Rait Kuuse: Ametniku argisest päevast
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Süvariik – mis, kes, kas üldse? Hea Kodaniku suvenumbris jagab sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse kogemusi ametnikutööst.
Ministeeriumi ametniku tööpäev on küllap sarnane iga teise suure asutuse kontoritöötaja omaga. Kõikide jaoks algab päev siiski pisut erinevalt. Mina näiteks ärkan hommikul kell kuus, vaatan üle uudised (lootes, et minu valdkonna kohta on ainult head uudised), joon kohvi ja vastan meilidele, jalutan tütrega lasteaeda ning peale seda ministeeriumihoonesse.
Keskmiselt osalen päeva jooksul umbes 6-8 kohtumisel, heal päeval saan suurusjärgus sadakond e-kirja, kirjutan omalt poolt vahest poole vähem, mõned telefonikõned lisaks. Loen läbi vähemalt sadakond lehekülge teksti ja tabeleid, kooskõlastan ja allkirjastan mõne majast välja liikuva dokumendi. Kohtun vahetult ja virtuaalselt kuni sadakonna inimesega, teinekord rohkemgi. Päev võib kujuneda killustatuks ning kohati tundub endalegi, et koosolek on riigiametis eesmärk omaette.
Mõtlen sageli, miks räägitakse nii palju ametnike eluvõõrast olemisest ja kihust kõike reguleerida. Vaevalt unistab keegi lapsepõlves tiitlist “ametnik”, kuid soov konkreetset valdkonda arendada või laiemat ühiskondlikku muutust esile kutsuda ei ole ametnike seas selle töö tegemiseks harvad motivaatorid. Valikule aitavad kaasa akadeemiline võimekus ja rutiinitaluvus. Ei ole ka vähetähtis, et ametnikukarjäär eeldab vaat et laitmatut isiklikku elu ja käitumist. Ekstravagantsusele on siin vähe ruumi.
Ametniku iga päev ei alga uuesti tühjalt lehelt, vaid läheb edasi täpselt sealt, kuhu riik aastatega jõudnud on. Riik, sealhulgas avalik sektor, peab mõtlema kõigile ja olema samas ettearvatav. Iga muutus tähendab eelmiste ja käimasolevate muutuste ning olemasolevate kokkulepetega arvestamist ning see teeb töö ka kohmakamaks. Eksimist ametnikule üldiselt ei andestata ning eksperimenteerimine saab tunnustatud vaid siis, kui sellega ei kaasne nähtavat ebaedu. Siiski ei peaks ükski seadusesäte olema argumendiks lahenduse mitteleidmisel.
Mulle endale on jäänud mulje, et ametnikud on meil küllaltki kättesaadavad ning see eristab meie bürokraatiat paljudest riikidest. Minu suhtlus töistel teemadel toimub päeva jooksul nii ametlikult e-posti aadressilt kui isiklikult Facebooki kontolt, Skype’i, Whatsappi ja telefoni ning tavakirja teel. Kui küsida, et kuidas ametnikkonnaga ühendust saada ja vestelda, siis küllap see nende kanalite kaudu tehtud saabki.
Üldiselt kaldub ametnikkond ratsionaalsusele ning eelistab muudatusi teha kiiresti ja matemaatiliselt mõõdetavalt. Ametnikega on igapäevases suhtluses palju aktiivseid inimesi, kelle eesmärk on enda ja oma esindatavate huvide maksimaalne kindlustamine. Eesti-suguses väikeses riigis on mõjukal üksikul häälel suur jõud. Seetõttu võib erinevate valikute puhul saada määravaks ühe või teise poole jõuõlg, mitte ratsionaalne arvutustehe. Mõneti see tasakaalustab ühiskonnas tehtavaid valikuid, kuid mitte alati.
Palju sõltub ka koostööpartneri eesmärgist. Ministeeriumis on kõigi ametnike esimene õppetund, et niisama juttu ajama keegi sinuga ei tule, alati on vestlusel mingi tagamõte. Kiiresti tekib automaatne kalduvus mõtelda ministeeriumi poole pöörduja tegelikule kavatsustele. Ma olen täheldanud, et kui juba ministeeriumi jutule tullakse, siis peaaegu alati kindla sooviga saada mingit hüve. Teinekord on parem investeering ametnikega suhtlemisel oma mõtete ja vajaduste tutvustamine ilma lahendust ootamata.
Tavaeluski kehtib reegel, et kui tead inimest paremini ja oled temaga varem kohtunud või suhtluses olnud, siis saab jutud aetud ladusamalt ja vähem formaalselt. Ametkondlik otsuste langetamise protsess on aga sellest hoolimata bürokraatiareeglitega heas mõttes turvatud ning on ja peab olema ühetaoline kõikidele. Seda ei tasu pahaks panna. Vähemasti ametnikkonna puhul, poliitilised valikud on mõnevõrra vabamad.
Ametnikkonda iseloomustatakse mõnikord süvariigi mõistega, kuid selle kasutus on avalikus ruumis pigem pinnapealne. Mistahes erialal tekib üsna loomulikult oma släng, tutvusringkond, edukuse kriteeriumid, nii ka avalikus sektoris. Sellise määratluse korral võiksime rääkida arstide, inseneride, autojuhtide, poemüüjate ja paljude muude valdkondade esindajate süvariigist. Saab seda pahaks panna või tuleks pidada loomulikuks? See, et meil on olemas ametnikkond ja sellega kaasnev subkultuur, on loomulik ja järjepidevuse tagamise vaates vajalik.
Süvariigist tuleks rääkida rõhuasetusega otsuste tegemisele ning motiivide läbipaistvusele. Otsused kuuluvad aga sageli ametnikkonna ja poliitikute kokkupuutealale. Selgete, tihti seaduse tasemel detailideni sõnastatud reeglite ning ametialaste eelduste ja nõuetega ajas püsiv ametnikkond vs. valimiste tempos või kiireminigi vahetuv vabamalt teiseneva mandaadi ning häältekapitaliga poliitiline juhtkond. Samas ei saa demokraatlikus riigis üks läbi teiseta ning vaatamata iga võimuvahetusega kaasnevale erutusele ning vaidlusele kulgeb kõik pigem teineteist tunnustavas sümbioosis.
Ei saa siiski eitada, et omad kergelt punased jooned on igal pool. Ametnikkonnalt eeldatakse jätkusuutlikkuse kõrval lojaalsust poliitilisele võimule, aga ka riigi üldistele toimimispõhimõtetele ning ametnikkonnale endale. Tõlgendus sellest, millistele valikutele ja kuidas tuleb parasjagu lojaalne olla, kipub eri poolte teadvuses tihti erinema. Samas saavad kõik leerid lõpuks selliste „värelustega“ hakkama.
Ma olen elanud ja töötanud ka riikides, kus koos poliitilise võimuga vahetub suur osa ametnikkonnast. Küllap on põhjuseks erinev tegelikkus ja oma ajalooga otsused, mida siinkohal kritiseerida ei oleks kohane. Siiski, üks minu isiklik tähelepanek on, et ametnikelt sai neis riikides oodata enam lojaalsust päevakohastele poliitilistele (tihti lühikestele) valikutele, kuid jätkusuutlikku pika horisondiga mõtlemist oli märksa vähem. Üldiselt peetakse Euroopas ametnikkonna pakutavat jätkusuutlikkust ja ettearvatavust pigem väärtuseks kui paheks. Nii et professionaalsest ja ettearvatavast ametnikkonnast – mis sest, et ajuti tituleerituna süvariigiks – on minu arvates rohkem võita kui kaotada.
Ilmus Hea Kodaniku suvenumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
