OTRK kogukonna arengust

Neljapäeval, 20. novembril toimus pika viivituse järel Riigikogu saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu kodanikuühiskonna arengust (vaata salvestust). Vabaühenduste Liidust käisid arutelu kuulamas Triin Toomesaar ja Maarja-Liisa Kapaun, järgnevalt jagab oma mõtteid Triin.

“Arutelul keskenduti demokraatia tervisele ja käekäigule, millest rääkis Mari-Liis Jakobson, ning rahvaalgatuste olevikule ja tulevikule, millest rääkis Külli Taro. Samuti olid olulised raamistavad ning vastutust kandvad sõnavõtud siseminister Igor Taro ja põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi poolt.

Eestis on demokraatia ja kodanikuruumiga päris hästi. Eriti kui teiste riikidega võrrelda. Mujal maailmas läheb lihtsalt kehvemini ja see annab meile võimaluse edetabelites edevamatele kohtadele kerkida. Teisisõnu: loorberitele puhkama jääda ja demokraatia head tervist või mitmekülgset vabakonda iseenesest mõistetavalt võtma hakata ei tohi.

Vastupidi.

Kobarkriiside ajastul, kus meil mh üldise infokorratuse ja ebameeldiva idanaabri mõjutustegevusega rinda pista tuleb, on eriti oluline, et nii avalik kui erasektor võtaks kodanikuühiskonda (ära) kuulda ja (tõsiselt) arvestada, sest paljuski läbi kodanikuühiskonna luuakse ka usaldust riigi ja teineteise vastu, et neist kriisidest ühtsena – mitte jagatuna ja valitsetuna – läbi tulla. Rääkimata sellest, et vabakond saab pakkuda ning pakubki lahendusi, mida riik või ärisektor mitte kunagi ei suuda (või ei peaks suutma) pakkuda.

Tasub esile tuua, et Riigikogu kõnepuldist kõlas ettepanek algatada 2002. a parlamendi poolt heaks kiidetud kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni kaasajastamise protsess. Ning ettepanek taasluua Riigikogu juurde kodanikuühiskonna toetusrühm. Võtame ettepanekutest kinni ja nügime ning toetame, et need ettepanekud ka ellu saaks viidud.

Siis ehk jääb üha vähemaks olukordi, kus vabaühendusi krooniliselt unustatakse neid puudutavatesse õigusloomeprotsessidesse kaasata, kus poliitilistes debattides ei osata vabakonda puudutavaid valeväiteid kiirelt ümber lükata, sest valdkond on võõras, või kus väites, et vabaühendused saavad riigilt liiga palju toetusi, unustatakse ära, et ettevõtted saavad riigilt kordades rohkem toetusi – nii nagu riigieelarvelisi toetusi saavad keskmisest vabaühendusest kordades rohkem igati vabakondlikud mittetulundusühingud, mida igapäevaselt teame hoopis erakondadena.

20-30 aastat tagasi käidi Lääne-Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest siia (arusaadavatel põhjustel) õpetamas, kuidas tugev kodanikuühiskond taas üles ehitada ning milline võiks olla ühe professionaalse vabaühenduse nägu ja tegu. Arvestades praeguseid globaalseid ja lokaalseid arenguid, ehk võiks just tugev, mitmekesine ja mõjus vabakond, meie head koostööpraktikad ja sektoritevahelised edulood olla see artikkel, mida töötleva tööstuse ja iduettevõtluse kõrval järgmiste aastakümnete jooksul eksportida?”