Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Teist korda toimuvate annetamistalgute eel vaatasid Urmo Kübar ja Andrei Liimets tagasi, kuidas lõppev aasta heategevuses on läinud. Loe 1. osa siit.
2. osa: Tagala
Igal aastal on Eesti heategevusühingute seas mõni tavalisest eredam sähvataja. Kas on neil parajasti käimas mõni suurem aktsioon (nagu Teeme Ära esimesed maailmakoristustalgud 2018), laekub mõni siinses kontekstis hiiglaslik annetus (nagu Rahvuskultuuri Fondile Rain Lõhmuse miljoni euro väärtuses LHV aktsiaid 2017) või pärandus, viimane tavaliselt siis välis-Eestist. Erinevalt USA-st, kus mõni suurem ühing kogub aastaga rohkem kui kõik meie vabaühendused kokku üldse kunagi saanud, võib Eestis ka üks annetaja heategevusstatistika ümber kirjutada.
Või üks abivajaja. Nagu mullu sündinud Annabel, kelle haruldase geenihaiguse – spinaalne lihasatroofia – raviks annetati Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile 2,2 miljonit eurot. Eesti Päevalehe aastalõpu mõjukate edetabelis sai rahva hinge läinud beebi ilmselt igaveseks ajaks noorima debütandina kaitseväe juhataja ja peaprokuröri vahel 15. koha kui “eestimaalaste ühendaja”.
Uuesti mulluste numbriteni jõudmine poleks fondil ilmselt tänavu olnud realistlik ka ilma kroonviiruseta. Kuid pidagem hoogu – see pole spordivõistlus, kus loevad rekordite purustamised ja koht edetabelis.
Peamine on, kas jõutakse aidata neid, kelle jaoks Lastefond loodud. Igakuist toetust saab sealt pea 200 last, kelle ravim, ravitoit, teraapia või abivahend sõltub sellest, kas fond saab need arved maksta või ei. Lisaks ühekordsed toetused – operatsioonid või siirdamised välismaal, Haigekassa rahastuse alt välja jääv kodune aparatuur, psühholoogiline tugi; järjest uued ja paremad, aga ka kallimad ravivõimalused, mille võimaldamine ongi fondi peamine eesmärk.
“Täna saame öelda, et keegi abist ilma ei jäänud,” lausub fondi strateegiajuht Siiri Ottender-Paasma nüüd. Arvestades, et ära jäid mitmed tavaliste aastate koostööprojektid, tähendas see meeskonnale kõva lisakoormust, ent kui Annabeli kampaania võrdlusest välja võtta, on fond tänavu kogunud mullusest 800 000 eurot rohkemgi.
Viirusekevad lõikas paljude ühingute tegevusse sisse just magusaimal ettevalmistusajal. Siinsetest heategevusüritustest tuntuima, Vähihaigete Laste Vanemate Liidu korraldatava Pardiralli – juuni alguse tuhandete osalejatega perepäeva Kadriorus – otsustaski liit algul ära jätta.
Mai lõpuks näitas nende kontoseis ravikulusid aga juba 80 000 eurot. “Me pidime midagi ette võtma,” räägib liidu juht Kaili Semm. Mõeldi, kas õnnestuks vannipartide võiduajamist lahendada veebimänguna, keegi mainis jutu sees spordiülekandeid ja olümpiamängude ärajäämist, kuni prahvatas – äkki saab seekordsest Pardirallist hoopis telesaade?
ETV võttis mõtte vastu ning augusti viimasel päeval paiskusid enam kui 15 000 vanniparti veoautokastist Kadrioru pargi kanalisse juba kogu Eesti silme all, saatjaks Rohke Debelaki debüüt spordireporterina: “Ja liider jääb keset võistlust järsku rahulikult seisma! Näib, et enda tühjakslaperdamine raja peal ei ole kõige õigem taktika.”
Partide müügist ja saate ajal heategevustelefonidele helistanute annetustest kogunes lõpuks enam kui kaks korda rohkem tava-aastatest, üle 400 000 euro, millest liit omakorda 30 000 Eesti Puuetega Inimeste Kojale edasi andis.
Lohutult algas kevad ka hukkunud ja vigastatud kaitseväelaste laste kooliteed ja huviharidust toetavale Carolin Illenzeeri Fondile. Nende üks iga-aastasi tähtsündmusi, aprilli lõpus toimuv heategevusõhtusöök, kus mullu koguti 20 000 eurot, oli juba ära jäänud. Kui kogu Eesti üleöö kodudesse sulgus, oli selge, et ettevalmistustega pole mõtet jätkata. Kiiremate piletiostjatega suheldi – keegi ei küsinud raha tagasi, nii ei jäänud fond juba tehtud kulutuste arvelt ka miinusesse.
Ent nüüd ähvardas sama saatus nende teist lipulaeva, heategevuskontserti “Laulud sõdurile”. Tavaliselt Võidupüha paraadi eelõhtul selle toimumislinna mõnes kirikus või spordihallis peetud ja teles üle kantud kontsert tähendas fondi eelarvesse õhtusöögist juba kaks korda suuremat panust. Et Paidesse plaanitud paraadi ei toimu, sai teatavaks mai algul, riburada tulid teated avalike jaanipidude ja koolilõpuaktuste ärajätmisest.
Kas teha kontsert ilma publikuta? Koos meediapartner Kanal2-ga vaadati kevadisi tühjast Alexela kontserdimajast eetrisse läinud “Sinuga koos” saateid. Kuigi Eesti lemmikartistid andsid laval endast parima, oli meeleolu ikkagi … nagu matustel, tõdeb fondi tegevjuht Iti Aavik.
Siis turgatas kellelgi – kaitseväe linnakud! Tapal moodustasid kuulajate põhiosa soomusmasinatel istuvad NATO-väelased (viiruse-aasta uudissõnu kasutades tekitati “publiku mull”) ning 10. korda toimunud kontsert sai uues asupaigas täiesti uue hingamise. Esimene telesaade tõi annetusnumbritele helistajaid varasemast rohkemgi.
Tõsi, järgmisel päeval eetris olnud kordus langes selle sajandi jaanipäevade kuumarekordile, mis jättis ekraanide ette vaid need, kel kuhugi mujale minna polnud. “Ka mu enda pere oli päevitusriiete väel õues, kui ma kohusetundlikult telekat vaatasin,” meenutab Aavik. Siiski saadi kokku 33 000 eurot, oodatule üsna lähedale – ning lisaks uus formaat, millega nüüd mitu aastat jätkata. Järgmise suve “Laulud sõdurile” toimub Tallinna Miinisadama mereväebaasis.
Viirusepiirangud ei pärsi aga üksnes annetajatega kohtumise võimalusi, vaid ka tegevusi, mille jaoks raha kogutakse – ehk siis ühingute põhitööd. Raskelt või krooniliselt haigete laste haiglaellu oodatud vaheldust toova Minu Unistuste Päeva tegevjuht Kristiina Gabor-Mägi loeb aastat arvestades heaks tulemuseks, et tavalise sadakonna rõõmsa päeva asemel suudetakse väikestele patsientidele tänavu pakkuda 65. Novembri keskpaigast on nad laste tervise säästmiseks taas “punasel stsenaariumil”, kus tegevusi asendab pigem virtuaalne suhtlus. Ses olukorras saadakse siiski haiglatesse toimetada tegevusraamatuid ja üllatuspakke, pakkuda lastele koos Just Filmiga veebikino ja muud sellist.
Taaraautomaatides laste kultuurielamusteks raha koguv fond “Aitan lapsi” tõdeb, et pandipakendite tagastamine ja selle juures ka annetamisnupule vajutamine on tõusvas trendis jätkunud. Ent nemadki on pidanud ohutumasse aega edasi lükkama lastegruppide teatri-, muuseumi- ja näitusekülastused, pakkudes seniks näiteks väiketeatrite liidu ja Netikinoga koostöös esimese virtuaalse lasteetenduste kodufestivali. Umbes 40% võrra vähem lapsi on saanud teistesse riikidesse vahetus-õppeaastale saata ka YFU Eesti.
Nagu osa kevadel uksi sulgema pidanud hotellidest-restoranidest kasutas pealesunnitud pausi remondiks ja ümberkorraldusteks, et paremate aegade naastes kohe värskemana jätkata, on ka mitmed heategevusühingud võtnud seda aastat oma tegevuste läbimõtestamiseks, tiimi ja liikmete koolitamiseks.
Näiteks SEB Heategevusfondil on suure osa aastast maas olnud kodulehekülgki, see annetustekoguja peamisi visiitkaarte (nüüd varsti saab jälle üles), ning uute annetuste jahtimise asemel keskenduti tööle oma umbes 150 asendushooldusel oleva noore stipendiaadiga. Varasemate ühiste karjääripäevade asemel töötati noorte tuleviku plaanimise, raha- ja IT-tarkuste teemadega personaalselt. Tänu sellest õpitule näeb fondi juht Triin Lumi, et suudetakse pakkuda oma noortele suurema mõju ja muutusega tuge.
Kas raskel ajal on üldse kohane paluda annetusi millekski, mis pole vahetult viirusekriisiga seotud, küsiti muidugi palju. Kahe aasta eest loodud Kirikufond – muide, kõigist Eestis tehtavaist annetustest umbes 40% koguvad usuühingud – oli oma tänavuse suurima kampaania plaaninud samuti algusega aprillis. Sellega otsustati ka edasi minna.
“Sajandi pakkumine,” teatasid nende reklaamid ajalehtedes, taustaks Köleri maalitud Õnnistegija. Inimesi kutsuti panustama nelja pühakoja kordategemiseks ning hingetoe jagamiseks – “püsiannetus, mille väärtus püsib sajandeid”.
“Kindlasti tuli annetusi vähem kui algul arvasime,” ütleb fondi juhataja Janek Mäggi, kuid lisab, et fondi tuntusele tõi kampaania kõvasti kasu. Lisa tõid Ott Leplandi suvised kirikukontserdid ning praegu plaanitakse jõulukampaaniat. Nii usub Mäggi, et aasta lõpuks õnnestub neil koguda 100 000 eurot. “Kirik meeldib väga paljudele inimestele, pakub hingerahu, eriti äreval ajal.”
Mõnevõrra maisemalt, ent sisult samamoodi näeb seda farmiloomade heaolu eest seisva Nähtamatute Loomade president Kristina Mering. Ka nemad kaotasid kevadel umbes 5% annetajatest – paljud just turismi- ja teenindussektoriga seotud –, ent on suve ja sügisega seda tagasi võtnud ja praeguseks veidi paremaski seisus kui varem.
“Oleme mõelnud ja ka tagasisidet saanud, et ehk on meie tegevuse toetamine praegu just midagi positiivset ja toredat,” arutleb ta. “Inimene tunneb, et tal pole palju võimalusi ära lahendada üleilmne viirusekriis, aga 5 või 10 euroga saab ta aidata mõne looma päästa. Äkki see on see helgus, see hea asi raskel ajal, mille juhtumist on ellu vaja?”.
