EMSL ja Heateo SA kaardistavad annetuste kogujate suurimaid väljakutseid 

Üheks suureks probleemiks on inimeste vähene teadlikkus ühiskondlikest probleemidest, mis raskendab annetuste kogumist sihtrühma aitamiseks. Paljude sihtrühmade probleemid ei ole “emotsionaalselt atraktiivsed”, mille tõttu ei pöörata neile avalikus debatis tähelepanu. Sellest tulenevalt on nende probleemide lahendamiseks annetuste kogumine keeruline, sest inimesed ei taju tegelikku vajadust.

Teistel juhtudel ollakse küll nõus heast tahtest annetama, aga ei mõelda sellele, mida sihtrühm tegelikult vajab. Kuigi žestina tore, ei tegele selline annetamine sihtrühma peamise probleemi lahendamisega, vaid pakub ainult tegijale tunde, et on midagi head tehtud.

Eelmiste väljakutsetega seonduvalt on raske panna inimesi mõistma, miks annetusi organisatsiooni ülalpidamiseks kasutatakse. Ikka ja jälle leiab meediast kommentaare, et raha peaks minema otse abivajajale. Kuid näiteks vanemateta lastel on rahast palju vähem kasu kui teenusest, mida annetajate raha eest saab lapsele pakkuda. Mõjupõhise mudeliga organisatsiooni aastaläbi töös hoidmine loob sihtrühma jaoks palju suuremat ning pikaajalisemat positiivset muutust.

Ometigi ei ole vähene teadlikkus ainus väljakutse. Esinevad ka laiemast annetuspraktikast tulenevad murekohad, mis potentsiaalselt annetustegevust pärsivad. Nimelt on hetkel Eestis viiekohaline arv erinevaid vabaühendusi, kellest paljud tegelevad sama või pealtnäha sarnase sihtrühma probleemidega. Selle hulga juures on annetajatel raske mõista, mida organisatsioonid täpselt teevad ning kellele raha anda. Ühe lahendusena on Heateo SA ja Swedbank teinud “Ma armastan aidata” annetuskeskkonna, mis koondab Eesti mõjukaimaid annetuste kogujaid, kuid mõttekoht vabaühenduste koostööks on endiselt aktuaalne.

Järjest rohkem on sotsiaalmeediakampaaniaid ning emotsioonaalseid telesaateid, mis inimeste tähelepanu köidavad. Kuigi kampaania eesmärk võib olla iseenesest hea, on see viinud nö kliktivismini – inimesed ei süvene tegelikult probleemi ega ka lahenduse olemusse. Tuntakse, et heategu on info jagamisega tehtud või kui tehakse annetus, ei süveneta piisavalt, et olla kindel, et see on sihtrühma probleemile kõige efektiivsem lahendus. Viimane käib kokku ka telesaadetaga, mis näitavad nutulugusid indiviididest ning koguvad raha nende aitamiseks, aga seda ei suunata mitte pikaajalise muutuse loomisesse (nt hoolduskoormuse vähendamine, oskuste arendamine), vaid lihtsalt remonditakse inimese köök ära.

Eelnevaga sarnaselt on probleemiks ka üksikisikute korraldatud kampaaniaid, kus palutakse abi oma mure lahendamiseks. Kuigi olemuselt ei ole see tingimata halb, viib see tihti olukorrani, kus koguneb rohkem raha kui probleemi lahendamine tegelikult vajas. Kuna annetatakse indiviidile, mitte avalike majandusaasta aruannetega organisatsioonidele on pea võimatu “ülearust raha” tagasi saada või teistele sarnase murega inimestele suunata.

Tulenevalt nendest mõtetest püüamegi koostöös EMSLiga abistada vabaühendusi nende probleemide seljatamisel ning selgitada ka laiemale üldsusele, kuidas orienteeruda lihtsamini kirjus annetusmaailmas.

Loe  võrgustikust rohkem siit.