Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Vabatahtlikutööga igapäevaselt kokkupuutuvad organisatsioonid kirjutasid Postimehes sellest, kuis heade inimeste vabast tahtest antud ajale lisaks on vaja riigilt toetust, olgu päästevahendite ostmiseks või vabatahtlike koordineerijale palga maksmiseks.
Kahtlemata suudavad vabatahtlikud pakkuda ühiskonnale palju lisaväärtust. Viimase vabatahtliku tegevuse uuringu järgi panustavad vabatahtlikud Eestis ca 0,7% SKT-st. Kuigi mitme naaberriigiga võrreldes ei ole see sugugi suur protsent, võime täiesti kindlalt väita: ilma missioonitundeta, vabast tahtest ja tasu saamata panustavate inimesteta oleks meie ühiskond vaesem, õnnetum ja mitmed olulised asjad jääksid tegemata.
Vabatahtlikud aitavad kaasa eluliselt olulistes valdkondades, näiteks turvalisuse tagamisel ja toiduabi jagamisel. Itaalia professor ning võrdsete õiguste minister aastatel 1998-2000 Laura Balbo on öelnud : „Ilma vabatahtlike panuseta läheb riigieelarve lõhki, sotsiaalsüsteemis tekib kaos ja kodanikuühiskond saab kannatada.“
Kuidas toetab Eesti riik vabatahtlikku tegevust?
Ühelt poolt näib, et seis on hea. Turvalisuse tagamisel usaldatakse vabatahtlikke üha enam: meil on toimiv vabatahtlike päästjate ja abipolitseinike kaasamissüsteem ning kadunud inimeste otsimisel pakuvad politseile tõhusat tuge vabatahtlikud. Kaitseliit toimib samuti suuresti tänu vabatahtlikele. Neis valdkondades on riik vabatahtlikke kaasavate organisatsioonidega sõlminud koostöölepingud ning panustab mõnevõrra rahaliselt. Sotsiaalsfääris hetkel sarnaseid toetusmudeleid ei rakendata ning paljude tundlike teemade eestvedajad seisavad silmitsi igapäevase olelusvõitlusega.
Olemasolevate toetussüsteemidega ei saa päris rahul olla. Näiteks vabatahtlikud päästjad peavad endiselt ise otsima projektidest või sponsoritelt lisaressursse, et tagada vajalik varustus ja töökeskkond, mis laseks võetud kohustused täita. Vabatahtlike hea tava näeb aga ette, et vabatahtlike kaasaja peab tagama tööks vajalikud vahendid. Inimene, kes juba niigi panustab oma väärtuslikku aega, ei peaks ju oma tegevusele peale maksma.
Millest räägib meile Tallinna Toidupanga SOS-kuu?
Nii mõnigi sotsiaalne algatus rabeleb oma muredega üksi ning püüab eelarvet kokku klapitada annetuste, projektitoetuste ning vabatahtlike kaasamisega. Hea näide on Toidupank. Selle võrgustiku tegevuse ulatust ja mahtu saab suurepäraselt mõõta vabatahtlike panustatud töötundides, päästetud toidu kogustes, aidatud toimetulekuraskustes inimeste arvus ning riigile makstud aktsiisi- ja käibemaksus.
Toidupank lahendab mitut ühiskondlikult valusat probleemi. Ühtepidi vähendab nende töö kadu toidutootmis- ning jaemüügisüsteemis ning teisalt pakutakse toidulisa puudust kannatavatele inimestele. Eelmisel aastal päästsid toidupangad Eestis 860 tonni kõlblikku toitu ning jagasid seda tuhandetele inimesele, lisaks sellele jagas Eesti Toidupank sotsiaalministeeriumi toel 2015. aastal 700 tonni Euroopa Liidu toiduabi. Kuigi toidupankade töötajad ja vabatahtlikud teevad väga vajalikku tööd, ei ole riik suutnud seni välja pakkuda jätkusuutlikku toetamisvõimalust. Nõutust tekitab ka see, et mitmed osaühingule mõeldud maksusoodustused mittetulundusühendustele ei laiene. Kui Toidupank ostis annetustest saadud raha eest toidu ümberjagamiseks – põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks – kaubikuid, tuli riigikassase maksta käibemaksu täies ulatuses.
Toidupankade võrgustiku tööd koordineeriva Eesti-Hollandi Heategevusfondi rahaline seis on muutnud kriitiliseks. Keeruline on olnud alati, kuid kõige suurema ehk Tallinna Toidupanga ressursid on nüüdseks otsakorral. Paraku koordineeritakse Tallinnast kogu võrgustiku tööd. Kas me saame endale lubada sellise süsteemi kokkuvarisemist? Selge on see, et Toidupanga sihtgrupp – puudust kannatavad inimesed – ei tule tänavale protesti avaldama ja oma õigusi nõudma. Näiliselt ei toimuks toidupankade uste sulgemise järel kohe midagi. Või siiski? Abivajajad jäävad ju alles. 2014. aastal oli Eestis vähemalt 83 000 absoluutses vaesuses elavat inimest, mis teeb 6,3% elanikkonnast. Kas Eesti on tõesti nii suur, rahvarohke ja rikas ühiskond, et lubada endale abivajajate ignoreerimist? Kui palju suureneks kulu avalikus sektoris, et täita osaliseltki Toidupanga rolli? Kas sotsiaaltöötajad hakkaksid koguma toiduabi kauplustest, tootjatelt, hulgikaubandusest? Meie selge seisukoht on, et mõistlikum ja riigile oluliselt odavam on toetada juba ennast tõestanud algatusi.
Kindlasti ei ole toidupankade võrgustik ainuke, kes on hädas. Sotsiaalvaldkonnas tegutsevad ühinguid, mis jagavad riideabi, tegelevad vaesusesse sattunud laste ja peredega, üha suuremaks paisuv pagulaskriis jms vajavad samuti vabatahtlikke. On üsna selge, et näiteks erivajadustega inimestele suunatud tööhõivereformi läbiviimine vajab vabatahtlike tuge. Riigil ei ole piisavalt vahendeid vajalike tugiteenuste osutamise, st inimeste palkamise tarvis.
Kui palju vastutust ja koormust on mõistlik vabatahtlike õlule panna?
Leiame, et ühiskonnas olulisi probleemkohti lahendavate teenuse ülesehitamine suurelt jaolt vabatahtlikele toetudes on praeguses Eesti ühiskonnas ennatlik. Paljudes ühendustes on kätte jõudnud piir, kus vabatahtlike kaasamine sarnaneb riigi poolt üha enam nende ärakasutamisega. Vabatahtlikelt oodatakse enam, kui nad saavad pakkuda.
Sageli peavad ühendused katma vabatahtliku tegevusega seotud kulud. Kõik oleks ju korras, kui ellu viidaks vaid ühenduse eesmärke, kuid ühiskonnale üliolulistes valdkondades (näiteks toiduabi jagamine, päästetöö, erivajaduste inimeste toetamine, kodutute loomade päästmine) on vajalik senisest suurem riigi panus. Vastasel juhul võib ühenduste ja vabatahtlike jõud raugeda ja väga oluline ressurss ühiskonnas kaob.
Kuidas edasi?
Toidupankade võrgustik vajab aastas ca 350 000 eurot. Siia on arvestatud esmakordselt kõigi neljateistkümne kohaliku koordinaatori töötasu, samuti vältimatud kulud laoruumidele, kaubikutele ja transpordile. Juhul, kui riik panustaks püsivalt umbes ühe kolmandiku (ca 120 000 eurot), oleks ühendusel võimalik tuua valdkonda kohalike omavalituste, ärisektori ja eraisikute annetuste toel lisarahastust. Tagatud oleks esmane toiduabi, teisalt päästetud vähemalt 860 000 kg toitu aastas. Ilma Toidupangata jääks olemata nii erarahastus kui ka toidu päästmine ja ümberjagamine.
Võime kinnitada, et ühiskonnale olulisi probleeme lahendavad organisatsioonid ei oota, käsi pikal, et riik kodanikualgatuse kinni maksaks. Küll aga oleme pakkunud nii riigile kui kohalikele omavalitsustele koostööd: meil on pakkuda inimeste aega, oskusi, tahet ja motivatsiooni. Kasutame neid heal meelel avalike teenuste ja ühiskonna heaks, kuid riigi käsutuses on eelarve, mis on ühtlasi mõeldud inimestele turvalise elukeskkonna tagamiseks.
Saaksime teha palju enam, kui ühiskondlikus plaanis olulist rolli täitvate vabaühenduste (näiteks Toidupank, Helpific, Päästeliit, Abipolitsei Kogu, MTÜ Saagu Valgus, MTÜ Varjupaigad) töö korraldamisega seotud põhikulud oleksid kaetud. Kui me paneks need komponendid kokku ja teeksime koostööd, võidaksid kõik: riigi ülesanded saaks väiksema kuluga ja vabatahtlike kaasabil täidetud, organisatsioonid omakorda suudaksid luua enam lisaväärtust ja kaasata veel rohkem vabatahtlikke erinevate probleemide lahendamisse.
Anu Viltrop, Vabatahtlike Värava toimetaja
Eha Paas, Eesti Külaliikumine Kodukant, vabatahtliku valdkonna juht
Kaido Taberland, Päästeliit
Nele Hendrikson, Eesti Toidupank
Keiu Roosimägi, MTÜ Helpific
Maris Jõgeva, EMSL
