Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Eelmise aasta novembris lõpetas vabaühenduste tulevikujuhtide arenguprogrammi II lend edukalt oma õppeaasta. Programmi arenguteel toetas osalejaid mentor. Uurisime programmis osalenud Anne Halleri ja tema mentori Carina Paju kogemusi ja muljeid mentorlusest.
Tulevikujuhtide arenguprogrammi osalejad ja mentorid said ühised juhised, kus oli kirjas, mitu kohtumist võiks teha, mis ajal ja mis teemadel võiks rääkida. Etteantud juhend aitas mentorluse protsessile kindla struktuuri ja ajakava luua, mis tegi osalemise lihtsaks ja selgeks.
Annel on juuraharidus ja magistrikraad naisuuringutes, tegutseb lähisuhtevägivalla vastu võitlemise valdkonnas. Carina on riigiteaduste ja arengukoostöötaustaga, töötas pikalt Korruptsioonivabas Eestis, viimased kolm aastat tegevjuhina, maikuust alates on avatud valitsemise partnerluse tugiüksuses Põhja- ja Baltimaade koordinaator. Kuigi nad töötavad erinevates valdkondades, siis leidsid nad omavahel hea klapi ja palju teemasid, mida arutada.
Anne, mida sulle andis see, et sul oli mentor? Kuidas ta sind arenemisteel aitas?
Kõige suurem kasu oli see, et Carina oskas või oskab väga hästi küsimusi küsida. Ta kuulas mind ja küsis küsimusi sellise nurga alt, et see oli arendav ja huvitav, pani asjadele teistmoodi mõtlema. Alguses oli see isegi natuke ehmatav, sest ma arvan, et ma mõtlen ise ka üsna põhjalikult asjad läbi ja kui Carina suutis esitada küsimuse, mille peale ma ise ei tulnud, siis see tekitas korraks tunde, et kas ma polegi kõike ise läbi mõelnud. Edaspidi ma just ootasin seda.
Me rääkisime vähem minu programmi jooksul tehtud projektist ja rohkem põhimõttelistest asjadest, alates isiklikuma maiguga tööalastest küsimustest ja lõpetades mingite üldisemate küsimustega, et saada teist vaadet. Carina andis ka praktilisi tööriistu, näiteks tagurpidi probleemipuu.
Carina, mida sulle andis noorema kolleegiga suhtlemine?
Ma võtsin pakkumise vastu, sest tundus huvitav arutada juhtimisteemade üle inimesega, kes tegeleb teise valdkonnaga, aga samas sektoris. Ma ei võtnud seda kunagi nii, et ma tulen ja õpetan. Iga kord, kui ma mõtlesin, et nüüd ma saan mingisugust praktilist sisendit anda oma kogemusest, siis Anne oli juba kõik küsimused läbi mõelnud, küsis minu käest pigem teist arvamust ja vaadet. Ma tundsin, et meie vestlused olid põnevad siis, kui läksime detailidesse ja põrgatasime ideid, siis õppisin ma ise sellest hästi palju. Ma leian, et mentoriks olemine õpetab hoopis teistest nurkadest asju nägema, ennast peegeldama. Kõige olulisem ongi toetada, samas küsida küsimusi vastavalt enda kogemusele, mis iganes see ka ei oleks.
Meil klappis omavahel hästi, kohe alguses tekkis usaldus ja avatus, mis aitas kaasa sellele, et protsess oli põnev ja meeldiv.
Mida soovitate vabaühenduse juhile või spetsialistile, kes ei osale üheski koolitusprogrammis, aga soovib endale mentorit leida?
Anne: Ma tooks välja kaks olulist asja. Esiteks, julgus küsida – lihtsalt minna juurde, nii napakas või egoistlik kui see ka ei tundu, ja küsida. Mõelda nii, et tegelikult tekitab sellise asja küsimine inimestes enamasti hea tunde. Minul on küll hea tunne, kui minult nõu küsitakse. Mentorlus võib pakkuda ja tõenäoliselt pakubki midagi ka teisele poolele.
Teiseks, oluline on hästi läbi mõelda ja seda ka kommunikeerida, et mida ma tahan, miks ma seda tahan ja mida ma saan ise pakkuda. Öeldagi näiteks, et teeme seda kolm kuud, kohtume kolmel korral nendel päevadel nii pikalt. Siis sa ei ütle „jah“ millelegi umbmäärasele, kus kumbki ei tea täpselt, mida suhtlus endas hõlmab, vaid sa tead, millega nõustud. Teha see olukord mõlema jaoks võimalikult lihtsaks.
Carina: Ei tasu eeldada, et kõigil on alati kiire, see oleneb prioriteetidest. Ei ole kiire, kui sa tead, et see on oluline ja huvitav asi, mis võiks ennast ka arendada. Võib-olla inimesed ei ole piisavalt näinud, mida mentorlus võib pakkuda. Ma hindan selliseid ettevõtmisi hästi kõrgelt just sellepärast, et mul on endal olnud väga head juhid, kes on toetamisele väga palju aega pannud, ma olen seda nendelt õppinud ja üritanud seda hiljem edasi anda. Minu meelest teeb suhtlemine meie kiire-kiire töö palju inimlikumaks, eriti vabaühendustes, kus inimesed on enamasti väga südamega asja juures ja tahavad midagi suurt korda saata ja fakt on, et keegi ei saa üksi sellega hakkama.
Pildil on Anne Haller (foto: Karl-Kristjan Nigesen)
