Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Ikka kostub, justkui oleks alust eristada vabaühendusi õigeteks ja vähem õigeteks, ning et alus on seotud valitsuse toetustega. Ei ole, leiab Vabaühenduste Liidu juhataja Kai Klandorf.
Vaatame esmalt, mis see kodanikuühiskond üldse on. Lühidalt, üks ütlemata suur ja kirju seltskond, kelle seast leiab sädeinimesi, kultuuritegelasi, aktiviste, eksperte ja kõiki teisi, kes tahavad osaleda, ühiskonna tegemistes kaasa rääkida, südamelähedasi huvisid edendada. Kodanikuühendused on nende inimeste loodud organisatsioonid, võrgustikud, seltsingud. Kokku kutsume seda vabakonnaks, vahel kolmandaks või kasumitaotluseta sektoriks.
Enam kui 22 000 sellise Eestis tegutseva ühingu seas on spordiklubid, kultuuri- ja külaseltsid, huvi- ja erakoolid, sotsiaalteenusepakkujad, usuühendused, noorte ja eakate organisatsioonid. Sarnaselt erakondadega, kes esindavad eri maailmavaateid, pakub ka vabakond osalus- ja panustamisvõimalusi kogu spektris. Kusjuures ilmavaade ei tee üht ühingut teisega võrreldes õigemaks – pea kõigi taga on Eesti inimesed ja nende soov midagi üheskoos teha, mõnes valdkonnas teenust pakkuda, teises teadlikkust tõsta. Iga ühing on kellelegi õige ja vajalik.
Inimeste vabadus kokku tulla ja tegutseda on kaitstud põhiseaduses. Toimivas demokraatias ei peaks riik aga üksnes sellise tegevuse takistamisest hoiduma, vaid kodanikualgatust soosima ning soodustama. Nii toetabki valitsus lähtuvalt ühiselt kokku lepitud poliitilistest eesmärkidest moel või teisel peaaegu kolmandikku Eesti vabaühendustest.
Maksumaksja rahast tulevad toetused moodustasid 2018. aastal siiski vaid kolmandiku vabakonna kogutuludest. Sektori levinuim rahastaja on Eestis hoopis kohalik omavalitsus, kuigi KOVide toetusest suuremagi osa moodustavad tuludes liikmemaksud. Samamoodi teenitakse omatulu rohkem kui saadakse keskvalitsuselt, lisaks kogutakse 40 miljonit eurot aastas annetusi (allikas: http://mtyraha.heakodanik.ee). Pilt on seega suurest riigisõltuvusest oluliselt kirjum.
Valitsuse toetused vabakonnale ei lähtu enamasti ideoloogiast, vaid kodanike enda huvidest ning vajadustest. Põhiseadus sätestab näiteks rahvuse, keele ja kultuuri hoidmise – mis neist vaid turutingimustes järele jääks? Rahvuskultuuri kõrval paneb põhiseadus riigile aga ka kohuse kaitsta nõrgemat ja tagada võrdsed võimalused ehk igaühe inimväärikuse – nõnda toetabki riik ka teiste rahvuste ühinguid, kodanikualgatuslikke kristlikke koole, nii liberaalseid kui ka konservatiivseid algatusi.
Õige vabaühenduse definitsiooni leidmiseks võib rahastamise allikate asemel vaadata 2002. aastal kokku lepitud vabaühenduste eetikakoodeksit (https://heakodanik.ee/vabauhenduste-eetikakoodeks). Selle järgi väärtustab õige ühing ausust, võrdsust, väärikust, avatust, solidaarsust, koostöömeelsust, mitmekesisust ja usaldusväärsust. Ühingute tegevus põhinegu heatahtlikul partnerlusel ja vastastikusel lugupidamisel. Kõigi ühingute – aga ka kodanike ja valitsejate – kohus on nii eetikakoodeksi kui ka põhiseaduse järgi anda oma panus turvalise, tasakaalustatud ja hooliva ühiskonna kujundamisse, kus eri maailmavaadete ja huvide esindajad saavad vabalt ühineda ja osalemiseks võimalusi luua.
