Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kodanikuühiskonna aasta tegijate tunnustamisel aasta vabaühenduse auhinna saanud Fridays for Future Eesti liikmed Kertu Birgit Anton, Mirabell Veli ja Eli Haav räägivad sellest, kuidas noorte kliimaliikumine alguse sai ja mille nimel nad tööd teevad.
Kuidas te jõudsite keskkonna teemadeni ja kuidas tekkis soov ise midagi kaasa rääkida, teha, korraldada?
Kertu: Minu jaoks algas see eelkõige emast ja kodusest kasvatusest. Me oleme muude asjade vahele rääkinud ka sellest, mis on keskkond ja et kuskil on plastireostus. On tekkinud tunnetus, et minul on ka vastutus ja minu tegudel on kaugemale ulatuvad tagajärjed. Põhikooli lõpus hakkasin kõigepealt ise uurima just plastireostuse kohta, aga mida rohkem ma uurisin ja lugesin, seda rohkem jõudsin kliimamuutusteni ja sealt teiste teemadeni. Ja siis kuidagi tundus, et kliimamuutused on see kõige põletavam asi, millega tuleks tegeleda. Siis nägin, et Greta Thunberg hakkas Rootsis korraldama kliimastreike ja need levisid mujale ja mõtlesin hästi pikalt, et minu meelest seda oleks vaja Eestis teha, aga ma ei julgenud. Kartsin vastutust, et mis siis saab, kui nad tulevad ja äkki läheb midagi halvasti. Lükkasin seda edasi, kuni juhuslikult sattusin kokku nende noortega, kes olid hakanud korraldama esimest suurt kliimastreiki Eestis ja läksin neid toetama.
Mirabell: Minul on ka see tulnud loogiliselt koduse kasvatusega. Ma olen üles kasvanud maal ja maast madalast on looduse tundmaõppimine olnud minu jaoks igapäevane elu. Kui ma Tartusse kolisin, siis tulid need Rootsi kliimastreigid, mis panid mu mõtlema, mis ja kas üldse Eestis ka midagi sellist toimub. Kui sündis Eesti FFF, siis ma teadsin, mis see on. See tundus nii loogiline samm minu jaoks, et ma liitun, saan ka aidata.
Eli: Mul tulid roheteemad ka kodusest kasvatusest väga palju, mu vanemad on pigem keskkonnateadlikud. Meil oli ka hästi põnev bioloogia õpetaja, kes rääkis sellest. 8. klassis otsustasin teha sellel teemal loovtöö ja sealt hakkasid erinevad projektid arenema, ei läinud kõige paremini, aga me proovisime. Eelmise aasta sügisel liitusin FFF-iga.
Kui palju Eesti noored keskkonnateemadest teavad?
Kertu: Kui vaadata näiteks Eesti keskkonnateadlikkuse uuringut, siis seal ei ole noored kuidagi silmatorkavalt rohkem keskkonnateadlikud võrreldes teistega, ei enda enesehinnangu poolest ega ka nende päris teadmiste poolest. Kui on uuritud Eesti noori võrreldes teiste Euroopa riikide noortega, siis Eesti noored pigem on teadlikud keskkonnaprobleemidest, aga minu meelest isegi kõnekam on see, et Eesti noored ei ole väga mures, nad ei tunne, et see oleks midagi, millega nad peaksid nüüd ja praegu tegelema. Aga tahan rõhutada seda, et noored ei ole mingi ühetaoline grupp, noorte seas on aktivistid nagu meie, on need, keda üldse ei huvita ja on ka igasugused erinevad vahepealsed inimesed.
Eli: Ma arvan, et teadlikkus on kõrge, sest sa ikkagi oled sunnitud õppima seda koolis. See on õpikutesse sisse kirjutatud, kuidas mingid asjad toimivad, et kui kontrolltööd oled teinud, siis sa ikka midagi mäletad. Aga tõesti see arusaam, et peaks midagi tegema, on hästi madal. Põhiliselt tuleb vist sellest, et me elame Eestis, noor inimene tihti ei näe seda selles kontekstis, et midagi juhtub.
Kertu: Ühiskonnas on küsimus kliimamuutused versus kliimakriis – kas lihtsalt midagi keskkonnas muutub või see on päriselt probleem, millega peaks midagi tegema. Arusaama sellest, kui kiire on ja kui väga meie kõigi tegemine loeb, seda on vähe.
Eestis on kindlasti ka neid noori, kes sotsiaalmeedia mullidest saavad rohkem infot kui koolist. Aga huvitav on see, et tihti oleme teadlikumad mingitest välismaa keskkonnaprobleemidest, näiteks teame paremini mis toimub Amazonase vihmametsadega kui mis toimub Eesti märgaladega.
Kuidas Fridays for Future Eesti alguse sai?
Kertu: 2018. aasta suvel tegi Greta Thunberg kõigepealt üksinda kliimastreike, siis liitusid temaga teised ja sügise jooksul levisid streigid üle Euroopa ja isegi üle maailma. Tegelikult tekkis Eestis päris mitmel inimesel korraga üksteisest sõltumata see mõte, et Eesti võiks ka osaleda 2019. aasta märtsi suurel kliimastreigil. Keegi hakkas Tartus korraldama, keegi hakkas Tallinnas korraldama ja siis vist Madis Vasser teadis neid mitut inimest ja viis nad kokku. Sealt tekkis üks ports Messengeri vestlusi, mis oligi Fridays for Future Eesti.
Esimene suur kliimastreik oli 15. märtsil 2019, kus osales 1500 inimest. See oli osa ülemaailmsest kliimastreigist, mida on pärast toimunud umbes kaks korda aastas. Aga tegelikult päris esimene streik toimus nädal enne seda, kus olime kolmekesi. Edasi tegime peaaegu neli aastat igal reedel streike, selle kõrval muidugi muid erinevaid tegevusi ka. Enamik korraldajad olid gümnasistid või tudengid.
Missugused soovid ja eesmärgid teie grupeeringul olid?
Kertu: Kui me alustasime, siis ei olnud mingit pikka ajahorisonti paigas, minu meelest. Oli eesmärk, et korraldame selle streigi ära, siis teeme selle järgmise asja ära. Alguses tehti ülemaailmseid streike umbes kuu aja tagant, nii et siis oligi siht järgmise ülemaailmse streigini ehk kuupikkune visioon mõnda aega. Aga saime aru, et kui alguses tundus see nagu sprint, siis tegelikult tuleb ennast maratoniks ette valmistada.
Mirabell: Vajaduspõhiselt ka mõtlesime, mida näeme ühiskonnas ja millega võiks tegeleda.
Kertu: Suur pilt on alati paigas olnud, mille nimel me tegutseme, et kliimasoojenemine maailmas jääks alla 1.5 kraadi, kindlasti alla 2 kraadi ehk Pariisi leppe eesmärkide piiresse. Siis see, et otsustajad võtaksid kuulda teadlasi, parimat saadaolevat teadust ja teeksid otsuseid selle põhjal. Meie sõnum ei ole mitte kunagi olnud, et kuulake kooliõpilasi ja tehke selle põhjal kliimapoliitikat. See on alati olnud, et kuulake teadlasi ja tehke selle põhjal kliimapoliitikat, nii et meie süda saaks olla rahul ja me saaks minna kooli tagasi. Kolmandaks, arvestada kliimaõiglusega. 2019. aasta suvel, esimesel üle-euroopalisel FFF kokkusaamisel pandi kokku põhiliste nõudmiste deklaratsioon ja seal on kliimaõiglus sees.
Aga ma arvan, et nagu konkreetsetest teemadest rääkides, et Eesti metsaga toimuv on meil alati radaril olnud, õlitehas üsna algusest peale, just sellepärast, et me saime aru, et see on hästi konkreetne suure mõjuga asi.
Mirabell: Meie tegevused käivad hästi inimeste põhiselt ka, et inimesed, kes on mingisuguses teemast huvitatud, et siis sellega tegelemegi mingit pikemat või lühemat aega.
Eelmise aasta suur saavutus oli õlitehase kohtuvõit. Kuidas selleni jõudsite ja mida see teie jaoks tähendas?
Kertu: Nagu öeldud, siis oli õlitehas meie radaril üsna algusest peale. Alguses rääkisime selle peatamise nimel kliimastreikidel, kirjutasime artikleid ja rääkisime Jüri Ratasele, et ära tee seda. See kõik ei aidanud ja lõpuks, sest tõesti oli viimase õlekõrre tunne, mõtlesime, et aga lähme kohtusse. Proovime. Me ei olnud keegi kunagi niimoodi kohtus käinud, see oli täiesti uus kaardistamata territoorium meie jaoks ja tegelikult paljuski ka juristide jaoks, sest see on Eesti esimene kliimakaebus. Kohtuasi kestis umbes kolm aastat ja päädis positiivse riigikohtu otsusega. See otsus on kindlasti tulevikus hästi palju kasu teistes sarnastes asjades, just see, et riigikohus andis suuniseid sellele, milline peaks olema näiteks kliimaseadus ja kuidas kliimamõju edaspidi arvestada tuleb.
Õlitehas sai uue ehitusloa, see on peaaegu valmis, aga kevadel peaks keskkonnaamet otsustama, kas anda õlitehasele kompleksluba ehk kas lubada õlitehas ka käima panna. Kui see kompleksloa saab, siis vaatame, kas meil õnnestub seda vaidlustada.
Meie jaoks andis see palju eneseusku juurde, sul on võimalik olla tibatilluke MTÜ – tiim, kellega me kohtuasja alustasime, oli neli inimest, kellest kolm olid koolis, üks veel põhikoolis. See on nii suur asi, et ma ei uskunud, et me päriselt lõpuni välja jõuame, aga tagantjärele tundub see väga loogiline.
Eli: See võit on päris paljude inimeste jaoks FFF-i tuntumaks teinud, nad on näinud, et midagi reaalset saab ära teha.
Kui rääkida järgmisest paarist aastast, siis mis on teie plaanid, soovid, eesmärgid?
Kertu: Tegeleme õlitehase teemaga edasi. Teine suurem asi on kliimaseadusega toimetamine, et noori oleks seal päriselt kuulda. Oleme mingit edu juba saavutanud, aga palju tööd on selle seadusega veel ees.
Ja kolmandaks, meil on päris mahukas Erasmus+ projekt käimas kuni suveni, kus me korraldame suure hulga üritusi, mille eesmärk on kokku tuua noori, kes juba mõtlevad keskkonnateemadele, aga ka neid, kes veel ei mõtle, tekitada ühist ruumi, kus mõtteid vahetada, mõelda lahendusi, katsetada aktivismi, tekitada seda kogukonnatunnet, et need noored, kes mõtlevad keskkonna peale, ei ole üksi oma murede ja oma lootustega.
Mirabell: Ja loodame oma meeskonda suurendada. Tihti, kui inimesed meiega liituvad või on liitumas, siis nad kardavad, et kas ma ikka oskan midagi teha. See on täiesti okei, ega keegi meist ei teadnud eriti midagi, kui alustasime, me kõik õpime käigu pealt, milline on jätkusuutlik maailm.
Kertu: Me oleme toimetanud umbes viis aastat ja oleme teatud määral professionaliseerunud. Me saame aru, et on vaja lugeda dokumente ja käia inimestega kohtumas. Aga teiselt poolt püüame ikkagi alles hoida seda, et me ei muutuks järjekordseks paberiorganisatsiooniks, et kuidas teha asju, mis on teistmoodi, katsetada erinevate aktivismivormidega – kunsti kaudu ja hariduse kaudu ja otsesema tegutsemise ning tänavaaktsioonide kaudu. Katsetame ja vaatame, äkki mõni neist töötab paremini kui seni proovitud lahendused.
