see nõuab meilt erinevate küsimuste esitamist.
Akadeemilises maailmas on oluline katsete korratavus. Kui teie asemel teeks sellist analüüsi keegi teine, kas ta jõuaks samade tulemusteni?
Selle pärast me avaldamegi kõik algandmed ja arvutused, nii et igaüks saab neid vaadata ja järeldusi teha. Anname aru, et on võimalik võtta ka teised ja samuti mõistuspärased eeldused – mis on kõige positiivsem stsenaarium, mis kõige negatiivsem – ja jõuda teistsuguste tulemusteni, näeme seda ka oma tiimi liikmete seas. Püüame teha parima, mida suudame, ja olla väga selged selles, millest lähtusime, ning kõik saavad selle põhjal meie tööd hinnata või välja tulla oma arvutustega.
On see üldse realistlik, et me võiksime kunagi jõuda lahenduseni, kus lihtsalt sisestad andmed ja saad vastuse, milline organisatsioon on kõige parem? Või jääb see alati vaieldavaks, isiklikest eeldustest, eelistustest, maitsetest lähtuvaks?
Ilmselt viimast, eriti kui vaadata eri teemadega tegelevaid organisatsioone. Näiteks kui sa võrdled Aafrikas lastele ussirohtu andmist, mille tulemuseks on vähem puudumisi ja mahajäämist koolis ning suurem sissetulek hilisemas elus, ja teisal sääsevõrkude paigaldamist, kus tulemuseks on see, et inimene elab, mitte ei sure malaariasse. Need on ikkagi erinevad asjad.
Te mainisite vigadest õppimist. Ma tean mitut organisatsiooni, kelle kodulehel on rubriik “Meie edulood”, aga peale teie mitte ühtegi teist rubriigiga “Meie eksimused”. Mis on olnud teie parimad vead?
Oleme nad tõesti kõik kirja pannud, jaganud suurteks ja väikesteks vigadeks, nii et igaüks saab lugeda, kuidas need juhtusid ja mida neist õppisime. Parimaid annetamisvõimalusi otsides oleme me muidugi veetnud palju aega, hinnates valdkondi ja programme, mille hiljem oleme kõrvale jätnud – ja see samas ongi õpetanud kõige rohkem. Sadade, isegi tuhandete organisatsioonide tegevuse läbitöötamine nende aastate jooksul.
Üks väga oluline küsimus on annetajate valmidus efektiivsele heategevusele pühenduda. Ma tajun tihti suhtumist, et “see on minu raha, tahan oma annetusest rõõmu tunda ja ärge tulge rääkima, et ma võiks seda kuhugi mujale anda”. Näete seda oma töös ka?
Enamik meie annetajatest on valdkonna suhtes neutraalsed. Nagu öeldud, neid huvitab võimalikult suure kasu toomine, mitte see, et neil peaks olema teemaga isiklik kokkupuude või eriline lähedus. Aga ega ma muidugi annetajate kogukonna kohta laiemalt saa midagi kindlat väita.
Saan ma õigesti aru, et üks teie soovitus annetajatele on fookus kitsaks tõmmata, nagu te ise olete teinud, kuigi sümpaatseid ja olulisi valdkondi, kus abi vajatakse, on ju palju?
See toobki jälle valdkonna-neutraalsuse juurde. Sa ei pea ilmtingimata olema kirglik toetatava valdkonna suhtes, vaid kirge saab leida ka selles, et su annetusest oleks võimalikult palju kasu.
Nii et jah, fookuse kitsendamine on üks soovitus, aga kõige olulisem on tulla heategevusse avatud meelega. Võimalik, et selle asemel, mida ehk muidu arvasid, leiad end annetamas malaariasurmade ennetamiseks, millega sul ei ole mingit isiklikku kokkupuudet ja millele sa pole kunagi varem mõelnud.
Ning teine soovitus on kodutöö ära teha. Uurida ise või vaadata, mis me oleme kirjutanud, pöörata vabaühenduste juures tähelepanu tõendusmaterjalile, et see, mis nad teevad, on tõesti oluline ja tulemuslik, suurima mõjuga.
Ma olen seda võrrelnud pensionifondi valimisega, mille puhul ju üldiselt ei kahelda, et see nõuab läbimõtlemist, võrdlemist ning isiklik kirg fondi investeeringute suhtes pole kuigi tähtis. Sest noh, see on ju tõsine asi! Aga heategevust nii tõsiseks asjaks ei peeta ja juttu kodutöö vajalikkusest võetakse justkui mingit rõõmurikkumist.
Loodetavasti me suudame osa sellest kodutööst inimeste eest ära teha. Aga ma mõtlen ka, et on ju väga võimas teada, et su annetusel on tõesti suur mõju. Et sa oled sellega päriselt päästnud inimelusid ja mitte ainult ühe, vaid palju, mis on täiesti võimalik ka läänemaailma mõistes tavalise sissetulekuga annetajatele. Nii et ma ei vaataks seda kui veel üht kohustust, mis tuleb teha, vaid kui ägedat võimalust teha midagi tõeliselt suurt, kui sa asjad eelnevalt korralikult läbi mõtled.
